Kuidas nägi ilmavalgust fotograafia?

„ÄRGAKE!” ROOTSI-KORRESPONDENDILT

Itaalia füüsiku Giambattista Della Porta (1535?–1615) külalised olevat olnud hämmingus: nende ees seinal liikusid pea alaspidi väikesed inimkujutised. Füüsiku külalised sattusid lausa paanikasse ja tormasid toast välja. Della Porta saadeti seepeale kohtu ette süüdistatuna nõiduses!

NII palju siis tema püüdest oma külaliste meelt lahutada ja tutvustada neile camera obscura’t, mis ladina keelest tõlgituna tähendab sõna-sõnalt ’pime kamber’. Selle tööpõhimõte on äärmiselt lihtne, kuid tulemus on põnev ja vaatemänguline. Mis põhimõttel pimekamber siis töötab?

Kui pimedasse karpi või ruumi suunata läbi tillukese augu valgus, siis ava vastasseinale tekib ümberpööratud kujutis sellest, mis on väljaspool ava ees. Della Porta külalised nägid seinal lihtsalt seda, mida tegid näitlejad toast väljas. Camera obscura oli tänapäevase fotoaparaadi eelkäija. Võib-olla oled sinagi  üks neist miljonitest inimestest, kel on fotoaparaat või siis oled sa kasutanud populaarseid ja odavaid ühekordseid aparaate.

Camera obscura ei leiutatud aga sugugi della Porta ajal. Selle tööpõhimõtet pani tähele juba Aristoteles (384–322 e.m.a). Pimekambrit kirjeldas ilmekalt 10. sajandil elanud Araabia õpetlane Alhazen ja samuti kirjutas sellest 15. sajandi kunstnik Leonardo da Vinci. Kaamerad muutusid täpsemaks 16. sajandil, kui leiutati läätsed. Sel ajal hakkasid paljud kunstnikud läätsi kasutama, et pildil kujutatu oleks õiges perspektiivis. Kujutisi prooviti küll igati ka püsivalt jäädvustada, kuid see õnnestus alles 19. sajandil.

Maailma esimene päevapiltnik

Prantsuse füüsik Joseph Nicéphore Niepce hakkas püsifotode tegemist proovima ilmselt juba aastal 1816. Läbimurre saabus aga siis, kui ta hakkas tegelema litograafia ehk kivitrükiga ja avastas, kuidas kasutada valgustundlikku materjali – Juudamaa asfalti. Umbes 1820. aastate keskel pani ta pimekambri seinale asfaldiga kaetud tinapliisulamiplaadi ja valgustas seda kaheksa tundi, kusjuures pimekambri avast paistis tema hoov. Tänapäeval ei oleks vist isegi mitte kõige kogenematum amatöörfotograaf uhke selle ähmase pildi üle, kust on näha mingi ehitis, puu ja heinaküün, kuid Niepce’il oli põhjust selle üle uhkust tunda. See on ilmselt vanim püsifoto, mis on säilinud tänase päevani!

Niepce püüdis seda meetodit edasi arendada ja hakkas aastal 1829 tegema koostööd energilise ettevõtja Louis Daguerre’iga. Niepce suri aastal 1833. Pärast seda töötas Daguerre välja olulise leiutise. Ta kattis vaskplaadid hõbejodiidiga. Tulemuseks oli asfaldist palju valgustundlikum pind. Juhuslikult leidis ta, et kui pärast säritust töödelda plaati elavhõbedaauruga, siis tuleb esialgu ilmumata jäänud pildist selge kujutis. See avastus viis säritusaja olulise lühenemiseni. Ja kui hiljem avastas Daguerre veel ka selle, et pildi kastmine soolalahusesse hoiab seda aja jooksul tumenemast, oli fotograafia valmis tormijooksuga maailma vallutama.

Avalikkusele esitlemine

Aastal 1839 esitleti avalikkusele Daguerre’i leiutatud protsessi, mida nimetatakse dagerrotüüpiaks (vastavaid aparaate ja nendega tehtud pilte nimetatakse dagerrotüüpideks). Vastukaja oli võimas. Õpetlane Helmut Gernsheim kirjutab oma raamatus „The History of Photography”: „Dagerrotüüpia kõrvale pole vist küll panna ühtki teist leiutist, mis oleks sellisel määral köitnud avalikkuse tähelepanu ja vallutanud maailma lausa välgukiirusel.” Üks mees, kes seda avalikku esitlust nägi, kirjutas: „Tund aega hiljem olid kõik optikapoed rahvast täis, kuid nende tulevaste dagerrotüpistide nõudlusi ei suudetud eriti edukalt rahuldada; mõned päevad hiljem võis kõigil Pariisi väljakutel kirikute ja losside ees näha kolmejalgsetel statiividel pimekaste. Kõik pealinna füüsikud, keemikud ja muud õpetatud mehed lihvisid hõbetatud plaate; ja isegi kõrgklassi poodnikud ei saanud kohe kuidagi jätta sellele leiutisele kaasa aitamast ja kulutamast oma vara joodile ja elavhõbedaaurule.” Pariisi ajakirjandus pani sellele hullusehoole kiiresti nimeks daguerréotypomanie (’dagerrotüübi maania’).

Dagerrotüüpidega saavutatud hämmastavalt hea kvaliteet ajendas Briti teadlast John Herschelit kirjutama: „Pole liialdus nimetada seda imeks.” Mõned isegi arvasid, et see leiutis on tehtud koostöös üleloomulike jõududega.

