Mis meil gripi kohta teada on

ON AASTA 1997. Alaskal Sewardi poolsaarel väikses eskimokülas Brevigis istub külmunud tundrapinnal teadlane. Tema ees lebab noore naise surnukeha, mille ta koos nelja eskimost abilisega on igikeltsast välja kaevanud. Naine langes aastal 1918 gripi ohvriks ning on sellest ajast saadik külmunud maapõues lamanud.

Mis kasu võiks naise surnukeha uurimine tuua? Teadlane loodab, et gripitekitaja on naise kopsudes veel alles ning et tänu moodsale geenitehnoloogiale saab seda eraldada ja määratleda. Kuidas võiks sellest teadmisest abi olla? Et sellele vastust saada, peaksime viiruste toimemehhanismi ja ohtlikkuse põhjust veidi lähemalt tundma õppima.

Viirus, mis võib olla surmavalt ohtlik

Tänapäeval me teame, et gripi ehk influentsa põhjustajaks on viirus ning et see võib levida inimeselt inimesele hingamisteede eritiste kaudu, mis paiskuvad õhku köhimisel, aevastamisel ja rääkimisel. * Seda haigust esineb kõikjal maailmas, ka troopikamaades, kus sellesse võidakse haigestuda aasta ringi. Põhjapoolkeral kestab gripihooaeg novembrist märtsini, lõunapoolkeral aprillist septembrini.

A-tüüpi gripiviirus, mis on omataolistest kõige ohtlikum, on võrreldes teiste viirustega väga väike. See on tavaliselt kerakujuline ja mügarlik. Kui see viirus inimese raku nakatab, hakkab ta paljunema sedavõrd kiiresti, et tihti juba kümmekonna tunni pärast tungib sellest rakust välja sajast tuhandest kuni miljonini ulatuv uute gripiviiruse koopiate kobar.

Selle algelise organismi hirmus omadus on võime kiiresti muunduda. Kuna viirus paljuneb nii kiiresti (palju kiiremini kui HI-viirus), pole selle arvukad koopiad kõik täpselt ühesugused. Osa on teistsugused just sel määral, et immuunsüsteem neid ei avasta. Seepärast liiguvadki iga aasta ringi erisugused gripiviirused, millel on uut laadi antigeenid, mida meie immuunsüsteemil on raske ära tunda. Antigeeni piisava muundumise korral meie immuunsüsteemil tõenäoliselt puudub selle vastu kaitse, mistõttu tekibki pandeemiaoht.

Lisaks võivad gripiviirused nakatada ka loomi, see aga kujutab tõsist probleemi inimestele. Arvatakse, et siga võib olla peremeesloomaks sellistele viirustele, mis nakatavad linde,  näiteks kanu ja parte. Ent siga võib olla ka inimest nakatavate viiruste peremeesloom.

Kui siis siga nakatub mõlemat tüüpi viirusega – nii loomi nakatava viirusega kui ka inimeste seas üldlevinud viirusega –, võivad kahe viirustüve geenid seguneda. Tagajärjeks võib olla täiesti uus gripitüüp, mille vastu inimestel puudub immuunsus. Arvatakse, et tõenäolised uute gripitüüpide allikad on põllumajanduspiirkonnad, kus kodulinnud, sead ja inimesed elavad tihedalt koos – nagu seda näiteks Aasias tihtilugu näha võib.

Miks oli see nii nakatusvõimeline?

Kerkib küsimus, mis võis põhjustada seda, et aastate 1918–1919 gripiviirusest sai surmava kopsupõletiku tekitaja noorte inimeste seas? Ehkki tollest ajast pole jäänud ellu ühtki sellist viirust, usuvad teadlased juba pikka aega, et kui neil õnnestuks leida selle külmutatud eksemplar, suudaksid nad eraldada kahjustamata RNA ning jõuda selgusele, mis tegi sellest viirustüvest sedavõrd surmakülvava. Võibki öelda, et neid on saatnud juba mõningane edu.

Tänu Alaskalt saadud külmutatud proovile, millest artikli alguses jutt oli, on rühmal teadlastel õnnestunud teha kindlaks suurem osa 1918.–1919. aasta gripiviiruse geenidest ja nende järjestusest. Kuid teadlased ei mõista veel, miks see gripp nõnda palju surmajuhtusid põhjustas. Ilmselt sarnanes see viirustüvi gripiviirusega, mis nakatab nii sigu kui linde.

