Enne kui ma suren, tahan Jumalat teenida

LUGU MAMIE FREEST

AASTAL 1990 puhkes Libeerias kodusõda. Lahingutegevuse intensiivistudes pealinnas Monrovias jäi 12-aastane krani rahvusest tütarlaps Mamie ning tema pere oma majja lõksu. „Kuulsime otse kõrval plahvatust,” sõnab Mamie. „Rakett oli läbistanud naabermaja ja süüdanud selle põlema. Leegid kandusid meie majani, nii et ka see süttis.” Mamie, tema ema ja selle noorem vend olid sunnitud keset ägedat lahingutegevust majast põgenema.

„Järsku miski lõi mind,” meenutab Mamie.

Ema küsis: „Mis juhtus?”

„Miski lõi mind! Ma arvan, et see oli kuul,” kostsin mina.

Mamie kukkus piinavast valust kokku ja palvetas: „Kuule mind Jumal, ma palun. Ma vist pean surema, aga enne, kui ma suren, tahan sind teenida.” Siis kaotas ta teadvuse.

Naabrid, kes pidasid Mamiet surnuks, tahtsid ta lähedalasuvasse mereranda maha matta. Kuid ema käis peale, et tüdruk kohalikku haiglasse toimetataks. Kahjuks ei suudetud kehvasti varustatud haiglas pideva voona saabuvaid haavatud mehi, naisi ja lapsi aidata. Mamie haavata saanud onu suri samal ööl, kuid allpool vöökohta halvatud Mamie jäi ellu.

Tema sisemine verejooks ei peatunud ning ta vaevles kohutavate valude käes. Lõpuks, neli kuud hiljem, tegid arstid kuuli asukoha kindlaksmääramiseks röntgenipildi. See paiknes ta südame ja kopsude vahel. Lõikus oleks osutunud äärmiselt riskantseks, seetõttu viis ema Mamie kohaliku ravitseja juurde. „Ta tegi mulle žiletiteraga sisselõike,” meenutab Mamie, „misjärel ta surus huuled vastu haava ja üritas kuuli välja imeda. „Siin see on,” lausus ta kuuli suust välja võttes. Andsime talle raha ja lahkusime.”

 Ent mees oli valetanud. Uus röntgenipilt näitas, et kuul oli ikka samas kohas. Niisiis läks Mamie koos emaga taas selle ravitseja juurde, kes aga veenis neid, et kulub üheksa kuud, enne kui röntgen kuuli eemaldamist suudab registreerida. Nad läksid koju ja jäid kannatlikult ootama. Seni tarvitas Mamie valu vaigistamiseks mitmesuguseid rohtusid. Üheksa kuu pärast tehti taas röntgenipilt. Kuul oli ikka alles. Ravitseja oli jalga lasknud.

Nüüd oli kuul olnud Mamie kehas 18 kuud. Sugulane viis ta nõidarsti juurde. Selle asemel et abi osutada, teatas naine, et ühel konkreetsel päeval sureb kas Mamie või ta ema. Vahepeal oli Mamie saanud 13-aastaseks. „Ma muudkui aga nutsin,” sõnab Mamie. „Aga kui määratud päev kätte jõudis, ei surnud keegi.”

Seejärel viis onu Mamie kirikuõpetaja juurde, kes väitis olevat saanud nägemuse, et Mamie halvatuse põhjuseks on loits, mitte kuul. Mees lubas, et kui Mamie tema määratud rituaalid läbi teeb, suudab ta nädala pärast taas kõndida. Mamie jutustab: „Tegin korduvalt läbi rituaalseid kümblusi ookeanivees, paastusin ning veeretasin end igal õhtul ja keskööl mööda maad, millele võis kuluda tunde. Ent kõik see vaevanägemine jooksis tühja – minu seisund jäi ikka samasuguseks.”

Kuid viimaks hakkas tööle rohkem raviasutusi ning lõpuks ometi eemaldati ka Mamielt kuul. Ta oli pidanud üle kahe aasta lakkamatult valu kannatama. Ta meenutab: „Pärast lõikust oli valu praktiliselt kadunud ning hingamine muutunud tunduvalt kergemaks. Ehkki ma jäin osaliselt halvatuks, suutsin kõndimisraami toel püsti seista.”

