Noored küsivad:

Mis sunnib mind ennast vigastama?

„Lõikusin oma randmeid nii sügavalt, et mulle tuli õmblused teha. Ütlesin tol korral arstile, et vigastasin end elektripirniga – mis oligi tõsi –, ainult et jätsin mainimata selle, et olin seda teinud tahtlikult.” (Sasha, 23)

„Vanemad on märganud mu sisselõikeid, kuid ainult selliseid, mis pole kuigi tõsised ning tunduvad olevat kriimustused. ... Mõni sisselõige tekitab neis küsimusi, siis valetan midagi kokku. ... Ma ei taha, et nad asjast teada saaksid.” (Ariel, 13)

„Minust sai enesevigastaja juba 11-aastaselt. Ma teadsin, et Jumal peab inimese keha kallihinnaliseks, aga isegi see ei hoidnud mind tagasi.” (Jennifer, 20)

EHK tead ka sina kedagi Sasha-, Arieli- või Jenniferi-taolist. * Selleks võib olla su koolikaaslane, õde või vend või ka sina ise. Hinnanguliselt on ainuüksi Ameerika Ühendriikides miljoneid selliseid inimesi – nende seas palju noori –, kes oma nahka lõikudes, põletades, muljudes või kriimustades endale sihilikult viga teevad. *

Enese sihilik vigastamine? Möödunud aegadel oleks sellist tegevust peetud üldjuhul mingiks äärmuslikuks moenarruseks või kultuslikuks toiminguks. Kuid viimastel aastatel on rabavalt sageli hakanud saabuma teateid enesevigastamisest, mille hulka kuulub ka eneselõikumine. Silmanähtavalt on kasvanud ka nende hulk, kes seda häiret enda juures tunnistavad. „Probleemi süvenemist võib kinnitada iga arst,” nendib Ameerika Ühendriikide ühe ravikeskuse direktor Michael Hollander.

Enesevigastamine lõppeb harva surmaga, kuid on siiski ohtlik. Võtkem näiteks Bethi. „Kasutan enda vigastamiseks žiletti,” sõnab ta. „Kaks korda olen sattunud  haiglasse. Kord olin sügava sisselõike tõttu sunnitud pöörduma kiirabiosakonda.” Nagu paljude selle probleemi all kannatajate puhul, on saatnud enesevigastamise komme Bethi ka täiskasvanueas. „Olen seda teinud 15. eluaastast saadik, nüüd olen 30,” lausub ta.

Kas ehk oled ka sina või on mõni su tuttav sattunud enesevigastamise köidikuisse? Kui jah, siis ära heida meelt. Selle vastu on abi. „Ärgake!” järgmises numbris käsitleme seda, kuidas saab enesevigastajaid aidata. * Kuid esmalt tuleks kasuks arutada, milliseid inimesi see häire kimbutab ja miks nad just nii toimivad.

Väga erinev taust

Kõik enesevigastajad või -lõikujad, nagu neid vahel kutsutakse, ei kuulu kaugeltki ühte ja samasse kategooriasse. Mõni on pärit hälvikperekonnast, mõni stabiilsest ja õnnelikust kodust. Mõnel on koolis õpiraskusi, mõni aga kuulub parimate õpilaste hulka. Enesevigastajate puhul on sellest probleemist tihtilugu raske või päris võimatu mingitki märki näha, sest sugugi mitte alati ei näita inimene välja, et ta on sattunud hätta. Piibel tõdeb: „Naerdeski võib süda valutada” (Õpetussõnad 14:13).

Ka võib enesevigastamise probleemi raskusaste erineda. Ühes uuringus leiti, et mõni lõigub end vaid korra aastas, mõni aga paar korda päevas. On huvitav, et enesevigastajatest mehi on rohkem, kui varem arvati. Siiski esineb seda probleemi kõige sagedamini teismeeas tütarlaste seas.

Ehkki enesevigastajate taust on niivõrd erinev, võib tuua välja ka ühiseid jooni. Ühes noorteentsüklopeedias täheldatakse: „Tihti tunnevad ennast vigastavad noorukid end probleemide ees jõuetuna, neil on raske oma tunnetest teistele kõnelda, neid vaevab üksindus või võõrandumine, kartus ja madal enesehinnang.”

Võib muidugi väita, et selline kirjeldus võiks käia peaaegu iga noore inimese kohta, keda vaevavad täiskasvanuks sirgumisega kaasnevad kartused ja ebakindlus. Ent enesevigastajal on need heitlused eriti rängad. Suutmatus segaseid tundeid sõnadesse panna ja mõnele usaldusväärsele sõbrale teatavaks teha võib tekitada olukorra, kus pinged koolis või tööl või konfliktid kodus ületavad taluvuse piiri. Ei osata näha mingit lahendust ning tuntakse, et kõnelda pole mitte kellegagi. Pinge tundub olevat väljakannatamatu. Lõpuks leitakse väljapääs: endale füüsiliselt haiget tehes emotsionaalne piin otsekui taandub ning vähemalt sel hetkel tundub, et on jälle jõudu edasi elada.

