Hämmastavad avastused maakera ekvaatori kohta

„ÄRGAKE!” ECUADORI-KORRESPONDENDILT

AASTAL 1735 toimus Pariisis asuvas prestiižses Teaduste Akadeemias tuline vaidlus selle üle, milline on maakera täpne kuju. Isaac Newtoni teooriate pooldajad olid seisukohal, et Maa on pooluste kohal kergelt lapergune kera. Cassini koolkonna toetajad väitsid, et lapik on ekvaatori piirkond.

Seepärast läkitati aastal 1736 kaks ekspeditsiooni maakera kumerust mõõtma. Üks suundus Lapimaale põhjapoolusele, teine aga praegusesse Ecuadori ekvaatorile. * Uuring näitas, et õigus on Newtoni toetajatel.

Aastal 1936 püstitati Ecuadori pealinna Quito lähistele prantsuse ekspeditsiooni 200. aastapäeva tähistamiseks monument. See paikneb joonel, mille prantsuse teadlased 18. sajandil 0 laiuskraadil ehk ekvaatorina märgistasid. Praeguseni külastab seda maailma keskkohaks kutsutavat mälestusmärki tohutul arvul turiste. Siin saavad nad ekvaatori kohal harkis jalu seista ning ühel ja samal ajal kahel poolkeral olla. Või kas ikka saavad?

Õigupoolest mitte. Hiljutised avastused on ekvaatorit veidi nihutanud. On hämmastav, et selle täpset asukohta teadsid siinsed põlisasukad sajandeid enne prantsuse õpetlaste saabumist. Kuidas oli see võimalik?

Tegelik ekvaator

Aastal 1997 avastati Quitost veidi põhja poole jääva Catequilla mäe otsast poolringja müüri varemed, mil ei paistnud olevat erilist tähtsust. Globaalse asukoha määramise süsteemi (GPS) satelliittehnikat kasutanud teadlane Cristóbal Cobo aga avastas, et müüri üks ots asub täpselt ekvaatoril. *

Müüri asupaiga kokkulangevust tegeliku ekvaatoriga oleks kergesti võidud pidada vaid juhuslikuks ilminguks. Ent müüri kaht otsa ühendav sirgjoon on ekvaatoriga 23,5-kraadise nurga all. See on peaaegu täpne Maa telje kaldenurk! * Lisaks osutab selle ühendusjoone üks ots Päikese asukohale tõusumomendil detsembrikuu pööripäeval ehk päikeseseisakul, teine ots aga Päikese asukohale loojumismomendil juunikuu pööripäeval. Sellega avastused veel ei piirdunud.

Teadlased tegid Catequilla mäe tipus teodoliidi abil kindlaks, et inkaeelsed Cochasquí püramiidid paiknesid nurga all, mis langeb täpselt kokku tõusva Päikese asukohaga juunikuu päikeseseisakul. * On tähelepanuväärne, et arheoloogiline muistis Pambamarca paikneb nurga all, mis vastab tõusva Päikese asukohale detsembrikuu päikeseseisakul.

Kas mitte polnud Catequilla astronoomiliste vaatluste keskus? Kas rajati teised paigad sellest keskusest saadud andmete põhjal  tehtud astronoomilistest arvutustest lähtudes?

Uued imestusväärsed avastused

Kui kaardile kanti rohkem astronoomilisi kokkulangevusi, hakkas ilmuma nähtavale kaheksaharulise tähe kujund. Seda kujundit võib leida iidsetelt keraamikaesemetelt ning tihtilugu on seda tõlgendatud primitiivse päikesekujundina, sest selle maa algasukad olid päikesekummardajad. Catequillast välja kaevatud keraamilisi kilde analüüsiti ning leiti, et need on ligikaudu tuhat aastat vanad. Veel tänapäevalgi koovad põlishõimud kaheksaharulist tähte esivanemate kombel seinavaipadesse ja rõivaesemetesse. Ent esivanematel võis see kujund tähendada palju enamat, kui seda üldiselt arvatakse.

