VAID mõne aasta eest näis terrorism puudutavat üksnes väheseid kõrvalisi paiku maailmas, nagu Põhja-Iirimaad, Baskimaad Põhja-Hispaanias ja mõningaid Lähis-Ida piirkondi. Praegu aga, iseäranis alates 2001. aasta 11. septembrist, mil hävisid New Yorgi kaksiktornid, on terrorismist saanud üleilmne nähtus, ulatudes koguni paradiislikule Bali saarele, Madridi Hispaanias, Londonisse Inglismaal, Sri Lankale, Taisse ja Nepali. Siiski pole terrorismis midagi uut. Mida üldse mõeldakse väljendiga „terrorism”?

Terrorismi võib defineerida kui „valimatut vägivalla kasutamist erarühmade ... poolt, et tekitada massilist hirmu ja paanikat silmakirjaliku eesmärgiga saavutada revolutsioonilisi poliitilisi eesmärke”. („Maailma poliitika leksikon”.) Ent kirjanik Jessica Stern täheldab: „Terrorismi kohta võib leida sadu erisuguseid definitsioone ... Kuid on vaid kaks olulist karakteristikut, mis eristavad terrorismi muudest vägivallavormidest.” Mis need on? „Esiteks on terrorism suunatud tsiviilisikute vastu ... Teiseks tarvitavad terroristid vägivalda eesmärgiga sihtgruppi hirmutada, mis on sageli olulisem kui tegelik rünnak. Tahtlik hirmu ja paanika tekitamine eristabki terrorismi tavalisest mõrvast ja rünnakust.”

Esimese sajandi Juudamaal püüdis selootide-nimeline vägivaldne rühmitus saavutada juutide iseseisvust Roomas. Nende äärmuslikemaid mehi nimetati sikariootideks ehk põueodameesteks – nimi, mis tuleneb lühikestest mõõkadest, mida nad hoidsid oma rõivaste all. Jeruusalemmas pühade ajal rahva hulka segunedes lõikasid sikarioodid vaenlastel kõri läbi või pistsid neile mõõgaga selga. *

 Aastal 66 m.a.j hõivas grupp seloote Masada kindluse Surnumere lähedal. Nad hävitasid kogu Rooma garnisoni ja sealsest mägikindlusest sai nende tugipunkt. Aastaid tegid nad sealt röövretki ja kimbutasid impeeriumi võimuesindajaid. Aastal 73 võttis Rooma kümnes leegion eesotsas maavalitseja Flavius Silvaga Masada tagasi, kuid nad ei suutnud võita seloote. Ühe tolleaegse ajaloolase  sõnul tegi 960 selooti (välja arvatud kaks naist ja viis last) enesetapu, et mitte Roomale alistuda.

Mõned peavad selootide mässu terrorismi lähtepunktiks, nagu me seda tänapäeval tunneme. On see nii või mitte, kuid sellest ajast alates on terrorism ajaloolehekülgedele sügavaid jälgi jätnud.

Alates 1095. aastast korraldasid ristisõdijad järgneva kahe sajandi jooksul korduvaid sõjakäike Euroopast Lähis-Idasse. Nende vastu tegutsesid Aasia ja Põhja-Aafrika muslimite väed. Võitluse eesmärgiks oli kontroll Jeruusalemma üle ning kumbki pool püüdis saavutada ülemvõimu. Omavahelistes paljudes lahingutes raiusid need „pühad sõdalased” üksteist tükkideks. Nad kasutasid omi mõõku ja sõjakirveid ka süütute inimeste vastu. 12. sajandi vaimulik William Tüürosest kirjeldab ristisõdalaste sissetungi Jeruusalemma aastal 1099.

„Nad tulid kõik koos mööda tänavaid, käes mõõgad ja odad. Kes neile aga ette jäid, need löödi kohe maha – nii mehed, naised kui lapsed – kedagi ei säästetud. ... Tapetuid oli nii palju, et teed olid täis surnukehi ning käia sai vaid üle laipade. ... Valati sedavõrd palju verd, et see täitis kanalid ja rentslid ning kõik linnatänavad olid kaetud surnukehadega.” *

Hilisematel sajanditel hakkasid terroristid kasutama lõhkeainet ja tulirelvi, millel olid veelgi hukatuslikumad tagajärjed.

1914. aasta 28. juunit peavad ajaloolased Euroopa ajaloo pöördepunktiks. Üks noor mees, mõne silmis kangelane, lasi maha Austria kroonprintsi, ertshertsog Franz Ferdinandi. See sündmus ajendas Esimese maailmasõja puhkemise. Sõja lõpuks oli surma saanud kakskümmend miljonit inimest.

Esimesele maailmasõjale järgnes Teine maailmasõda ühes selle koonduslaagrite, tsiviilelanike massilise pommitamise ja süütute inimeste tapmisega. Pärast sõda mõrvateod jätkusid. Kambodža „tapaväljadel” suri 1970. aastatel üle miljoni inimese. Ja Rwanda elanikud pole siiani üle saanud 1990. aastatel toimunud veresaunast, kus tapeti üle 800 000 inimese.

1914. aastast alates on terroristid tegutsenud paljudes maades. Ent siiski käituvad tänapäeval paljud nõnda, nagu poleks nad ajaloost midagi õppinud. Terroristid tapavad sadu inimesi, sandistavad tuhandeid ja röövivad miljoneilt meelerahu ja turvalisuse. Turuplatsidel plahvatavad pommid, terved külad põletatakse maha, vägistatakse naisi, röövitakse ja orjastatakse lapsi ning elanikke tapetakse valimatult. Hoolimata seadusest ja üldisest hukkamõistust ei paista neile julmustele lõppu tulevat. Kas võib üldse loota, et terrorismile tuleb lõpp?