Kaks korda 25 aastat sunnitööd

JUTUSTANUD EFREM PLATON

1951. aasta lõpus saadeti mind teist korda 25 aastaks sunnitööle. Seekord põhjapolaarjoone taha kurikuulsasse Vorkuta laagrisse. Selgitan kohe lähemalt, miks mulle niisugune karistus üldse määrati ja kuidas pääsesin vägivaldsest surmast üle noatera.

SÜNDISIN 1920. aasta 16. juulil vaeses peres Bessaraabias, mis kuulub praegu Moldova Vabariigi koosseisu. Isa suri veidi enne minu sündimist ning ema siis, kui olin neljane. Nii jäime kuuekesi orbudeks. Olen tänulik oma vanematele vendadele, kes meile, noorematele, ema-isa eest olid.

Tundsin juba noorena huvi usu vastu ning olin seotud õigeusu kirikuga. Hiljem aga pettusin kirikus, eriti preestrites, kuna nad õnnistasid sõjategevust Teise maailmasõja päevil, mis algas 1939. aasta septembris.

Rumeenia ja Nõukogude Liidu vahel algas sõda 1940. aasta alguses ning selle konflikti keerisesse tõmmati ka Bessaraabia. Kindral Ion Antonescu, kes tollal Rumeeniat valitses, vallutas Bessaraabia nõukogude vägedelt tagasi. Seejärel kehtestasid riigivõimud sõjaväe-eelse väljaõppe kõigile üle 20-aastastele meestele. Ka mind kutsuti õppustele, mis toimusid Boroşenis, selle paiga lähedal, kus elasin oma naise Olgaga.

Tutvun Piibli tõega

Kord lõunavaheajal märkasin meeste gruppi, kes omavahel väga elavalt vestlesid. Sain peagi teada, et nad on Jehoova tunnistajad. Lühike vestlus tunnistajatega viis selleni, et soovisin nendega veel ja veel rääkida. Varsti mõistsin oma suureks rõõmuks, et olin leidnud Piibli tõe. Rääkisin sellest ka Olgale ja tema vanematele.

Vestlus, mis minus tol päeval huvi äratas, puudutas erapooletust poliitilistes küsimustes. Jehoova tunnistajad jõudsid järeldusele, et nad peavad toimuva suhtes neutraalseks jääma. Nad otsustasid küll väljaõppes osaleda, kuid keelduda sõjaväelist vandetõotust andmast, mida nõuti kõigilt, keda kutsuti väeteenistusse.

Ütlesin Olgale ja tema vanematele, et ka mina keeldun sellist vannet andmast ning nad toetasid mu otsust. 1943. aasta 24. jaanuaril, mil saabus aeg astuda väeteenistusse, oleksimegi pidanud selle vandetõotuse andma. Läksime kaheksakesi preestrite ette, kelle ülesandeks oli mehi väeteenistusse võtta. Selle asemel et vandetõotust anda, ütlesime, et oleme erapooletud ega saa sõjas osaleda.

Meid arreteeriti ning viidi politseijaoskonda Boroşenisse, kus meid peksti nii kõvasti, et Olga mind pärast vaevu ära tundis. Seejärel toimetati meid pealinna Chişinăusse  (endine Kišinjov), kus meil tuli astuda sõjakohtu ette.

Pidime kõndima umbes 140 kilomeetrit, mis võttis kange külma tõttu aega 21 päeva. Olime kaheksakesi kokku aheldatud ning kõndisime relvastatud sõdurite vahel, kes ei andnud meile ei süüa ega juua. Tee peale jäi 13 politseijaoskonda ning kõigis neis peksti meid. Jäime ellu tänu kohalikele elanikele, kes jagasid meiega oma söögipoolist jaoskondades, kus veetsime ööd. Tundsime tänu nende inimeste lahkusele Jumala hoolt.

Kindlad hirmutamisest hoolimata

Chişinăus vahistatuna sõjakohust oodates saime kaheksakesi jälle hirmsa kohtlemise osaliseks. Püüdes meie usku kahandada, ütlesid võimud, et Põhja-Moldova Zăicani Jehoova tunnistajad on usust lahti öelnud ning tänu sellele on neil lubatud koju tagasi minna. Hiljem aga saime teada, et nad pääsesid koju ainult kohtuotsuse langetamiseni. Peale selle luges üks ametnik meile ajalehest, et Ukrainas on sõjakohus mõistnud 80 Jehoova tunnistajat surma.

Mõned meist sattusidki hirmu küüsi ja arvasid, et ei näe oma lapsi enam kunagi. Meid lubati vabastada, kui loobume usust. Selleks, et võiksime tuleviku peale mõelda, saadeti meid kõiki kaheksakesi nädalaks ajaks koju oma pere juurde. Pärast seda jäi meist oma varasema otsuse juurde vaid kolm.