Cobo juhitava Quitsa-to projekti käigus on kogunenud tähelepanuväärseid tõendeid ammuste rahvaste astronoomia-alaste tarkuste kohta. * On leitud, et üle tosina arheoloogilise objekti ja paljude iidsete linnade asukohad langevad täpselt kokku astronoomilise tähekujutisega, kui see paigutada kaardile ekvaatori kohale Catequillaga keskmes.

Veelgi rabavam on fakt, et on suudetud öelda ette veel avastamata varemete asukoht. Mil moel seda tehti? Septembris 1999 soovitati Quitsa-to projekti raames teha väljakaevamisi Quito Altamira-sektoris, ühel Catequillast 23,5-kraadise nurga all lähtuval tähehaaral. Sealt leiti hiigelsuur kalmistu ning palju keraamikat koloniaalajastust ning inkadeaegsest ja -eelsest perioodist.

Osa Catequilla raadiusi langeb kokku ka Hispaania koloniaalajastul ehitatud kirikute asukohaga. Cobo selgitab, et Lima riiginõukogu sätestas aastal 1570, et „kirikud,  kloostrid, kabelid ja ristid tuleb püstitada paganlike guaca’de kohale ja algasukate kultuspaikadesse”. Miks seda tehti?

Hispaania valitsus pidas neid kultuspaiku paganlikeks, mistõttu need hävitati, asemele aga ehitati katoliku kirikud. See, et kirikud rajati iidsete päikesetemplite kohale, hõlbustas algasukate katoliiklusse pööramist.

Püha Franciscuse kirik Quito vanas koloniaallinnaosas paiknebki ühel Catequilla raadiusel. See ehitati 16. sajandil inkaeelse rajatise kohale ning konstrueeriti selliselt, et tõusva päikese kiired paistavad detsembrikuu pööripäeval läbi kiriku kupli kolmnurgale altari kohal. Päikese kõrgemale tõustes suundub valguskiir allapoole ning tekitab pealdist „Jumal-Isa” kandva kuju näol särava helgi. Selline efekt ilmneb täpselt detsembrikuu päikeseseisakul. Ka teiste kohalike kirikute arhitektuuris on kasutatud sellist kiirtemängu eesmärgiga pöörata päikesekultust harrastavad pärismaalased katoliiklusse.

Kust nad seda teadsid?

Kust see muistne tsivilisatsioon teadis, et Catequilla on „maailma keskpaik”? Paiku, kus esemed ei heida võrdpäevsustel keskpäeva ajal mitte mingit varju, on olemas vaid üks: ekvaator. Seepärast on Quitsa-to projekt tulnud välja ideega, et põlisasukad võisid teha ekvaatori asukoha kindlaks hoolsalt varjusid vaadeldes.

Lisaks on Catequilla mägi looduslik astronoomiaobservatoorium, mis ei saanud päikesekummardajatel märkamata jääda. Andide ida- ja lääneaheliku vahel paikneva mäe kõrgus jalamilt on 300 meetrit. Niisiis pakkus Andide suurejooneline taust iga päeva päikesetõusu ja -loojangupunkti muutumisele kindlaid võrdluspunkte. Näiteks on idahorisondil kõrguvad ligi kuuekilomeetrised lumemütsiga kaetud vulkaanid Cayambe ja Antisana silmatorkavad märgised Päikese liikumise jälgimiseks.

Samuti pakub Catequilla mägi 360-kraadist takistamata vaadet paarikümnele iidsele linnale ja ligikaudu 50 arheoloogilisele objektile, ilma et oleks tarvis kasutada optikariistu. Pealegi on Catequilla asendi tõttu 0-paralleelil vaadeldavad nii lõuna- kui põhjataevas. Seega võib Catequillat õigusega nimetada maailma keskpaigaks, sest ekvaatoril pole ühtki teist sellist paika, mis enam kui 3000 meetri kõrgusel merepinnast kõiki sedasorti eeliseid pakuks.

