„Vanake Thames” – Inglismaa ainulaadne rikkus

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

Thamesi jõgi, mida hellitlevalt Vanake Thamesiks kutsutakse, saab alguse neljast allikast Cotswold Hillsis Lõuna-Inglismaa maalilises keskosas. Ida poole lookleva 350 kilomeetri pikkuse jõega ühineb teisigi jõgesid, kuni see lõpuks jõuab umbes 29 kilomeetrit laia suudmelahte Põhjameres. On kütkestav lugeda selle jõe osast Inglismaa ajaloos.

ROOMA tungis esmakordselt Inglismaale aastal 55 e.m.a Julius Caesari juhtimisel. Kui ta järgmisel aastal Inglismaale tagasi pöördus, tõkestas tema edasiliikumist Thamesi jõgi, mida tema nimetas Tamesis’eks. Selle maa alistas alles 90 aastat hiljem Rooma keiser Claudius.

Tol ajal ümbritsesid Thamesi mõlemat kallast ulatuslikud sood, kuid umbes 50 kilomeetrit lehtersuudmest ülesvoolu, kohta, kuhu ulatuvad looded, ehitas Rooma armee hiljem puust silla. Sinna jõe põhjakaldale rajasid nad sadama, millele nad panid nimeks Londinium. *

Järgneva nelja sajandi jooksul laiendasid roomlased kaubandussidemeid Euroopa teiste osadega ning importisid luksuskaupu Vahemere maadest, koguni tarbepuitu Liibanonist. Lisaks kasutasid nad Thamesi kaubaveoks sisemaapiirkondadest Londonisse, nii et linnast koos selle mitmesse suunda väljuvate suuremate teedega kujunes peagi tähtis kaubanduskeskus.

William Vallutaja

Pärast Rooma impeeriumi kokkuvarisemist, kui Rooma leegionid aastal 410 Britanniast lahkusid, jäi London hüljatuks ning loomulikult kuivas kokku ka kaubavedu piki Thamesi. Kingstonis, soodsa koolmekoha juures paiknevas asunduses 19 kilomeetrit Londonist piki Thamesi ülesvoolu, hakati kroonima anglosaksi kuningaid – kuni 11. sajandil tungis maale William Vallutaja Normandiast. Pärast kroonimist Westminsteris  aastal 1066 rajas ta rooma linnamüüride vahele Londoni Tower’i, et juhtida ja laiendada kaubandustegevust, samuti kontrollida juurdepääsu sadamale. Kaubandus puhkes taas õitsele ning Londoni rahvaarv kasvas umbes 30 000-ni.

Samuti rajas William Vallutaja lubjakivipaljandile 35 kilomeetrit Londonist lääne poole kindluse, mida tänapäeval tuntakse Windsori nime all. See asendab endist anglosaksi kuningate residentsi ning pakub suurejoonelist vaadet Thamesile. Windsori loss on arvukate lisa- ja ümberehituste tulemus ning üks populaarsemaid turismiatraktsioone Suurbritannias.

Aastal 1209 sai teoks 30 aastat väldanud projekt – Londonis Thamesi jõge ületav kivisild, mis oli esimesi omataolisi Euroopas. Sel harukordsel rajatisel, millele ehitati ka poed, majad ja koguni kabel, oli kaks tõstesilda ning lõunapoolse külje Southwarki kaitsetorn.

Inglise kuningas John Maata (1167–1216) kirjutas Windsori lähedal Thamesi-äärses Runnymede’is aastal 1215 alla kuulsale Magna Charta’le. Selle akti kohaselt oli tema kohuseks tagada nii Inglismaa tsiviilõigused kui ka Londoni linna eriõigused ning selle sadama ja kaupmeeste kauplemisvabadus.

Õitseng tänu Thamesile

Järgnes sajandeid kaubanduslikku õitseaega Thamesi kallastel. Aja jooksul hakkasid jõe võimalused aina laieneva kaubandustegevuse tõttu end ammendama. Paarsada aastat tagasi võis leida Thamesi ääres ankrupaiga vaid kuni 600 veesõidukit, kuid ikkagi võis sadamas kauba mahalaadimist oodata mõnikord koguni 1775 laeva. Sellisest ummikust tulenevalt kujunes varastamisest tõsine probleem. Vargad raiusid öösel ankruköied läbi, et laevad eemale triiviks ja nad neid rüüstata saaks, ning usinalt piki Thamesi siia-sinna sagivad väikepaadid tegid salakauba rahaks. Probleemist jagusaamiseks seadis  London sisse maailma esimese jõepolitsei, mis tegutseb tänini.