1943. aasta 20 veebruaril viidi mind samasse Boroşeni politseijaoskonda, kus meid oli varem julmalt pekstud. Seal sain uuesti kokku nende kahe Jehoova tunnistajaga, kes olid samuti otsustanud neutraalseks jääda. Rõõm üksteist taas näha oli suur. Hiljem viidi meid hobusevankriga Bălţi linna üle. Jäin teel olles raskelt haigeks, kuid see osutus õnnistuseks, sest tänu sellele saime ülejäänud tee Chişinăusse sõita bussiga.

Chişinăus tundsid valvurid meid ära ning seegi kord ei pääsenud me peksmisest. Kuu aega hiljem määrati meile 25 aastat sunnitööd Rumeenias.

Ristimine pommiaugus

Lõpuks saadeti meid Cugiri linna Rumeenias, kus meie tööks oli metsa teha. Teatud nõudmiste täitmisel oli võimalik veidi enam süüa saada. Meie kümneliikmeline tunnistajate grupp oli töökas ja nii saime paremini süüa kui vanglates, kus olime varem olnud.

Kui USA väed 1944. aastal meie laagri ümbrust pommitasid, tekkis ühel päeval pommitamise tagajärjel ojakese lähedale suur auk. Pommiauku kogunes vett ning peagi oli sellest saanud päris kogukas bassein. See auk oli koht, kus mind 1944. aasta septembris ristiti, kuigi Jehoova Jumalale pühendunud olin juba enam kui poolteist aastat tagasi.

Lõpuks vabaduses

Mõne nädala pärast vabastas vene armee sajad Jehoova tunnistajad ning meil oli võimalik koju naasta. Nägin esimest korda oma poega Vasilet, kes sündis 1943. aastal, mil olin sunnitöölaagris.

1945. aasta mais, mil Teine maailmasõda Euroopas lõppes, oli Nõukogude Liit Bessaraabia annekteerinud ning sellest oli saanud Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Alguses ei takistanud võimud meie kristlikku tegevust, kuid peagi pandi tähele, et me ei käi hääletamas ning Nõukogude Liidus peeti seda rängaks süüteoks.

1946. aastal sündis meile teine poeg Pavel ning 1947. aastal tütar Maria. Kui väga me küll oma pereelust rõõmu tundsime! Kaks aastat hiljem tabas meid aga õnnetus. Meie väike tütar Maria jäi ootamatult haigeks ning suri. Tema matused olid 1949. aasta 5. juulil. See oli aga kõigest meie hädade algus.

Siberisse küüditamine

Vaid mõni tund pärast Maria matuseid äratasid kolm sõdurit meid hommikupimeduses üles ning ütlesid, et meid saadetakse  kommunismivastase käitumise pärast asumisele. Meil lubati kaasa võtta vaid veidi toitu ja riideid ning 1949. aasta 6. juulil küüditati meid Kasahstanist põhja poole 4000 kilomeetri kaugusele Kurgani, Siberisse.

Sõit kestis 18 päeva. Meid veeti kaubavagunites nagu loomi. Süüa anti meile selle aja jooksul kõigest kaks korda. Jagasime oma toidu hoolikalt väikesteks portsjoniteks, nii et seda jätkus kuni kohale jõudmiseni. Kõik meie vagunis olid Jehoova tunnistajad. Olime iga päev vaimselt aktiivsed, rääkides omavahel Piibli teemadel. Meie kõige hinnalisemaks varaks oli Pühakiri.

Kurgani jõudes nägime, et meil on siiski mingil määral liikumisvabadust. Mind pandi tööle sepikotta, kus mul oli võimalik rääkida töökaaslastele Piiblil põhinevast lootusest. Kaks aastat hiljem, 1951. aasta 27. septembril, mind aga arreteeriti ning viidi taas kohtu ette. Süüdistaja pool tõi kohtusse 18 inimest, kes ütlesid, et olin kuulutanud Nõukogude Liidu hävingut. Tegelikult olin ma rääkinud Piibli ennustusest, mis on kirjas Taanieli 2:44, kus öeldakse, et Jumala Kuningriik asub tulevikus kõigi inimvalitsuste asemel valitsema.

Lisaks olid võimud meie barakke läbi otsinud ning leidnud Moldovast salaja saadetud „Vahitorni”. Tavaliselt olid nad leidnud käsitsi ümberkirjutatud ajakirju või kohalikke paljundusi. See ajakiri oli aga valmistatud väljaspool Nõukogude Liitu. Niisiis määrati mulle karistuseks veelkord 25 aastat sunnitööd. Seekord saadeti mind põhjapolaarjoone taha Vorkuta söekaevandustesse, kurikuulsasse sunnitöölaagrisse Uurali mägede põhjaosas.