Ekvaator kulgeb suuremalt jaolt mööda ookeane või troopilisi džungleid, kus taevakehade  vaatlemist segab taimestik. Pealegi ei võimalda selline taimestik pidevalt kasvava ja hääbuva lehestiku tõttu saada stabiilseid vaatlusandmeid, mille alusel võiks teha järeldusi. Vaid Kenyas on ekvaatori lähedal kolm mäge, ent neid ei ümbritse mõlemast küljest mäeahelikud nagu Catequillas. Jah, Catequilla asupaik on ideaalne, astronoomilisteks vaatlusteks erakordselt soodne.

Kes nad olid?

Kes need muistsed astronoomid olid? Quitsa-to projektis arvatakse, et algselt oli need tarkused selliste põlishõimude nagu quitu ja cara valduses. Kuid selle projektiga pole veel kaugeltki lõpule jõutud, nii et palju küsimusi ootab alles lahendust.

Siiski on selgunud mõningad peamised põlisasukate arusaamad. Maaviljeluses tarviliku kalendri koostamiseks oli vaja mõista Päikese näivat liikumist. Päikese ülitähtsa rolli tõttu elutegevuses pole midagi imestada, et harrastati päikesekultust. Niisiis kandusid päikesevaatlused ja -arvutused ilmalikust valdkonnast usulisse valdkonda üle.

Ilmselt ajendas usuline innukus rahvast uurima üksikasjalikult taevast ja taevakehasid. Nende tähelepanekud koondusid sajandite vältel astronoomiliste teadmiste varamuks, mille hämmastavaid aardeid väljakaevamised Catequilla ümbruses alles nüüd päevavalgele toovad.

[Allmärkused]

[Kast/joonis lk 23]

Päikeseseisak ja võrdpäevsus

Kuna Maa telg on 23,5-kraadise nurga all kaldu, ei tõuse ega looju Päike kõigil päevadel samas kohas, vaid eemaldub ekvaatorist järk-järgult põhja või lõuna poole. Muidugi mõista on see vaid näiv Päikese liikumine, sest oma positsiooni muudab hoopis Maa, mis teeb aastaga tiiru ümber Päikese.

Kord aastas, kui Maa telg asetseb tulenevalt orbiidist põhjapoolkeral maksimaalse kaldega Päikese suunas, tõuseb Päike kaugeimast põhjapunktist: 23,5 kraadi ekvaatorist põhja pool. See toimub 21. juuni paiku. Kui aga Maa telje kalle on lõunapoolkeral Päikesest maksimaalselt eemale, tõuseb Päike kaugeimast lõunapunktist: 23,5 kraadi ekvaatorist lõuna pool. See leiab aset 21. detsembri paiku. Neid kahte äärmist punkti nimetataksegi päikeseseisakuteks.

Kuid poolel teel ühest päikeseseisakust teiseni joondub Päike Maa ekvaatori kohal vertikaalselt. See on tuntud nimetuse võrdpäevsus all, mis tähendab, et kogu maakeral on siis päev ja öö võrdse pikkusega. 20. märtsi ja 21. septembri paiku tõuseb Päike täpselt idast, liigub 12 tundi mööda ekvaatorit ning loojub täpselt läände. Võrdpäevsuse keskpäeva ajal on Päike ekvaatori kohal seniidis, nii et mitte ükski objekt ei heida varju.

[Joonis]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Päikeseseisak

20., 21., 22. või 23. detsember

Võrdpäevsus

19., 20. või 21. märts

Päikeseseisak

20., 21. või 22. juuni

Võrdpäevsus

21., 22., 23. või 24. september

[Pilt lk 24, 25]

Catequilla mägi, mille tipus paiknevad iidsed varemed asuvad ekvaatoril

[Pilt lk 25]

Paljud arheoloogilised objektid ja muistsed linnad paigutuvad täpses vastavuses astronoomilise tähekujundiga

[Pildid lk 25]

Kaheksaharuline täht esineb iidsetel keraamikaesemetel ja kudumitel