Kuid sadamarajatiste koormuse vähendamiseks oli tarvis veel midagi ette võtta. Seetõttu andis Inglise Parlament 19. sajandil nõusoleku rajada maailma suurim dokkide süsteem, mis pidi süvistatama madalmaasse jõe mõlemal kaldal. Kõigepealt valmisid 1800. aastate algul Surrey Commercial dokk, Londoni dokk ning Lääne- ja Ida-India dokk, millele järgnesid Royal Victoria Dock aastal 1855 ja selle paariline Royal Albert Dock aastal 1880.

Aastal 1840 ehitas kaks inseneri – isa ja poeg Marc ja Isambard Brunel – Thamesi mõlemat kallast ühendava esimese veealuse tunneli maailmas. See on 459 meetrit pikk ning seniajani kasutusel osana Suur-Londonit teenindavast metroosüsteemist. Praegusaja turismiatraktsioon Tower Bridge sai valmis aastal 1894. Selle kahepoolselt avatava tasakaalustatud silla avaus on 76 meetrit, nii et silla kaksiktornide vahelt saavad suured laevad läbi sõita. Juhul, kui ligikaudu 300 trepiastet ülespoole sammuda, jõutakse ülemisele käiguteele, kust avaneb võrratuid vaateid jõele.

20. sajandiks oli Londoni dokikompleks igati valmis võtma vastu üha kasvavat hulka suuri aurulaevu, mis pidid rahuldama linna kaubanduslikke vajadusi. Kui aastal 1921 ehitati viimane dokk, mis nimetati kuningas George V järgi, oli Londonist saanud „maailma suurim ja rikkaim sadamalinn”.

Kroonitud peade toretsevad paleed jõe kallastel

Londoni arengu käigus jäid selle sillutamata teed armetuks ja talveajal üldiselt läbimatuks. Seega oli ülimalt loogiline, et kiireimaks transporditeeks kujunes Thames, millest aastatega arenes välja ülimalt tihe veeliiklustrass. Üldtuntuks sai Thamesi kaldarinnakutel ja -treppidel tunglevate paadimeeste vali hõige „Oars!” (’aerud’), millega pakuti reisijaile võimalust seda veeteed ületada või sõita päri- või vastuvoolu või liuelda piki käärulisi lisajõgesid, nagu Fleet ja Walbrook, mis nüüd juba ammu on viidud neid nimesid kandvate Londoni tänavate alla.

Aja jooksul omandas London oma arvukate suursuguste paleede ja alla jõe äärde viivate terrassidega Veneetsia ilme. Thamesi kaldal elamine kujunes kroonitud peade seas moeasjaks, nagu seda tõendavad Greenwichi, Whitehalli ja Westminsteri paleed. Samuti Hampton Court on olnud Inglise kuningate ja kuningannade elupaigaks, kusjuures jõe ülemjooksul paiknev Windsori loss on seniajani kuninglik residents.

Georg Friedrich Händel lõi aastal 1717 kuningas George I palvel kuningliku veepikniku puhuks süidi „Veemuusika”. Kuninga pargast saatis „sedavõrd suurel arvul laevu, et need sõna otseses mõttes katsid kogu jõe”, andis teada tolleaegne ajaleht. Kuningliku pargase kõrval sõitval pargasel oli 50 muusikut, kes selle aja jooksul, mil sõideti Westminsterist Chelseani 8 kilomeetrit ülesvoolu, mängisid kolm korda seda Händeli heliteost.

Naudingut ja lõõgastust pakkuv jõgi

Enne, kui 1740. aastatel Westminster Bridge ehitati, oli Thamesi võimalik jalgsi ületada ainult London Bridge’i kaudu, mis hiljem ehitati  ümber ning asendati lõpuks 1820. aastatel uuega. Algse kivist London Bridge’i 19 kaart toetanud sambad olid jõevoolule suureks takistuseks. Seetõttu jäätus Thames silla umbes 600-aastase olemasolu kestel vähemalt kaheksa korda täielikult. Kui see juhtus, korraldati jääl „pakaselaat”, kus pakuti mitmesugust meelelahutust. Küpsetati härga ja söömas võis näha ka kuningliku perekonna liikmeid. Hästiminev kaup olid raamatud ja mänguasjad kirjaga „Ostetud Thamesil”. Uudislehti ja koguni meieisapalveid trükiti otse jõejääle üles seatud trükipressidel!