Pääsen Vorkutas eluga

Vorkuta oli hiigelsuur vanglakompleks, mis koosnes 60 laagrist. Ainuüksi meie laagris oli enam kui 6000 vangi. Nii külm kliima, ebainimlikud elamistingimused kui ka töötamine maa all söekaevanduses jätsid oma jälje paljude tervisele. Peaaegu iga päev suri inimesi, kelle surnukehad tuli matta. Ka minu tervis muutus väga kehvaks ning ma ei olnud enam võimeline tegema rasket füüsilist tööd. Niisiis määrati mind niinimetatud kergema töö peale – kühveldama sütt vagunitesse.

Tingimused Vorkuta laagris olid nii hirmsad, et kaevurid hakkasid streikima ning see viis täieliku mässuni. Kaevurid moodustasid isegi oma komitee ning umbes 150-mehelise salga, kelle ülesandeks pidi olema sõjaväele vastupanu avaldada. Nad tahtsid oma „armeesse” ka mind ja veel ligi 30 tunnistajat. Meie aga keeldusime selles mässus osalemast.

Mäss kestis kaks nädalat, kuni relvastatud väed saabusid ning lasid maha kõik vastuhakkajad. Kuulsime, et mässajad olid kavatsenud meid töökojas üles puua. Õnneks ei läinud nende plaan siiski korda. Kui mõelda sellele, millise järjekindlusega kommunistid meie usku murda püüdsid, võib mõista, miks tundsime, et oleme ellu jäänud ainult tänu oma suurele Jumalale Jehoovale.

Kasutame vabadust nii hästi kui suudame

Stalini surm 1953. aasta märtsis tõi meile kergendust. 1955. aastal vabanesin ma Vorkutast  ning mul lubati pöörduda tagasi oma pere juurde Kurgani. Tegime Kurganis edasi kuulutustööd, rääkides kohalikele elanikele oma imelisest lootusest.

1961. aastal soovisime kolida uuele kuulutustöö territooriumile. Niisiis kirjutasime kirja riigi peasekretärile Nikita Hruštšovile, paludes luba kolida, kuna meie paikkonnas polnud ühtki kooli, kus lapsed saaksid käia, mis oli ka tõsi. Meile antigi luba kolida väiksesse linna Makušinosse, mis oli samuti väljasaadetute asupaigaks. Kui rõõmsad me küll olime, et saime seal õpetada nelja suurt peret, kellest said ristitud Jehoova teenijad!

1965. aastal lõppes mu karistus. Kuigi meil ei lubatud veel Moldovasse naasta, võisime kolida ükskõik kuhu Nõukogude Liidu piires. Järgmisel aastal sõitsime Kostanajsse (endine Kustanai) Kasahstani, kus oli juba kaks Jehoova tunnistajate kogudust. Kolm aastat hiljem oli sellel territooriumil üsna palju kuulutatud, nii et kolisime Usbekistani Tširtšikki. Selleks ajaks olid meie pojad Vasile ja Pavel naise võtnud. Niisiis keskendusime oma kahe noorema lapse 10-aastase Dumitru ja 7-aastase Ljuba vaimse kasvu eest hoolitsemisele.

Elasime Usbekistanis kümme aastat ning saime sealgi aidata teistel Jehoovat tundma õppida. 1979. aastal kolisime umbes tuhande kilomeetri kaugusele läände Musta mere lähedale Krasnodari, mis asub Lõuna-Venemaal. Seal teenisime Olgaga kaks aastat täisajalises teenistuses pioneeridena ning aitasime teistel tunnistajaks saada.

Naaseme Moldovasse

Lõpuks, 1989. aasta suvel, 40 aastat pärast seda, kui meid asumisele saadeti, otsustasime pöörduda tagasi koju Moldovasse. Alustasime uuesti pioneerteenistust ning jätkasime seda 1993. aastani. Oma kodumaal õnnestus meil aidata enam kui 30 inimesel Jehoova tunnistajaks saada. Mu süda on rõõmust lõhkemas, kui mõtlen, kui rikkalikult on Jehoova meie perekonda õnnistanud. Kahjuks aga suri minu kallis naine 2004. aasta mais.

Kuid mind lohutab see, et kõik meie neli last, 14 lapselast ning 18 lapselapselast on innukad Jehoova teenijad. On tõsi, et meie elu pole kerge olnud, kuid Jehoova aitas meid kõigis katsetes talle ustavaks jääda.

Nüüd, kui olen jäänud vanaks ning tervis on läinud kehvemaks, ei suuda ma enam Jehoova teenistuses nii palju teha kui varem. Kuid teen veelgi oma parima. Olen õppinud seda, et ükskõik milliste raskustega me ka kokku ei puutuks, on Jehoova alati meie kõrval ning toetab ja aitab meid. *

[Allmärkus]

[Pilt lk 14, 15]

Jehoova tunnistajad Vorkuta sunnitöölaagris

[Pilt lk 15]

Olgaga 2002. aastal