Kas see võib korduda?

Paljud eksperdid on seisukohal, et küsimus ei ole selles, kas selline kurjakuulutav gripiviirus tagasi tuleb, vaid selles, millal ja kuidas see tagasi tuleb. Tegelikult on oodata järjekordset tõsisemat gripilainet keskeltläbi iga 11 aasta tagant, üliränka haiguspuhangut aga ligikaudu iga 30 aasta tagant. Nende prognooside kohaselt oleks uus pandeemia juba pidanud inimkonda tabama.

Meditsiiniajakiri „Vaccine” teatas aastal 2003: „Viimasest gripipandeemiast on möödas 35 aastat, kusjuures pikim registreeritud intervall kahe pandeemia vahel on olnud 39 aastat.” Edasi öeldakse artiklis: „Pandeemiline viirus võib saada alguse Hiinast või mõnest selle naaberriigist ning sisaldada loomade gripiviirustelt pärit pinnaantigeene või virulentsusfaktoreid.”

 Sama artikkel ennustab sedasorti viiruse kohta: „See levib kiiresti üle kogu maailma. Esineb mitmeid nakkuspuhanguid. Haigestumus on kõigis vanuserühmades väga suur ning kõigi riikide ühiskondlik ja majanduslik tegevus on põhjalikult segi löödud. Äärmiselt suur suremus puudutab enamikku, kui mitte kõiki vanuserühmi. On ebatõenäoline, et tervishoiusüsteemid isegi majanduslikult kõige arenenumates riikides suudaksid siis vajalikul määral rahuldada nõudlust tervishoiuteenuste järele.”

Kuivõrd ärevusttekitav selline stsenaarium on? Raamatu „The Great Influenza” autor John M. Barry vaatenurk on selline: „Terrorist, kelle käsutuses on tuumapomm, on iga riigi poliitikute õudusunenägu. Sedasama peaks olema ka uus gripipandeemia.”

Milliseid ravimeetodeid on olemas?

Võib tekkida küsimus, kas praegu on olemas tõhusaid ravimeetodeid? Vastuses sisaldub nii hea kui halb sõnum. Antibiootikumid võivad vähendada suremust teisestesse bakteriaalsetesse kopsupõletikesse, lisaks on olemas ravimeid, mis võivad olla tõhusad mõningate gripitüüpide vastu. Võitluses gripiviirusega võib olla abi ka kaitsesüstimistest, juhul kui täpsed viirustüved on kindlaks määratud ning kui immuniseerimine toimub õigeaegselt. Selline on hea sõnum. Aga milline on siis halb sõnum?

Gripivastase vaktsineerimise ajalugu alates õnnetust seagripi episoodist aastal 1976 kuni vaktsiininappuseni aastal 2004 pole olnud kaugeltki pilvitu. Ehkki meditsiiniteadus on teinud pärast Esimest maailmasõda tohutuid edusamme, ei oska arstid vägevat viirust ikkagi ravida.

Niisiis kerkib murettekitav küsimus: kas 1918.–1919. aasta sündmused korduvad? Pangem tähele Londoni Riikliku Meditsiiniinstituudi referaadis toodut: „Asjalood sarnanevad mingil määral 1918. aasta omadega: tänu transpordi arengule on rahvusvahelised reisid ülisagedased; on olemas hulk sõjapiirkondi koos neile omaste alatoitumuse ja puuduliku hügieeni probleemidega; maailma rahvastik on kasvanud kuue ja poole miljardini, kusjuures üha enam sellest elab linnades, mille infrastruktuurid, nende seas jäätmekäitlus, tihtilugu alla käivad.”

USA tunnustatud ekspert ütleb kokkuvõtlikult: „Ausalt öeldes toob iga aasta meid järjekordsele pandeemiale lähemale.” Kas peaks see kõik siis tähendama, et tulevik on lootusetult sünge? Sugugi mitte!

[Allmärkus]

[Pilt lk 8]

Uued gripitüübid võivad saada alguse põllumajanduspiirkondadest

[Allikaviide]

BAY ISMOYO/AFP/Getty Images

[Pilt lk 8, 9]

A-tüüpi gripiviirus

[Allikaviide]

© Science Source/ Photo Researchers, Inc

[Pilt lk 9]

Teadlased on uurinud 1918.–1919. aasta gripiviiruse proove

[Allikaviide]

© TOUHIG SION/CORBIS SYGMA