Moodsamatel aegadel on kujunenud igakevadiseks suursündmuseks University Boat Race, Oxfordi ja Cambridge’i ülikooli vaheline sõudevõistlus. Thamesi kaldaid Putney ja Mortlake’i vahel ääristab rahvamurd, et tervitada virgutushüüetega kaheksast sõudjast koosnevaid paatkondi, kes vähem kui 20 minutiga läbivad ligi seitsmekilomeetrise distantsi. Esimene sõudevõistlus peeti aastal 1829 Henleyst ülesvoolu. Pärast seda, kui distants pandi paika allajõge, hakkas Henley toetama omaenda kuninglikku regatti, vanimat ja nimekaimat sedalaadi sõudesündmust Euroopas. Selle umbes 1600-meetrine distants meelitab kohale maailma tublimad mees- ja naissõudjad. See suveregatt on kujunenud nüüdisajal üldrahvalikuks tõmbenumbriks.

Suurbritannia reisijuht kirjutab, et „läbides tüüpilist inglise maastikku koos selle küngaste, metsade, aasade, maamajade, kenade külade ja väikelinnadega, pakub Thames mitmekesist naudingut. ... On pikki vahemaid, kus jõge ei äärista ükski maantee, ent tavaliselt külgneb sellega jalgrada. Sestap on nõnda, et kuigi linnade vahel kulgevat Thamesi võib imetleda autoga sõites, saab jõe vaikset ilu nautida täiel määral vaid sõudepaadiga sõites või jala käies”.

Kas sul on kavas võtta ette Inglismaa-reis? Siis varu endale aega Thamesi ja selle meeliköitva ajalooga tutvumiseks. Alates jõe kaunis maapiirkonnas paiknevatest lätetest kuni pulbitseva elutegevusega suudmeni on nii palju vaatamis-, tegutsemis- ja tutvumisväärset! „Vanake Thames” juba pettumust ei valmista!

[Allmärkus]

[Kast lk 27]

ILUKIRJANDUS JA THAMES

Thamesi lõõgastava atmosfääri on hästi ära tabanud Jerome Klapka Jerome oma raamatus „Kolm meest paadis”. Selles räägitakse, kuidas kolm sõpra, kel on kaasas koer, puhkusereisil olles Kingstonist ülesjõge Oxforti sõuavad. See 1889. aastal kirjutatud ja laialdaselt tõlgitud raamat on jäänud tänini populaarseks „mõnusa huumori klassikateoseks”.

Nii täiskasvanute kui laste seas on populaarne Kenneth Grahame’i „Pajud tuules” aastast 1908. See on Thamesi kaldalinnas Pangbourne’is elanud autori fantaasialugu loomadest, kes elutsevad jõekaldal või selle lähistel.

[Kast/pilt lk 27]

KUNINGAS VERSUS THAMES

Kord nõudnud 17. sajandi algul valitsenud kuningas James I Londoni linnavalitsuselt 20 000 naela. Kui meer keeldus seda maksmast, ähvardas kuningas: „Ma hävitan teid ja teie linna igaveseks. Ma viin oma riigikohtu, õukonna ja parlamendi ära Winchesteri või Oxforti ning muudan Westminsteri mahajäetud paigaks. Võite siis ise mõelda, mis teist saab!” Seepeale kostis meer: „Üks troost jääb Londoni kaupmeestele siiski: Teie Majesteet ei saa Thamesi endaga kaasa võtta.”

[Allikaviide]

Raamatust Ridpath’s History of the World (Vol. VI)

[Kaardid lk 24]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

INGLISMAA

London

Thamesi jõgi

[Allikaviide]

Kaart: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 24, 25]

Londonis Westminsteris asub Big Ben’i kellatorn ja parlamendihoone

[Pilt lk 25]

Aastal 1756 valminud kivist London Bridge

[Allikaviide]

Raamatust Old and New London: A Narrative of Its History, Its People, and Its Places (Vol. II)

[Pilt lk 26]

Sellel 1803. aasta gravüüril on kujutatud Thamesi jõge ja sadu sadamas seisvaid laevu

[Allikaviide]

Corporation of London, London Metropolitan Archive

[Pilt lk 26, 27]

Gravüür 1683. aasta pakaselaadast

[Allikaviide]

Raamatust Old and New London: A Narrative of Its History, Its People, and Its Places (Vol. III)