Miguel Servet – üksildane tõeotsija

„ÄRGAKE!” HISPAANIA-KORRESPONDENDILT

Šveitsis Genfis põletati 1553. aasta 27. oktoobril tuleriidal Miguel Servet. Timukas ja Johann Calvini õpetaja Guillaume Farel hoiatas pealtvaatajaid: „[Servet] oli tark mees, kes ilmselt arvas, et ta õpetab tõde, ent sattus Kuradi küüsi. ... Vaadake, et ka teiega nõnda ei juhtu!” Mida oli see õnnetu ohver teinud, et talle nii kohutav lõpp pidi osaks saama?

MIGUEL SERVET sündis aastal 1511 Hispaanias Villanueva de Sijena külas. Juba varastel aastatel oli ta silmapaistev õpilane. Ühe biograafi sõnul „oli ta 14 aasta vanuseks saades juba omandanud kreeka, ladina ja heebrea keele ning tal olid laialdased teadmised filosoofia, matemaatika ja teoloogia vallas”.

Servet oli alles teismeeas, kui Hispaania valitseja Carlos I isiklik pihiisa Juan de Quintana ta enda juurde paažiks võttis. Ametireisidel kaasas viibides pani Servet tähele sügavaid usulõhesid Hispaanias, kust juudid ja muslimid olid kas pagendatud või kus nad olid sunniviisiliselt katoliiklasteks pööratud. *

16 aasta vanuselt läks Servet Prantsusmaale Toulouse’i ülikooli juurat õppima. Seal nägi ta esimest korda tervikpiiblit. Ehkki Piibli lugemine oli rangelt keelatud, tegi Servet seda siiski salamisi. Lugenud Piibli esimest korda läbi, tõotas ta seda lugeda „veel tuhandeid kordi”. Arvatavasti oli Piibel, mida Servet Toulouse’is uuris, Complutensiumi Polüglottpiibel, tänu millele ta sai Pühakirja lugeda algkeeltes (heebrea ja kreeka keeles) koos ladina tõlkega. * Piibli põhjalik uurimine  koos Hispaanias nähtud vaimulikkonna kõlbelise allakäiguga lõi tema usu katoliiklusse kõikuma.

Serveti kahtlused süvenesid veelgi, kui ta osales Karl V kroonimisel. Paavst Clemens VII kroonis selle Hispaania kuninga Püha Rooma riigi keisriks. Kaasaskantaval troonil istuv paavst võttis vastu kuninga, kes ta jalgu suudles. Hiljem kirjutas Servet: „Nägin oma silmaga, kuidas vürstid paavsti suure toredusega õlgadel kandsid ning tänavatele kogunenud rahvahulgad teda jumaldasid.” Serveti meelest oli kogu see hiilgus ja uhkus evangeeliumi lihtsusega kokkusobimatu.

Usutõe otsinguil

Servet jättis taktitundeliselt maha ameti Quintana juures ning temast sai üksildane tõeotsija. Ta uskus, et Kristuse sõnum ei ole mõeldud teoloogidele ega filosoofidele, vaid lihtsatele inimestele, kes on võimelised seda mõistma ja ellu rakendama. Niisiis otsustas ta uurida Piibli algkeelseid tekste ja jätta kõrvale kõik õpetused, mis pole Pühakirjaga kooskõlas. On huvipakkuv, et sõna „tõde” ja selle tuletised esinevad tema kirjutistes sagedamini kui ükski muu sõna.

Ajaloo- ja piibliuuringud tõid Serveti järeldusele, et meie ajaarvamise esimese kolme sajandi jooksul leidis aset kristluse allakäik. Talle sai selgeks, et Constantinus ja tema järeltulijad olid toonud sisse väärõpetusi, mis tipnesid lõpuks kolmainu vastuvõtmisega ametlikuks doktriiniks. 20-aastaselt avaldas Servet raamatu „De Trinitatis Erroribus” („Kolmainu eksitused”), kirjatöö, mis tegi temast inkvisitsiooni peamise märklaua.

Servetil oli asjast selge pilt. Ta kirjutas: „Piiblis pole ühtki viidet Kolmainule. ... Jumalat saame õppida tundma Kristuse kaudu, mitte oma toretsevate filosoofiliste ideede kaudu.” * Samuti jõudis ta järeldusele, et püha vaim pole mitte isik, vaid hoopis Jumala tegutsev vägi.

Serveti tööd kutsusid esile ka tunnustavaid reageeringuid. Protestandi reformaator Sebastian Franck kirjutas: „Hispaanlane Servet väidab oma traktaadis, et Jumalas on vaid üks isik. Rooma kiriku seisukoht on, et ühes olemuses on kolm isikut. Mina kaldun nõustuma hispaanlasega.” Sellegipoolest ei andestanud ei roomakatoliku kirik ega protestandi kirikud Servetile eales seda, et ta nende keskse doktriini kahtluse alla seadis.

