Kui tuleb elada vanaduse vaevadega

„MEIE elupäevi on seitsekümmend aastat, ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda; sest need mööduvad kiiresti ja me läheme lennates ära!” (Laul 90:10). See 3000 aastat vana poeetiline laul kinnitab tõika, et vana iga on igivana probleem. Mõningad kõrge ea aspektid on hoolimata meditsiini kiiduväärt edusammudest ikkagi tõsised „vaeva ja häda” põhjustajad. Millised need on ning kuidas nendega kaasnevate probleemidega hakkama saada?

Eakas ja terase mõistusega

„Minu kõige tõsisem kartus on nõdrameelsus,” sõnab 79-aastane Hans murelikult. Nagu paljusid eakaid, häirib Hansugi tema hajameelsus. Ta tunneb muret, et ei suuda enam kontrollida ühe vanaaja poeedi väljenduse järgi „kuldkaussi” – kallihinnalist peaaju koos sellesse talletunud mälestustega (Koguja 12:6). Hans küsib: „Kas mõistuse allakäik on vananemisega kaasnev normaalne nähtus?”

Kui ka sina oled Hansu kombel unustanud nimesid või küsinud endalt, kas sedalaadi mäluhäired on tõsise vaimse allakäigu algus, siis võime sulle kinnitada: hajameelsust esineb igas eas ning muutused eaka inimese mõttetegevuses pole tavapäraselt põhjustatud dementsusest. * Ehkki mõningane mälu halvenemine on kõrgele eale iseloomulik, „on enamikul eakatel inimestel vaimsed võimed elutee lõpul täieliku kontrolli all”, kirjutab New Yorgis asuva Staten Islandi ülikooli haigla käitumisteaduse õppetooli juhataja dr Michael Levy.

On tõsi, et nooremad inimesed suudavad konkreetseid fakte kiiremini meenutada kui eakad, ent „kui jätta kõrvale kiirus”, ütleb neuroloog Richard Restak, „sooritavad eakamad  ülesandeid üldjuhul vähemalt sama hästi kui nooremad inimesed.” Tegelikult on ka vanemate inimeste aju sobiva koolituse ja treeningu korral suuteline jätkuvalt õppima, meelde jätma ning ka teatud võimeid arendama.

Mäluprobleemid ja ravitavad haiguslikud seisundid

Mida teha siis, kui mäluprobleemid on tõsisemad? Ka siis ei võiks automaatselt järeldada, et tegemist on dementsusega. Meelespidamisraskusi ja ootamatut ebatavalist segasust võivad hilises elueas põhjustada ka paljud teised, ravitavad haiguslikud seisundid. Selliseid häireid tõlgendatakse tihtilugu vääriti kui vanadust või seniilsust – seda teevad mõnikord ekslikult isegi professionaalid. Lisaks sellele, et see on eakatele patsientidele alandav, võib see jätta nad ilma tarvilikust ravist. Milliste tervisehädadega võib olla tegemist?

Ootamatu ebatavaline segasus võib olla põhjustatud alatoitumusest, veetustumisest, aneemiast, ajutraumast, kilpnäärme talitluslikest häiretest, vitamiinivaegusest, ravimite kõrvaltoimest või ka uuest tundmatust ümbruskonnast. Mäluhäirete põhjuseks võib olla ka pikaajaline stress, lisaks on nakkushaigused kurikuulsad eakate inimeste segasuse põhjustajad. Samuti depressioon võib olla eakate patsientide mälukaotuse ja segasuse esilekutsujaks. Seepärast „ei tohiks ägedalt algavat segasusseisundit mitte kunagi tähelepanuta jätta või ekslikult parandamatuks seniilsuseks arvata”, annab dr Levy nõu. Sümptomite esilekutsuja võib kindlaks määrata põhjalike meditsiiniliste uuringutega.

Toimetulek depressiooniga

Depressioon pole ka ustavate jumalateenijate seas kaugeltki tundmatu nähtus. Ligikaudu 2000 aastat tagasi leidis apostel Paulus olevat vajaliku kaaskristlastele soovitada: „Rääkige lohutavalt masendunud hingedega” (1. Tessalooniklastele 5:14, UM). Meie stressirohkel ajal on vajadus seda teha veelgi suurem, ent kahetsusväärselt tihti jääb vanurite depressioon diagnoosimata või siis diagnoositakse seda vääriti.

Tingituna üldlevinud väärarvamusest, et vanemas eas muutuvad inimesed nukrameelsemaks ja tujukamaks, võivad nii teised inimesed kui ka eakad ise suhtuda nendesse sümptomitesse kui normaalsesse vananemisnähtusse. „Kuid tegelikult see pole nii,” mainitakse raamatus „Treating the Elderly”. „Eakate depressioon ei ole osa tavapärasest vananemisprotsessist.”

Pikaajaline kliiniline depressioon – erinevalt normaalsest kurvameelsusest või hootistest tujulangustest – on tõsine haigus, millel  võivad olla rängad tagajärjed ning mida ei või seetõttu ignoreerida. Ravimata depressioon võib süveneda koguni sel määral, et mõni meeleheitel patsient otsustab endalt elu võtta. Eakate depressiooni traagika seisneb selles, et „see kõige paremini ravitav psühhiaatriline haigus võib olla kõige eluohtlikum”, selgitab dr Levy. Kui depressioon visalt kestab, oleks ehk tarvis, et patsienti raviks kogenud asjatundja meeleoluhäirete alal (Markuse 2:17). *

Depressiooni all kannatajad võivad olla kindlad, et Jehoova on „väga halastav ja armuline” (Jakoobuse 5:11). Tema „on ligi neile, kes murtud on südamelt” (Laul 34:19). Just tema on see, kes „masendunuid kinnitab” (2. Korintlastele 7:6).

