Miks on tõelist armastust nii raske leida

Mehe ja naise vahelise armastuse kohta on nõuandeid ülikülluses. Juhtnööre annavad terapeudid ja nõustajad ning ka televisiooni vestlussaadetes on see tihtilugu teemaks.

ARVUKAD Interneti veebilehed väidavad pakkuvat juhatust armastuse leidmiseks. Võidakse teatada, et nüüd avaneb võimalus avastada „põnevaid ja ootamatuid saladusi” ning õppida „professionaalsetelt kosjasobitajatelt”, „suhteekspertidelt” ja „armastuse asjatundjatelt”, rääkimata veel psühhoterapeutidest, psühholoogidest ja astroloogidest.

Väga nõutavad on ka armastuseteemalised raamatud ja ajakirjad, kus võidakse jagada pillavalt lubadusi. Üks raamat väidab näiteks õpetavat, „kuidas panna endasse armuma keda tahes”, teine aga tõotab näitavat, kuidas leida „ideaalset partnerit kõigest kuu aja jooksul”. Kas üks kuu on liiga pikk aeg? Selleks puhuks on olemas raamat, mis paljastab saladuse, kuidas „kõige rohkem 90 minutiga” panna kedagi end igavesti armastama.

Valdava osa pakutavate nõuannete eest tuleb maksta. Ja paljud inimesed maksavad veel topelt. Nad maksavad nõuannete eest rahas, ning kui juhtnöörid osutuvad eksitavaks – nagu seda tihti juhtub –, ka tundeeluliselt, juhul kui asjad ei lähegi nõnda nagu loodetud.

Ent on üks nõuandeallikas, mis kunagi ei peta, juhul kui seda järgitakse. Pealegi käsitleb see teemat tõepäraselt, esitamata huupi lendu lastud väiteid või ebarealistlikke lubadusi. Ehkki igiammu kirja pandud,  ei aegu selle nõuanded eales. Autorile pole ei tarkuses ega armastuses võrdset. Tõenäoliselt meil juba ongi see eriline kingitus – Püha Piibel. Ükskõik, millised meie eluolud või taust ka poleks – Piibel õpetab meile seda, mida meil on vaja armastuse kohta teada. Nõuanded selles on täiesti tasuta.

Kas Piibel lubab meile häid suhteid igaühega? Ei. On inimesi, kes meiega ei sõbrune, ükskõik, kuidas me seda ka ei püüaks. Ja tõelist armastust ei saa sundida (Ülemlaul 8:4). Kuid Piibli juhtnööre järgides võime arendada teistega armastusväärsemaid suhteid, ehkki selleks võib kuluda aega ja jõupingutusi. Seda armastuse külge arutatakse järgmises artiklis, aga kõigepealt vaatame, miks on praegusel ajal järjest raskem leida tõelist armastust.

Armastus jaheneb

Tähelepanuväärses „maailmajastu lõpetuse” kohta käivas prohvetikuulutuses ennustas Jeesus tabavalt meie päevade olusid ja suundumusi. Ta lausus, et seda maailma iseloomustab ülekohus ja sõjategevus – armastuse täielik vastand! Ka ütles ta, et „paljud ... annavad üksteist ära ja vihkavad üksteist” ning et ’paljude armastus jaheneb’ (Matteuse 24:3–12). Kas pole nii, et maailmas on sooje inimsuhteid üha vähemaks jäänud ning tõelisest armastusest on isegi perekonnas puudu?

Lisaks Jeesuse sõnadele annab ka apostel Paulus detailse ülevaate „viimseil päevil” ühiskonnas valitsevatest oludest. Ta kirjutab, et inimesed on „enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud, leppimatud, laimajad, pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad” (2. Timoteosele 3:1–4). Sellised jooned on paljudes maades vägagi tavalised.

