Käsnad – lihtsad, ent imelised organismid

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

KAS sina sooviksid end pesta mõne looma skeletiga? Isegi mõte sellest võib ebameeldiv tunduda. Kuid looduslikud käsnad, mida pesemiseks kasutatakse, ongi tegelikult loomade kiudjad skeletid.

„Käsnad moodustavad loomariigi ürgseima ja primitiivseima haru,” annab teada „National Geographic News”. Seetõttu on arvatud, et muistsed käsnad olid loomade ja inimeste eellased. Ühes dokumentaalfilmis nimetati käsnasid koguni loomariigi Eevaks, kellest sai alguse kogu elu.

Mida on aga käsnade kohta teada saadud? Kas nad on tõesti kõigest primitiivsed eluvormid?

Loomad, kes saavad hakkama ilma südame ja ajuta

Käsnad võivad küll välja näha nagu taimed, kuid juba Aristoteles ja Plinius Vanem pidasid neid õigustatult loomadeks. Ekspertide hinnanguil leidub maailma meredes ja järvedes ühtekokku vähemalt 15 000 käsnaliiki, keda on erakordselt mitmekesise kuju ja värvusega. Käsnad võivad meenutada peenikesi sõrmi, pakse tünne, laiali laotatud vaipasid, uhkeid lehvikuid või koguni õrnu kristallvaase, kui mainida vaid mõningaid vorme. Osa käsnasid on väiksemad kui riisiterad, teised aga inimesest suuremad. Mis puudutab käsnade eluiga, siis mõningate teadlaste arvates võib see ulatuda sadadesse aastatesse.

„Käsnad erinevad teistest loomadest nii oma struktuurilt, elutalitluselt kui ka arengult,” kirjutab entsüklopeedia „Britannica”. Milles see ilmneb? Käsnadel pole siseelundeid. Kuidas nad aga ilma südame, aju ja närvisüsteemita hakkama saavad? Kõigi eluks vajalike funktsioonide eest kannavad hoolt tillukesed rakud. Osa rakke püüab toitu, osa transpordib toitaineid ning osa eritab jääke. On ka rakke, mis tegelevad toese ja keha väliskihi ehitamisega. Kui tarvis, võivad mõningad neist teistegi rakkude funktsioone täitma hakata.

Käsnad on ainulaadsed nii mõnelgi moel. Näiteks, kui suruda elus käsn läbi sõela, kogunevad selle rakud uuesti ühte, nii et käsn saab tagasi oma algse kuju. Kui aga pressida kaks käsna omavahel kokku, eralduvad kummagi käsna rakud pikapeale üksteisest. „Mitte ükski teine taim ega loom ei suuda end sel viisil ise taastada,” märgib „National Geographic News”.

Käsnad paljunevad mitut moodi. Mõningatele käsnadele on iseloomulik sisepungade abil sigimine, st et emasorganismist väljuvad rakkude kogumid otsekui kosmoselaevad, et asustada uusi alasid. Puhkestaadiumis „asunikud” maabuvad mingi aja pärast, ärkavad, väljuvad „kosmoselaevast” ning panevad aluse uuele käsnale. Teised käsnad paljunevad suguliselt, kusjuures iga käsn võib vastavalt vajadusele sugu muuta. Osa käsnasid muneb ka mune. „Mida lähemalt me uurime ka kõige lihtsamaid eluvorme, seda enam keerukust me näeme,” ütleb bioloog-paleontoloog Paul Morris.

Veekogude filtreerijad

Käsnade „seedimisprotsess on loomade seas ainulaadne”, kirjutab zooloog Allen Collins. Käsna keha pinnal on tillukesed poorid, mis viivad tema sees olevasse kanalite  ja kambrikeste labürinti. Selle labürindi seinu vooderdavad miljonid hoanotsüüdid ehk kaelusviburrakud. Igal kaelusviburrakul on võnkuvad niitjad jätked. „Nagu Rooma galeeride aerutajad, tekitavad need [rakud] pidevat veevoolu, juhtides vett nende käsna rakkude poole, mis püüavad ja seedivad toiduosakesi,” selgitab bioloog-antropoloog Ben Harder. Pumbates endasse iga tunni jooksul oma veemahust kümme korda rohkem vett, neelab käsn toitaineid, toksilisi  kemikaale ja umbes 90 protsenti vees olevatest bakteritest. Käsnad võivad ka reguleerida pumpamiskiirust vastavalt veevoolu muutustele ja väljutada kehasse kogunenud setteid. „Käsnad on ... kõige tõhusamad merede filtreerijad,” annab teada merebioloog John Hooper.