Pole mingit põhjust end kasutuna tunda

„Ära heida mind ära mu vanas eas, ära hülga mind, kui mu ramm lõpeb!” palvetas ustav kuningas Taavet enam kui 3000 aastat tagasi (Laul 71:9). Ka nüüd, 21. sajandil, on sellised mõtted üsnagi tuttavad eakatele inimestele, kes kardavad, et neid ei peeta enam vajalikuks. Viletsast tervisest tulenevad piirangud võivad kergesti tekitada küündimatuse tunde, lisaks võib sunnitult pensionile jäämine õõnestada inimese enesest lugupidamist.

Ent keskendudes sellele, mida me suudame teha, selle asemel et lasta end heidutada sellest, mida me enam ei suuda teha, saame säilitada enesest lugupidamise ja tunda end vajalikuna. Sellega seoses soovitatakse ühes ÜRO raportis „pidevat enesearendamist kooli- või koolivälise õppe kaudu ning osalemise kaudu kogukonna seltsielus ja usulises tegevuses”. Jehoova tunnistaja Ernest, pensionile jäänud pagarmeister Šveitsist, on hea näide selle kohta, millist kasu toob pidev enesearendamine õppimise kaudu. Oma 70. eluaastatel otsustas ta osta arvuti ja õppida seda kasutama. Miks ta seda tegi, samal ajal kui paljud temaealised uut tehnikat pelgavad? Ta seletab: „Esmalt sellepärast, et hoida ka vananedes mõttetegevus aktiivne. Teiseks, et pidada sammu areneva tehnoloogiaga, mis hõlbustab mul Piibli uurimist ning kristlikus koguduses tegutsemist.”

Loov tegevus võib rahuldada mitmeid eakate inimeste põhivajadusi: see annab vajalikkuse- ja rahuldustunde ning võib isegi väikeseks sissetulekuallikaks olla. Tark kuningas Saalomon täheldab, et „rõõmus olla ja elu nautida” on Jumala and inimesele, samuti see, „et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kõigest oma vaevast” (Koguja 3:12, 13).

Tehkem seda, mida suudame

Paljudes ühiskondades annavad just eakad järgmistele põlvedele edasi nii teadmisi kui ka kõlbelisi ja usulisi väärtusi. Kuningas Taavet kirjutas: „Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile!” (Laul 71:18).

Mida aga teha siis, kui tervis või olud eakatele tõsiseid piiranguid seavad? Selline väljapääsmatu olukord valmistas tõsist muret 79-aastasele Sarah’le, kes on Jehoova tunnistaja. Ta kurtis oma kitsikust kristlikule kogudusevanemale,  kes tuletas talle meelde Piibli põhimõtet, et „õige inimese ... palve suudab palju” (Jakoobuse 5:16). Ta selgitas: „Aastatega oled sa sõlminud lähedased suhted Jumalaga. Nüüd võid sa lasta ka meil teistel neist suhetest kasu saada, kui sa omaette olles meie eest palvetad.” Sarah’le andsid palju julgust kogudusevanema sõnad: „Sarah, me vajame seda, et sa meie eest palvetaksid.”

Nagu Sarah’gi, mõistavad paljud eakad, et palve on tasutoov ja paljutähendav moodus teiste eest võitlemiseks päeval ja ööl (Koloslastele 4:12; 1. Timoteosele 5:5). Samal ajal võivad ustavad eakad saada nende palvete kaudu veelgi lähedasemaks palve kuulja Jehoovaga (Laul 65:3; Markuse 11:24).

Eakad inimesed, kelle võimed on küll piiratud, ent kes heldelt oma kogemusi ja nõuandeid jagavad, on oma kogukonnas kallihinnaline vara. Nad on kinnituseks sellele, et „hallid juuksed on ilus kroon, mis saavutatakse, kui ollakse õigluse teel” (Õpetussõnad 16:31).

Kuid siiski oleks meil kohane küsida: mida toob meile tulevik, kui me vanemaks saame? Kas oleks realistlik hilisemas elueas paremat elu oodata?

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 5]

Tihtilugu tunnevad eakad, et nad ei suuda nüüdismaailma tõtliku tempoga sammu seada

[Kast/pilt lk 7]

Kuidas saab eakaid aidata

▪ Säilita nende eneseväärikus. „Vana mehega ära kärgi, vaid räägi lahkesti nagu isaga, ... vanemate naistega nagu emadega” (1. Timoteosele 5:1, 2, P 1997).

▪ Kuula hoolega. „Olgu vaid iga inimene nobe kuulma, pikaline rääkima, pikaline vihale” (Jakoobuse 1:19).

▪ Osuta empaatiat. „Olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad, alandlikud! Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga” (1. Peetruse 3:8, 9).

▪ Ole valmis vajaduse korral julgustama. „Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail!” (Õpetussõnad 25:11).

▪ Kaasa neid oma ettevõtmistesse. „Püüdke olla külalislahked” (Roomlastelel 12:13).

▪ Paku praktilist abi. „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna puuduses olevat ja suleb oma südame tema eest, kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsukesed, ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!” (1. Johannese 3:17, 18).

▪ Ole kannatlik. „Riietuge ... südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega” (Koloslastele 3:12).

Eakatesse hoolivalt suhtudes peame lugu Jumala mõõdupuudest, sest tema Sõna ütleb: „Vanale anna au!” (3. Moosese 19:32).

[Pilt lk 6]

Kasu võiks olla põhjalikest meditsiinilistest uuringutest