Liivane saareparadiis

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

AASTAL 1770 purjetas briti maadeuurija kapten James Cook kuni Austraalia idarannikuni. Praegusest Brisbane’i linnast veidi üle 150 kilomeetri põhja pool möödus ta suurest liivase rannajoonega saarest, mis tänapäeval meelitab kohale 300 000 külastajat aastas. Kuid Cook sellele saarele erilist tähelepanu ei pööranud. Nagu ta kaaslasedki, arvas ta, et see on poolsaar, mitte saar. Mõni aasta hiljem astus saarele maadeuurija Matthew Flinders. „Pole olemas midagi viljatumat kui see poolsaar,” kirjutas ta.

Oleksid Cook ja Flinders riskinud minna teisele poole kilomeetrite pikkuseid kuldseid randu ja liivaluiteid, oleks neil kujunenud hoopis teistsugune arvamus. Nad oleksid leidnud eest rikkumatud vihmametsad, kristallselged mageveejärved, värvikirevad liivakivikaljud ja sajad loomaliigid. See nüüd Fraseri saareks kutsutav maailma suurim liivasaar on sedavõrd tähelepanuväärne, et 1992. aastal arvati see ala maailmapärandi hulka. *

Mägedes sündinud

160 000-hektarine Fraseri saar on 120 kilomeetrit pikk ja kuni 25 kilomeetrit lai. Ulatuslikud liivakuplid tõusevad peaaegu 240 meetrit merepinnast ülespoole, nii et tegemist on maailma kõrgeima seda liiki saarega. Mis jõud on sellise märkimisväärse maamassiivi moodustanud?

Tõendid osutavad sellele, et saareks kuhjunud lugematud liivatonnid on pärit Suurelt Veelahkmeahelikult, piki kogu Austraalia idarannikut kulgevalt mäemassiivilt. Aegade jooksul uuristasid rängad sajud neist mägedest kaljutükke välja ning kandsid need jõgedesse ja sealt edasi ookeani. Ookeanihoovused murendasid tükid peeneks liivaks ning see kandus piki ookeanipõhja tasapisi põhja poole. Teraline liiv, mille edasiliikumist tõkestasid neemed ja ookeanipõhjast kerkivad kaljupaljandid, muudkui kuhjus, tänu millele tekkiski Fraseri saar.

Sellest ajast saadik on Vaikne ookean kandnud saare randadele aina uut liiva. Sealt puhub tuul liiva sisemaale, kus moodustuvad luited. Luited omakorda tungivad tasapisi edasi umbes meetri võrra aastas, mattes enda alla kõik, mis teele ette jääb.

Mageveejärved ja haruldased metsad

On üllatav, et saare luitenõgudes asub 40 mageveejärve. Mõningad neist veekogudest paiknevad kõrguvate liivaluidete tipus laiuvates hiigellohkudes. Mis takistab vett ära imbumast? Järvi vooderdab orgaanilistest ainetest – poollagunenud lehtedest, puukoorest ja okstest – moodustunud tihe veekindel turbakiht.

Samuti on saarel selliseid järvi, mis asuvad liivasüvistes allpool põhjaveetaset. Mage vesi immitseb läbi liivast filtri süvikutesse, moodustades kristallselgeid järvi, mis on tegelikult siin-seal nähtavale ilmunud põhjavesi.

Saare järvede veevarusid täiendavad sademed, mis ulatuvad kokku 150 sentimeetrini aastas. Vesi, mis järvedesse ei sulgu ega liiva ei  imbu, moodustab ookeani poole voolavaid jõgesid. Arvestuste järgi kannab juba üksainus saare jõgi Vaiksesse ookeani tublisti üle viie miljoni liitri vett tunnis.

Fraseri saar on tänu rikkalikele veevarudele haljas. Toitainevaeses liivas vihmametsad tavaliselt ei kasva. Ent see saar on üks neid harvaesinevaid paiku maakeral, kus liivapinnasel haljendavad vihmametsad. Oli aeg, mil mets oli sedavõrd tihe, et metsatööliste kirvelöögid said seal kaikuda tubli sadakond aastat. Eukalüptid ja kauripuud äratasid küttides imetlust. Aastal 1929 lausus üks neist: „Rännumehe ees kõrgub hiiglaslikest 45 meetri kõrgustest palgipuudest moodustunud elus müür. ... Nende majesteetlike metsahiiglaste diameeter on kaks-kolm meetrit.” Mõningad puud, nagu tärpentinipuu, leidsid koha Suessi kanali tugimüüritistes. Kuid tänapäeval saavad Fraseri saare puud rahus kasvada.