Piibli uurimine viis Serveti ka teiste kiriklike doktriinide hülgamiseni, samuti pidas ta pühakujude kasutamist pühakirjavastaseks. Seepärast ütles Servet poolteist aastat pärast raamatu „De Trinitatis Erroribus” avaldamist nii katoliiklasi kui protestante tunnustades: „Ma pole ei ühe ega teise poolega kõiges ühel meelel ega ka eri meelt. Sest minu arust paistab mõlemal olevat nii tõeseid kui ekslikke seisukohti, paraku aga tunnistatakse vaid teise vigu, aga mitte kunagi iseenda omasid.” Temast oligi saanud üksildane tõeotsija. *

Ehkki Servet oli siiras, ei takistanud see teda jõudmast mõningatele ekslikele järeldustele. Näiteks pidid Harmagedoon ja Kristuse tuhandeaastane valitsus saabuma tema arvestuste järgi ta eluajal.

Teadusliku tõe otsinguil

Sunnituna jälitajate eest põgenema, võttis Servet endale uueks nimeks Villanovanus ning asus elama  Pariisi, kus ta omandas teadusliku kraadi kunstis ja meditsiinis. Teadusehuvi ajendas teda tegelema lahkamisega, et mõista inimorganismi talitlusi. Tänu sellele sai Servetist küllap vist esimene eurooplane, kes kirjeldas väikest vereringet. Need avastused on kirjas tema töös „Christianismi Restitutio” („Kristluse taastamine”). Serveti selgitused ilmusid 75 aastat enne seda, kui William Harvey täielikku vereringesüsteemi kirjeldas.

Servet valmistas ette ka Ptolemaiose „Geograafia” uut väljaannet. Teos osutus sedavõrd edukaks, et Servetit on nimetatud ka võrdleva geograafia ja etnograafia isaks. Hiljem teda Genfis kohtuprotsessi käigus süüdistati selles, et ta kirjeldab Palestiinat kui peaaegu harimata, viljatut maad. Servet väitis enda kaitseks, et see kirjeldus käib praeguse aja kohta, mitte Moosese päevade kohta, kui maa kahtlemata piima ja mett jooksis.

Servet kirjutas ka töö „Syruporum universa ratio ad Galeni censuram diligenter expolita”, milles kajastub uudne tasakaalustatud lähenemine meditsiinile. Tema rikkalikud meditsiinilised teadmised, mis selles raamatus kirjas on, tegid temast pioneeri farmakoloogia ning vitamiinide kasutamise alal. Pidades silmas Serveti asjatundlikkust nii paljudes valdkondades, on üks ajaloolane iseloomustanud teda kui „üht inimajaloo suurimat mõtlejat, kes on teinud olulise panuse maailmakultuuri”.

Hirmuäratav vastane

Tõeotsijatel on alati hulk vastaseid olnud (Luuka 21:15). Serveti paljude vaenlaste hulka kuulus ka Johann Calvin, kes oli Genfis kehtestanud autoritaarse protestantismi. Ajaloolase Will Duranti sõnul ei põhinenud Calvini „diktaatorlus mitte tema vägevusel, vaid läbilöögivõimel ja tugeval isiksusel”, sealjuures oli Calvin „vastuseisus indiviidi otsustusõigusele usuküsimustes sama järeleandmatu nagu paavst”.

Arvatavasti kohtusid Servet ja Calvin noorte meestena Pariisis. Juba algusest peale ei sobinud nende isiksused kokku, nii et Calvinist kujunes välja Serveti kõige lepitamatum vaenlane. Olgugi et Calvin oli üks reformatsiooni juhte, sai temast lõpuks Serveti süüdistaja katoliku inkvisitsioonikohtus. Servetil õnnestus vaevu Prantsusmaalt põgeneda, kui ta kuju seal avalikult ära põletati. Kuid ta tunti siiski ära ning vangistati piirilinnas Genfis, kus Calvini sõna oli seaduseks.

Vanglas sai Calvinilt Servetile osaks julm kohtlemine. Sellele vaatamata avaldas Servet kohtuvaidluse käigus nõusolekut oma vaateid muuta, eeldusel et tema vastane Calvin esitab veenvaid Pühakirjal põhinevaid argumente. Seda Calvin teha ei suutnud. Pärast kohtuprotsessi mõisteti Servet surma tuleriidal. Mõningate ajaloolaste väitel oli ta ainuke usuline teisitimõtleja, kelle kuju põletasid ära katoliiklased ja kelle enda põletasid elusalt protestandid.