 Päris igaüks seda leiutist heaks ei kiitnud. Aastal 1856 keelustas näiteks Napoli kuningas fotograafia, kuna arvati, et see on kuidagi seotud „kurja silmaga”. Kui Prantsuse maalikunstnik Paul Delaroche nägi dagerrotüüpi, hüüatas ta: „Nüüd on maalikunst surnud!” Üldse olid kunstnikud selle leiutise pärast väga rahutud, sest see ähvardas teha lõpu nende elatusallikale. Üks inimene väljendas mõnede kartust järgmiselt: „Kuna fotograafia abil saab nii täpse ja realistliku kujutise, siis kaob ära üksikinimese arusaam ilust.” Peale selle fotosid isegi kritiseeriti, et need on liiga realistlikud ja rikuvad ära südamelähedased ettekujutused ilust ja noorusest.

Daguerre versus Talbot

Inglise füüsik William Henry Fox Talbot arvas, et fotograafia on tema leiutatud, ja oli seepärast väga üllatunud, kui kuulis teadet Daguerre’i leiutise kohta. Talbot oli pannud camera obscura’sse hõbekloriidiga kaetud paberi. Ta vahatas saadud negatiivi, et see oleks läbipaistev, pani selle siis teise paberi peale ja lasi päikesevalgusel peale paista, et tekiks positiiv.

Ehkki Talboti süsteem oli algul vähepopulaarne ja tulemused polnud eriti head, saatis seda lõpuks edu. Ühest negatiivist sai teha mitu pilti ning paberpildid olid odavamad ja kergemini käsitsetavad kui haprad dagerrotüübid. Tänapäevane fotograafia põhinebki Talboti väljamõeldud protsessil. Ehkki dagerrotüüpia oli esialgu väga populaarne, vajus see ajapikku unustusehõlma.

Ent Niepce, Daguerre ja Talbot polnud ainsad kandidaadid fotograafia isa tiitlile. Pärast Daguerre’i esitlust aastal 1839 väitis vähemalt 24 meest Norrast Brasiiliani, et just nemad on leiutanud fotograafia.

Mida vägevat on fotograafia korda saatnud

Üks ühiskonna reformaator, kes fotograafia algusaegadel nägi selles suurepärast võimalust tuua vaesus ja kannatused avalikkuse ette, oli Jacob August Riis. Aastal 1880 hakkas ta tegema pilte õhtustes New Yorgi slummides. Välgu saamiseks põletas ta praepannil magneesiumipulbrit, mis polnud muidugi kuigi ohutu meetod. Kaks korda pani ta põlema maja, kus ta töötas, ning kord võtsid ta riided tuld. Väidetavalt ajendasid mitmed tema fotod president Theodore Roosevelti võtma ette ühiskondlikke reforme. Ja tänu William Henry Jacksoni tehtud ilmekatele maastikufotodele otsustas USA Kongress rajada aastal 1872 Yellowstone’i – maailma esimese rahvuspargi.

Kõigile kättesaadav

1880-ndate lõpus ei saanud kõik soovijad piltnikeks hakata, sest selle alaga tegelemine nõudis kopsakat rahakotti ja oli päris keerukas. Ent kui George Eastman aastal 1888 leiutas Kodaki – kaasaskantava ja lihtsalt kasutatava kaamera, mille sees oli filmirull –, sai alguse amatöörfotograafia.

Kui piltnik oli terve filmi täis pildistanud, saatis ta selle koos kaameraga vabrikusse. Seal film ilmutati, kaamerasse pandi uus film ja saadeti koos valmis fotodega tagasi kliendile. Kogu see protseduur oli suhteliselt odav. Loosung „Teie vajutage nupule, meie teeme ülejäänu” polnud sugugi liialdus.

Fotograafia oli jõudnud massideni. Tänapäeval tehakse aastas miljardeid ülesvõtteid, mis näitab, et fotograafia menu pole kuhugi kadunud. Nüüd aitavad populaarsusele kaasa ka digitaalkaamerad, mis salvestavad kujutise megapikslites ehk miljonite „täppidena”. Selliste kaamerate sees on väike mälukaart, kuhu mahub sadu fotosid. Isegi oma koduse arvuti ja printeriga saab teha väga hea kvaliteediga pilte. On selge, et fotograafia teekond on siiamaani olnud edukas.

[Pilt lk 20]

Dagerrotüübiga tehtud panoraamvõte Pariisist, u 1845

[Pilt lk 20]

Reproduktsioon ilmselt vanimast fotost, u 1826

[Pilt lk 20]

Joonistus camera obscura’st, mida kasutasid paljud kunstnikud

[Pilt lk 21]

Niepce

 [Pildid lk 23]

Aastal 1844 tehtud dagerrotüüp Louis Daguerre’ist, ja tema kaamera

[Pildid lk 23]

William Talboti stuudio umbes aastal 1845, ja tema kaamerad

[Pildid lk 23]

Aastal 1890 tehtud pilt George Eastmanist, kes hoiab käes kaamerat Kodak-2; ja tema Kodak-1 filmipooliga

[Pilt lk 23]

Jacksoni tehtud maastikufoto Yellowstone’is, 1871

[Pilt lk 23]

Tänapäevased digikaamerad salvestavad pilte megapikslites

[Piltide allikaviited lk 20]

Panoraamvõte Pariisist: Photo by Bernard Hoffman/Time Life Pictures/Getty Images; Niepce’i foto: Photo by Joseph Niepce/Getty Images; camera obscura: Culver Pictures

[Piltide allikaviited lk 22]

Lk 23: Talboti stuudio: Photo by William Henry Fox Talbot & Nicholaas Henneman/Getty Images; Talboti kaamera: Photo by Spencer Arnold/Getty Images; Kodaki foto, Kodaki kaamera, ja Daguerre’i kaamera: Courtesy George Eastman House; Yellowstone: Library of Congress, Prints & Photographs Division, LC-USZ62–52482