Traagilise minevikuga paradiis

Saarele nime panemiseks andis tõuke üks traagiline juhtum. Aastal 1836 elasid kapten James Fraser ja ta naine Eliza üle priki „Stirling Castle” huku ning nad uhuti saare kaldale. Pärismaalased ilmselt tapsid kapteni, kuid Eliza hiljem päästeti. Tragöödia mälestuseks muudeti saare nimi Suur Liivasaar Fraseri saareks.

Kurblugu tabas ka põlisrahvast. Kord elas Fraseri saarel paar tuhat aborigeeni. Neid on kirjeldatud kui hea kehaehitusega ja vastupidavaid inimesi. Nad kutsusid oma kodusaart K’gari’ks ehk Paradiisiks. Saare loomise kohta käiva põlise legendi kohaselt on see kauneim paik, mis üldse olla võib. Kahjuks laastasid siinset rahvast Euroopast sisse toodud haigused. Pealegi asustati suurem osa järelejäänud aborigeenidest 20. sajandi hakul mandrile.

Teretulnud redupaik

Tänapäeval on saar loomadele tõeline redupaik. Ühed selle kuulsamad asukad on dingod – Austraalias elavad metsikud koerad. Mandri kodukoertest isoleeritud Fraseri saare dingosid peetakse kõige puhtamaks dingotõuks Ida-Austraalias. Nad võivad küll paista välja nagu kodukoerad, ent seda nad pole, mistõttu nende suhtes tuleb olla ettevaatlik ja tähelepanelik.

Saarel on registreeritud üle 300 linnuliigi. Ranna kohal võib näha lendlemas valgepea-purihaukaid ja hele-merikotkaid, järvede kohal sööstavad siia-sinna sillerdavalt sinised safiirlinnud. Rändlindudest külastavad saart mägitüllid, kes kasvatavad pojad üles Siberis ja lendavad lõunasse talvituma. Enne sihtkohta jõudmist teevad nad Fraseri saarel lühikese puhkepeatuse. Lisaks maabub hooajaliselt saarele 30 000 umbes rongasuurust hallika peaga lendkoera – tegelikult nahkhiirt –, kes janunevad eukalüptiõite nektari järele.

Ka Fraseri saart ümbritsevates vetes kihab elu. Sealt võib leida pikkloib-vaalasid, kes jäisest Antarktikast on suundumas Suurele Vallrahule, kus nad poegivad ja paarituvad. Tagasiteel annavad need hiigelkerega vaalad meeliköitva etenduse, kui nad veest välja viskuvad ja seejärel vette prantsatades nii vägeva veepurske tekitavad, et seda miilide kaugusele näha on – tõeliselt suursugune saluut sellele imelisele saarele!

[Allmärkus]

[Kaardid lk 14]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

VAIKNE OOKEAN

Fraseri saar

 [Pildid lk 15]

Paremal ülalt alla:

Kurrnungi jõe suue;

Fraseri saart ilmestab 40 mageveejärve;

Haruldane nähtus: liivas kasvav vihmamets

[Allikaviide]

Kõik fotod: Courtesy of Tourism Queensland

 [Pildid lk 16, 17]

Dingo ja koaala

[Allikaviide]

Courtesy of Tourism Queensland

[Pilt lk 16, 17]

Fraseri saare 120 kilomeetri pikkune liivarand on maailma pikimaid

[Pilt lk 17]

Hele-merikotkas

[Pilt lk 17]

Kuukabarrad

[Pilt lk 17]

Austraalia pelikanid

[Pilt lk 17]

Pikkloib-vaal teeb teel Antarktikasse vahepeatuse

[Piltide allikaviited lk 17]

Kotkas: ©GBRMPA; kõik teised fotod, välja arvatud pelikanid: Courtesy of Tourism Queensland