Mamie kohtab Jehoova tunnistajaid

Mõni nädal pärast lõikust kohtas Mamie ema kahte Jehoova tunnistajat. Teades, et tütrele meeldib Piiblit lugeda, kutsus ta tunnistajad enda poole koju. Mamie oli otsekohe nõus Piiblit uurima. Ent mõni kuu hiljem läks ta haiglasse tagasi ning side tunnistajatega katkes.

Siiski jäi Mamie janu Piibli tarkuse järele alles. Kui siis ühe kiriku usujuht pakkus talle abi, oli ta nõus seda vastu võtma. Pühapäevakoolis olles küsis üks kaasõpilane õpetajalt: „Kas Jeesus on Jumalaga võrdne?”

„Jah,” lausus õpetaja. „Nad on võrdsed, kuid Jeesus ei ole Jumalaga sugugi mitte võrdselt võrdne.”

„Kuidas mitte võrdselt võrdne?” mõtles Mamie. „Siin pole küll mingit loogikat, miskit on viltu.” Rahulolematu, et tal ei õnnestu Piibli tõde õppida, katkestas Mamie lõpuks selle kirikuga sidemed.

Aastal 1996 puhkes Monrovias taas vägivallatsemine. Mamie kaotas veel kaks perekonnaliiget ning tema maja läks teist korda põlema. Mõni kuu hiljem kohtasid kaks tunnistajat majast majja tööd tehes Mamiet. Ta oli nõus uuesti Piiblit uurima. Esimest korda koosolekul olles üllatas teda see, et kõik – nende hulgas ka kogudusevanemad – lõid kuningriigisaali koristamisel kaasa. Hiljem  samal aastal valmistas talle suurt rõõmu osalemine piirkonnakonvendil „Jumala rahusõnumi toojad”. See oli tema esimene suurem Jehoova tunnistajate kokkutulek.

„See avaldas mulle väga sügavat muljet,” ütleb Mamie. „Tunnistajate vahel valitses tõeline armastus, kuigi nad olid pärit eri hõimudest. Ja kõik oli hästi korraldatud.”

Täitub soov teenida Jumalat

1998. aastal sundis taas kord puhkenud sõjategevus Mamiet koos emaga põgenema naaberriiki Côte d’Ivoire’i, kus nad koos umbes 6000 teise libeerlasega leidsid ulualuse Peace Towni põgenikelaagris. Mamie õppis tunnistajatega Piiblit edasi ja edenes kiiresti. Õige pea soovis ta oma usku teistega jagada. Et ta saaks avalikus kuulutustöös osaleda, olid tema vaimsed vennad ja õed valmis tema ratastooli lükkama. Sel teel sai Mamie paljudele põgenikelaagri asukatele head tunnistust anda.

Ehkki Mamiel oli füüsilise puude tõttu raske jõuda kuningriigisaalini, mis asus tema elupaigast kuue kilomeetri kaugusel, oli ta kõigil koosolekutel kohal. 2000. aasta 14. mail tegi ta läbi 190 kilomeetri pikkuse reisi, et osaleda erikokkutulekul ja sümboliseerida oma pühendumist Jumalale veeristimisega (Matteuse 28:19, 20). Paljudel olid silmad pisarais, kui ta jõkke kanti ja seal vee alla kasteti. Ta nägu säras, kui ta veest välja tuli.

Praegu Ghana põgenikelaagris asuva Mamie sihiks on saada täisajaliseks evangeeliumikuulutajaks ehk pioneeriks. Ka tema ema on hakanud Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ning jagab juba õpitut teistega. Mõlemad ootavad igatsusega Jumala Sõnas tõotatud aega, mil ’jalutu hüppab otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab’ (Jesaja 35:5–7).

[Pilt lk 22]

Kuul, mis eemaldati Mamie kehast

[Pilt lk 23]

Mamie kantakse jõkke, et teda seal ristida

[Pilt lk 23]

Ema Emmaga Piiblit uurimas