Kiirabiväljakutse Londonis

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

„MEIE eesmärgiks on jõuda tõsiselt haigete ja vigastatud patsientide juurde kõige rohkem kaheksa minutiga kõikjal Londoni 1600-ruutkilomeetrisel territooriumil,” selgitas Londoni kiirabitalituse juhataja Rob Ashford. „Ehkki väljakutsete hulk kasvab iga aastaga, on see meil õnnestunud enam kui 75 protsendil juhtudel.”

Mind kutsuti külla Londoni kiirabikeskuse juhtimispunkti Thamesi lõunapoolsel kaldal Waterloo raudteejaama lähistel. Keskus, mis on suurim omataoliste hulgas Euroopas, vastab umbes 3000 hädaabikutsele päevas. Neid väljakutseid saabub ligikaudu seitsmemiljoniliselt elanikkonnalt, kes räägib enam kui 300 keelt. Mil moel saavad juhtimiskeskuse 300 töötajat sellega hakkama?

Väljakutsete hindamine

Jälgisin, kuidas operaator vastab „hädakutsetele 999”, nagu neid Suurbritannias kutsutakse (999 on telefoni hädaabinumber). Kiiresti tegi operaator kindlaks abivajaja asukoha ja lähima ristmiku. Otsekohe ilmus arvutiekraanile teedekaart. Selgitamaks välja hädavajaduse astet, esitas operaator rea küsimusi: kui palju inimesi vajab abi? Nende vanus ja sugu? Kas nad on teadvusel? Kas nad hingavad? Kas neil on rindkerevalusid? Kas neil on verejookse?

Operaator sisestab teabe arvutisse, mis annab automaatselt juhtumile hinnangu: punane värvus – otseselt eluohtlik; kollane –  tõsine, ent mitte otseselt eluohtlik; roheline – mitte otseselt eluohtlik ega tõsine. Seejärel annab operaator selle määrangu üle kolleegile, kes organiseerib kannatanule abi.

Abistamine kohapeal

Kiirabitalituse käsutuses on 395 kiirabiautot ja 60 muud operatiivautot. Kui hädaabikutse on teatavaks tehtud, saadetakse kohale lähim sobiv sõiduk. Kohale on valmis sõitma ka mootorratturid-parameedikud, sest nemad pääsevad liiklusummikutest hõlpsamini läbi. Lisaks parameedikutele on ka 12 arsti 24 tundi ööpäevas valmis kohale sõitma.

Ajal, mil viibisin keskuses, saabus kohalikult politseilt teade raskest õnnetusest liiklustihedal magistraalil. Kiirabiauto oli juba kohal, ent politsei helistas ikkagi kiirabikeskusse. Miks? Teavitamaks meeskonda, et vaja võib minna helikopteriteenust. See iseloomulikku punast värvi lennumasin teeb tuhatkond kiirabiväljasõitu aastas. Pardal on parameedik ja arst, kes reeglina toimetavad raskesti vigastatud Royal London Hospital’i, kus neile sedamaid abi osutatakse.

2004. aastal hakati rakendama järjekordset meedet – Londoni Heathrow’ lennuvälja juures katsetatakse West Endi kiirabitalituse laiendusena jalgratastel kiirabiüksust. Ametis on meedikutest ja parameedikutest koosnev meeskond, tänu kellele vabanevad kiirabiautod muid ülesandeid täitma. Igal sinise signaaltule ja sireeniga varustatud jalgarattal on pakikorv, milles on 35 kilo varustust, kaasa arvatud elektriline südamestimulaator, hapnik ja valuvaigistid.

Jalgrattaüksuse väärtuslikkus sai selgeks juba mõne päeva jooksul alates selle moodustamisest. Heathrow’ lennujaama neljandas reisiterminalis oli haigestunud 35-aastane naine, kes oli lakanud hingamast. Hädaabikutse vastu võtnud parameedikud olid mõne sekundiga kohal, andsid naisele hapnikku ja alustasid viivitamatult elustamist. Kiirabiauto viis ta lähimasse haiglasse. Pärast toibumist tänas naine parameedikuid elupäästmise eest.

Üha laienev teenus

Juhul kui kiirabisse helistajad ei räägi inglise keelt, antakse nende kõne üle tõlgile. Helistaja keele kindlaksmääramine võib olla teadagi keerukas ülesanne, iseäranis kui ärevuse ja stressi vallas inimene kõneleb kiirustades.

Selleks, et rahvas oleks esmaabi osutamisega paremini kursis, on antud välja lühike DVD-film ingliskeelsete subtiitritega. Eesmärgiks on püüda õpetada Lõuna-Aasia päritolu londonlastele elustamisvõtteid, öeldakse Londoni kiirabitalituse väljaandes „LAS News”. Samuti näidatakse filmis sündmuste käiku pärast seda, kui hädaabikutse on vastu võetud.

Inglismaa kosmopoliitse pealinna elanikud on tänulikud kohesele reageeringule, juhul kui nad peaksid sattuma meditsiinilisse hädaolukorda, olgu kannatajaks kas üks inimene või mitu või olgu sündmuspaik maa all metroos või kõrgel pilvelõhkujas. Üks vabatahtlikku tööd tegev arst märkis Londoni kiirabitalituses töötavate meeste ja naiste kohta: „Nemad on parimaid meditsiiniprofessionaale, kellega mul koos töötada on tulnud.” Need on toredad kiidusõnad maailma suurimale tasuta kiirabiteenust osutavale kollektiivile.

[Kast lk 11]

Probleemid ja pinged

Kiirabitalitustele tekitavad probleeme kohatud helistamised isikliku teabe hankimise eesmärgil ja helistamised tühiste haiguste või vigastuste pärast, samuti hädaabinumbri valimine kas ekslikult või lihtsalt nalja pärast. Mis veelgi hullem, mõningad patsiendid ja ka teised inimesed, sealhulgas perekonnaliikmed, on appi tõtanud meditsiinipersonali sõimanud ja isegi rünnanud! Nende inimeste vihameel võis olla põhjustatud stressist, uimastite kuritarvitamisest või kannatamatusest, sest nende meelest võttis abi saabumine liiga kaua aega. Neile probleemidele pole olemas kerget lahendust, kuigi abi on olnud rahva harimisest.

[Pildid lk 10]

Kiirabikeskus vastab umbes 3000 hädaabikutsele päevas

[Piltide allikaviide lk 10]

Kõik fotod: Courtesy of London Ambulance Service NHS Trust