Kuna käsnadest uhub pidevalt läbi vett ja toitu, pakuvad need loomad suurepärast elupaika krevettidele, krabidele ja teistele väikestele mereolestele. Näiteks leiti ühest käsnast 17 128 allüürnikku. Käsnadega elab sümbioosis arvukalt baktereid, vetikaid ja seeni. Bakterid moodustavad märja käsna kaalust 50 protsenti.

Teadlased on leidnud, et käsnad ja nende sümbiondid on paljutõotavaks uute ravimite allikaks. Mõned arvavad, et sellistest ravimitest võib olla kasu AIDS-i, vähi, malaaria ja teiste haiguste vastu võitlemisel. Viidates ühele sellisele käsna ühendile, ütleb teadlane Shirley Pomponi: „Loodus pakub meile palju huvitavamaid molekule, kui võib välja mõelda arvuti abil.”

Okiste mitmekesisus

Erinevalt poes müüdavatest pehmetest pesukäsnadest on paljud looduses elavad käsnad koredad ja jäigad. Käsnad koosnevad miljonitest tillukestest kristallidest, mida nimetatakse okisteks. Mikroskoobi all võib näha, et nende ilu ja mitmekesisus ületab kujutlusvõime. Omavahel haakudes võivad okised moodustada kõikvõimalikke skelette, kaitsekilpe ning isegi kolme meetri pikkuseid ja sentimeetri paksuseid torusid. Üks lihasööja käsn kasutab saagi püüdmiseks koguni takjapaela omadustega võrku.

Süvameres elavate veenusekorvide okised moodustavad klaasja võre. Selle ülipuhtad ränikiud sarnanevad inimeste tehtud kiudoptiliste kaablitega. „Need looduslikud kiud on erakordselt vastupidavad,” ütleb üks teadlane. „Neile võib tugevad sõlmed sisse teha, kuid nad ei lähe katki nagu tehiskiud.” Seda, kuidas niisugused kiud on merevees tekkinud, ja seda madala temperatuuri juures, ei suuda teadlased veel praegugi mõista. „Niisiis on nendel suhteliselt primitiivsetel organismidel lahendus väga keerulisele integraaloptika ja materjaliteaduse probleemile,” ütleb Cherry Murray Bell Laboratories’est.

Kas juhus või mitte?

Dr Hooper kirjutas seoses käsnade imeliste eluprotsessidega: „Nii-öelda primitiivse käsna elutegevus on tegelikult nii keeruline, et seda ei suudeta hästi mõista veel tänapäevalgi.” Seega on mõistlik küsida, kuidas ja miks selline loomake alguse sai? Kas juhuslikult? Või annab käsnade elutalitlus tunnistust intelligentsest Loojast?

Kuigi on inimesi, kes ei usu Looja olemasolu, nõustuvad paljud muistse lauliku tähelepanekuga: „Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled nad kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid! Siin on meri, suur ja lai; seal kubiseb lugematu palju elajaid, pisukesi ja suuri” (Laul 104:24, 25).

[Joonis/pildid lk 23]

Käsna iseloomulik ehitus. Suurendatud pildil on vett pumpavad rakud

[Pilt lk 24]

Käsna okised

[Pilt lk 24]

Veenusekorv

[Piltide allikaviited lk 23]

Merihobuke: Rudie H Kuiter; 3 väikest pilti paremal pool: Dr. John Hooper, Queensland Museum

[Piltide allikaviited lk 24]

Üleval: Eye of Science/Photo Researchers, Inc.; all: Kim Taylor/Warren Photographic