Usuvabaduse kuulutaja

Calvin kõrvaldas küll enda rivaali, kuid kaotas ka oma moraalse autoriteedi. Serveti ülekohtune hukkamine ajas raevu mõtlevad inimesed üle kogu Euroopa ning andis jõulise argumendi kodanikuvabaduste eest seisjatele, kes nõudsid, et ühtki inimest ei tohi tema usuliste tõekspidamiste pärast tappa. Seninägematu otsusekindlusega jätkasid nad võitlust usuvabaduse eest.

 Itaalia poeet Camillo Renato protesteeris: „Sellist tegu ei kaitse ei Jumal ega tema vaim. Kristus ei kohelnud oma vastaseid sel moel.” Ja prantsuse humanist Sébastien Chateillon kirjutas: „Inimese tapmine ei ole mitte õpetuse kaitsmine, vaid lihtsalt inimese tapmine.” Servet ise oli öelnud: „Pean väga tõsiseks asjaks tappa inimesi põhjusel, et nad on mõnes Pühakirja tõlgendamise küsimuses eksiteel, samas kui me teame, et ka väljavalitud võivad õigelt teelt kõrvale kalduda ja eksitusse sattuda.”

Seoses Serveti hukkamise kaugeleulatuva mõjuga kirjutab raamat „Michael Servetus–Intellectual Giant, Humanist, and Martyr”: „Serveti surm oli pöördepunkt alates neljandast sajandist domineerinud ideoloogias ja vaimulaadis.” Raamat lisab: „Ajaloolisest seisukohast võttes pidi Servet surema selleks, et südametunnistuse vabadusest saaks nüüdisaja ühiskonna inimese kodanikuõigus.”

Aastal 1908 püstitati Prantsuse linna Annemasse’i viie kilomeetri kaugusele Serveti surmapaigast monument. Raidkirjalt võib lugeda: „Miguel Servet[us], ... geograaf, arst, füsioloog, edendas inimkonna heaolu tänu oma teaduslikele avastustele, pühendumusele haigetele ja vaestele ning alistamatule iseseisvale mõtlemisele ja südametunnistusele. ... Tema veendumused olid kõigutamatud. Ta tõi oma elu ohvriks tõe eest.”

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 21]

Servet ja nimi Jehoova

Serveti tõejanu juhtis ta Jehoova nime kasutamiseni. Mõni kuu pärast seda, kui William Tyndale oli võtnud selle nime tarvitusele Moosese viie raamatu tõlkes, avaldas Servet töö „De Trinitatis Erroribus”, kus ta kõikjal Jehoova nime kasutas. Selles töös selgitas ta: „Seda teist, kõige pühamat nime יהוה ..., võib tõlkida järgmiselt: ... „tema põhjustab olemist”, „tema toob olemasollu”, „olemasolu põhjus”.” Ta märkis: „Nime Jehoova on õige kasutada vaid Isa kohta.”

Aastal 1542 toimetas Servet ka kuulsat Santes Pagniuse (alumine pilt) ladinakeelset piiblitõlget. Mitmekülgsetes ääremärkustes tõstis Servet taas Jumala nime esile. Selliste oluliste tekstide puhul nagu näiteks Laul 83:19, kus põhitekstis oli sõna „Issand”, tõi ta põhjalikes allviidetes ära nime Jehoova.

Oma viimases töös „Christianismi Restitutio” kirjutas Servet Jumala nime Jehoova kohta: „Vaieldamatult ... ütlesid muistsetel aegadel paljud selle nime välja.”

[Pilt]

Monument Prantsusmaal Annemasse’is

[Pilt lk 18]

15. sajandist pärit gravüür Hispaania muslimite sunniviisilisest ristimisest

[Allikaviide]

Capilla Real, Granada

[Pilt lk 19]

Teose „De Trinitatis Erroribus” esimene lehekülg

[Allikaviide]

Raamatust „De Trinitatis Erroribus”, autor Miguel Servet, 1531

[Pilt lk 20]

Servet uuris väikest vereringet

[Allikaviide]

Anatomie descriptive et physiologique, Paris, 1866–7, L. Guérin, Editor

[Pilt lk 20]

Serveti raamat „Syruporum universa ratio ad Galeni censuram diligenter expolita” sisaldab täiesti uudseid seisukohti farmakoloogia vallas

[Pilt lk 21]

Johann Calvinist sai äge Serveti vaenlane

[Allikaviide]

Biblioteca Nacional, Madrid

[Pildi allikaviide lk 18]

Biblioteca Nacional, Madrid