Mõelgem sellele: kas meid tõmbab inimeste poole, kes on kõrgid ja tänamatud, kes on reetlikud või kes meid laimavad? Kas meie südant soojendavad inimesed, kes on enesearmastajad, kiindunud rahasse või naudinguisse? Kuna enesekesksed inimesed juhinduvad oma suhetes saamahimust ja enda ihadest, ilmutavad nad teiste vastu tõenäoliselt isekat huvi. Pühakiri soovitab targalt: „Nendest hoidu eemale” (2. Timoteosele 3:5).

Pangem samuti tähele, et viimseil päevil elavad inimesed on „südametud” ehk nagu ütleb teine tõlge, neil puudub „normaalne kiindumus oma perekonna vastu”. Kurvastavalt palju lapsi kasvab üles sellistes kodudes. Tihtilugu õpivad need lapsed armastust tundma vaid meedia vahendusel. Aga kas meedia annab armastusest õige pildi, sellise, mis edendab paremaid suhteid?

Petlik või tõeline armastus?

Mingil määral mõjutab meedia meid kõiki. Teadlane kirjutab: „Juba päris väiksest peast pommitatakse meid popkultuuri muinaslugudega ja kivistunud stereotüüpidega seksist, armastusest ja romantikast nii filmide kui telesaadete, raamatute, ajakirjade, raadio kui muusikasalvestiste, reklaami ja isegi uudiste kaudu.” Ta lisab: „Suurem osa sellest, mida massimeedias  seoses seksi, armastuse ja romantikaga kujutatakse, vormib või kinnistab meis ebarealistlikke ootusi, mida enamik meist ei suuda täiesti peast visata. Need teevad meid meie tegelike partnerite ning ka endi suhtes rahulolematuks.”

Tõepoolest, vaevalt küll annavad raamatud, filmid ja laulud armastusest õige pildi. On ju nende esmaseks sihiks meelt lahutada, mitte harida. Niisiis lasevad kirjanikud fantaasial lennata, et romantikaga raha kokku ajada. Kuid kahjuks kipuvad väljamõeldised reaalsusega segi minema. Seetõttu on inimesed tihtilugu pettunud, kui nende suhted ei vasta sedasorti kirjanduslike kujude omadele. Kuidas siis teha vahet fantaasia ja reaalsuse, meediaromantika ja tõelise armastuse vahel? Toogem mõningaid võrdlusi.

Romaanide armastus versus tegelik armastus

Nii raamatutes, filmides kui teatritükkides on erisuguseid armastuslugusid, ent nende põhistruktuur jääb enam-vähem samaks. Ajakiri „Writer” kirjutab: „Suurem osa armastuslugusid järgib kindlat vormelit ja seda põhjendatult: poiss-kohtab-tüdrukut/poiss-jääb-tüdrukust-ilma/ poiss-saab-tüdruku-tagasi-vormel on igati läbiproovitud mudel, mille juurde lugejad ikka ja jälle tagasi pöörduvad, olgu loo taust või aeg milline tahes.” Vaadelgem seda üldlevinud valemit lähemalt.

Poiss kohtab tüdrukut: nägus prints kohtab kaunist neidu ja süttib armastus. Menukas kirjanik annab tulevastele armastuslugude kirjutajatele nõu, et „juba [paarikese] esimese kohtumise põhjal peaks lugeja aduma, et need kaks kuuluvad ühte”.

Armastus-esimesest-pilgust-kujutlus kannab endas ideed, et tõeline armastus on vaid tundmus, kõikevõitev emotsioon, mis haarab inimest, kui ta kohtab seda õiget, – et selline armastus tuleb nagu välk selgest taevast ega eeldagi pingutusi või teise inimese tundmaõppimist. Kuid tõeline armastus on midagi palju enamat kui pelgalt tundmus. Sellega on loomulikult seotud ka tunded, kuid armastus on sügav inimestevaheline side, millega kaasnevad põhimõtted ja väärtushinnangud ning mis üha õitseb, juhul kui seda õigesti toita ja hoida (Koloslastele 3:14).