Miks püüab eneselõikuja oma emotsionaalset valu füüsilise valu abil leevendada? Selle mõistmiseks kujutle, mis juhtub, kui sulle arstikabinetis süsti tegema hakatakse. Kas oled mõnikord vahetult enne seda end näpistanud või küüned nahka vajutanud, et nõelatorkelt tähelepanu mujale pöörata? Midagi sellist, ehkki palju tõsisemal määral, teeb ka enesevigastaja. Temale on sisselõikamine mooduseks, kuidas torkavalt emotsionaalselt valult tähelepanu kõrvale juhtida ning seda leevendada,  sealjuures on ahistus sedavõrd ränk, et pigem eelistatakse sellele füüsilist valu kannatada. See ehk ongi põhjus, miks üks enesevigastaja iseloomustas sisselõikamist kui „hirmude arstimit”.

„Stressiga toimetuleku moodus”

Neile, kellele see tervisehäda võõras on, võib enesevigastamine tunduda suitsiidikatsena. Kuid tavaliselt nii see pole. „Üldiselt öeldes üritavad sellised inimesed teha lõppu oma valule, mitte elule,” kirjutab noorteajakirja peatoimetaja Sabrina Solin Weill. Seepärast viitab üks teatmeteos enesevigastamisele kui „elupäästjale”, mitte kui eluvõtjale, ning nimetab seda ka „üheks stressiga toimetuleku mooduseks”. Mis laadi stressiga?

Leitakse, et paljud enesevigastajad on elanud üle mingi trauma, näiteks väärkohtlemise või hülgamise lapseeas. Soodustavaks teguriks võib olla ka konfliktne perekond või vanema alkoholism. Mõningate puhul on tegemist psüühilise haigusega.

Võib tulla ette ka muid probleeme. Näiteks Sarat vaevas, nagu ta ise väljendab, enesehävituslik perfektsionism. Ehkki ta oli teinud tõsiseid vigu ja kristlikelt kogudusevanematelt abi saanud, tundis ta end igapäevaste eksimuste pärast äärmiselt suure süüdlasena. „Mõtlesin, et mul tuleb enda vastu range olla,” sõnab Sara. „Mulle oli enesevigastamine pelgalt enda distsiplineerimine. See „enesedistsipliin” tähendas seda, et tirisin end juustest, lõikusin randmeid ja käsivarsi, lõin end ja tekitasin endale tõsiseid sinikaid ning määrasin endale karistuseks näiteks käe tulises vees hoidmise, õhukeste riietega pakase käes istumise või terve päeva söömata olemise.”

Sara puhul kajastus enesevigastamises sügav enesepõlgus. „Oli aegu, mil ma teadsin, et Jehoova on mulle mu vead andestanud,” lausub ta, „aga ma tegelikult ei tahtnud seda. Tahtsin kannatada, sest ma vihkasin end nii väga. Kuigi ma teadsin, et Jehoova ei rajaks eales piinapaika nagu ristiusu põrgu, soovisin, et minu jaoks see koht siiski olemas oleks.”

„Rasked ajad”

Võib ju imestada, miks selline murettekitav komme on leidnud alles viimastel aastakümnetel kajastamist. Kuid need, kes Piiblit uurivad, teavad, et käes on „rasked ajad” (2. Timoteosele 3:1). Seega ei üllata neid teadmine, et inimesed – kaasa arvatud noored – hakkavad käituma viisil, mida on raske seletada.

Piibel möönab, et „rõhumine hullutab tarka” (Koguja 7:7). Kasvuea raskused – millele mõnel juhul lisanduvad rängad elukogemused – võivad olla aluspõhjaks ohtlikule käitumisele, enesevigastamine kaasa arvatud. Noor inimene, kes kannatab üksinduse all ja leiab, et tal pole kedagi, kellega kõnelda, võib üritada leida kergendust ennast vigastades. Varem või hiljem annavad probleemid endast taas märku ja nendega koos ka enesevigastamine.

Üldjuhul tahavad need, kes ennast vigastavad, sellest tavast vabaneda, kuid leiavad selle üliväga raske olevat. Kuidas on mõnel õnnestunud enesevigastamise probleemist jagu saada? Seda käsitletakse rubriigi „Noored küsivad” artiklis „Mis aitaks enesevigastamist lõpetada?”, mis ilmub 2006. aasta veebruari „Ärgake!” numbris.

[Allmärkused]

MÕTTEAINET

▪ Miks hakkavad mõned noored ennast vigastama?

▪ Kas oskad ehk mõelda pärast selle artikli lugemist parematele moodustele ängistavatest tunnetest ülesaamiseks?

[Väljavõte lk 11]

„Naerdeski võib süda valutada” (Õpetussõnad 14:13)

[Väljavõte lk 11]

„Üldiselt öeldes üritavad sellised inimesed teha lõppu oma valule, mitte elule”

[Väljavõte lk 12]

Me elame „rasketel aegadel” (2. Timoteosele 3:1)