Pealegi nõuab teise inimese tundmaõppimine aega. Eeldada, et kulub üksainus silmapilk – ja ideaalne partner on leitud, kipub lõhnama ulmeloo järele ning viib üldjuhul pettumuseni. Lisaks võib inimene, kes sedamaid usub olevat leidnud tõelise armastuse, sulgeda mõistuse kõige ees, mis osutab vastupidisele. Sobiva partneri valik eeldab enamat kui sõgeda armumise mõjutusel tekkinud tundetulva. Niisiis, ärgem kiirustagem. Nagu näitavad arvukad uuringud, võib ebaõnnestunud partnerivalik avaldada negatiivset mõju tööviljakusele, vaimsele ja füüsilisele tervisele ja isegi eluea pikkusele.

Poiss jääb tüdrukust ilma: kuri krahv röövib kauni neiu ja põgeneb lossi. Temakese leidmiseks alustab prints ohtlikku otsirännakut.  Ameerika armastusromaanide kirjanike ühingu esinaine täheldab: „Armuloo põhisüžeeks peab olema kahe inimese armumine ja võitlus suhte õnnestumise nimel.” Enamikus romaanides suhe tõepoolest õnnestub – lugejad teavad seda. Takistused – üldjuhul väljastpoolt tulevad – ületatakse.

Tegelikus elus kerkib probleeme tavapäraselt nii väljast- kui seestpoolt. Nendeks võivad olla raha, töö, sugulased ja sõbrad. Probleeme tekib ka siis, kui üks inimene ei vasta teise ootustele. Kirjanduslike tegelaste puudused on tavaliselt väheolulised, kuid reaalses elus pole see kaugeltki alati nii. Lisaks, tõeline armastus ei kanna meid lahedasti läbi katsumustest või erisugustest seisukohtadest, päritoludest, ootustest ja iseloomujoontest põhjustatud probleemidest, kui me omalt poolt tõsiseid jõupingutusi ei tee. Selle asemel eeldab armastus koostööd, alandlikkust, leebust, kannatlikkust ja pikameelsust – omadusi, mis ei pruugi sugugi loomulikult ja kergelt esile tulla (1. Korintlastele 13:4–7).

Poiss saab tüdruku endale: prints päästab kauni neiu ja karistab krahvi. Paarike abiellub ja elab sestpeale õnnelikult. Armastusromaanide toimetaja annab tulevastele kirjanikele nõu: „Lõpp „sestpeale õnnelikud” on vältimatu. ... Lugeja tahab olla rahul, et paarike jääb kokku ja on õnnelik.” Armastusromaanides räägitakse haruharva, mis on tegelastest saanud pärast aastatepikkust abielu. Selle aja jooksul võivad olla suhte proovile pannud lahkmeelsused ja muud raskused. Ja nagu lahutusstatistikast ilmneb, lammutab selline proovilepanek paljud abielud.

Jah, romaanides on armastus võrdlemisi pilvitu – tegelikus elus tuleb selle nimel tööd teha. Nende kahe vahelistest erinevustest aru saades ollakse kaitstud naiivsete ja ebarealistlike ootuste eest. Ka hoiab see inimest andmast tõtakaid lubadusi, mida ta hiljem võib kahetseda. Järgmises artiklis käsitletakse seda, kuidas arendada tõelist isetut armastust ning kujuneda armastusväärsemaks isiksuseks.

[Väljavõte lk 5]

Kes armastab vähe, seda ka armastatakse vähe

[Väljavõte lk 7]

Romaanides on armastus võrdlemisi pilvitu – tegelikus elus tuleb selle nimel tööd teha

[Kast/pilt lk 6]

Armastusromaanide kangelased ja kangelannad

Ameerika Ühendriikides ületab armastusromaanide aastaselt läbimüügilt saadav tulu miljardi dollari. Umbes pool selle maa pehmekaanelisest ilukirjandusest on armastusromaanid. Ameerika armastusromaanide kirjanike ühingu avaldatud statistika järgi ootavad lugejad, kellest umbes 90 protsenti on naised, kangelastelt eelkõige kolme põhijoont: lihaselisust, nägusust ja intelligentsust. Kangelannade kolm populaarseimat joont on intelligentsus, iseloomukindlus ja veetlevus.

[Pildid lk 6, 7]

Meedia annab armastusest haruharva õige pildi