Kala söömine võib teha haigeks

„ÄRGAKE!” FIDŽI-KORRESPONDENDILT

Süüa või mitte süüa? Niisuguse dilemma ees seisis Arebonto. Ta küll teadis, millised riskid kaasnevad kala söömisega, aga kõht oli tühi. Pealegi oli küpsetatud kala hõrk lõhn lausa vastupandamatu. Lõpuks sai Arebonto isu kartusest võitu. Kui ta aga tundis iiveldust ja kõhuvalu, millele järgnes oksendamine ja kõhulahtisus, ei suutnud ta ära kahetseda, et oli kala söönud.

SELLEKS ajaks, kui Arebonto sõbrad olid viinud ta ühe Vaikse ookeani saare haiglasse, oli ta juba poolteadvusetu ja kaotanud palju vedelikku, tal olid rinnavalud, ohtlikult madal vererõhk ning aeglane pulss. Järgmistel päevadel lisandusid peavalule, peapööritusele ja väsimusele tuimus jalgades, valu urineerimisel ning kõik külm tundus kuumana ja kuum külmana. Kaheksa päeva pärast pulss stabiliseerus, kuid tuimus ja väsimus kestsid veel nädalaid.

India ning Vaikse ookeani ja Kariibi mere troopilistel ja subtroopilistel aladel, kus kohalik kala on peamiseks toiduks, võivad täiesti söödavad korallrahude kalad olla nakatunud tugeva loodusliku toksiiniga. Niisugust kala süües saigi Arebonto mürgituse, mida nimetatakse tsiguateraks.

Tsiguatera pole uus haigus. Selle all kannatasid omal ajal ka Euroopa meresõitjad. Praegusel ajal on see mürgitus tabanud paljusid turiste. Mõistagi tekitab haigus raskusi saareriikide kalatööstusele ja turismindusele. Lisaks sellele esineb tsiguaterat nii elus- kui ka külmutatud kala ekspordi tõttu peale troopikamaade mujalgi maailmas, kus seda ei osata veel hästi diagnoosida. *

Miks aga sisaldavad mõningad korallrahudes elavad kalad toksiine? Kas selliseid kalu on võimalik ära tunda? Vaadelgem, mida näitavad aastakümnete jooksul tehtud uuringud.

Süüdlane

Tsiguaterat põhjustava mürgi allikaks peetakse üldiselt vaguviburilisi. * Need mikroorganismid elavad surnud korallidel ning kinnituvad vetikate külge. Kui väikesed kalad  söövad vetikaid, neelavad nad alla vaguviburiliste eraldatud tsiguatoksiini-nimelist mürki. Need kalad saavad aga roaks suurematele kaladele ning need omakorda veel suurematele. Sel põhjusel esineb toiduahela kõrgemates lülides suuremas kontsentratsioonis mürke kui madalamates. Kaladel endil ei näi aga mingeid haiguse märke.

Tsiguatoksiinid on teadaolevatest bioloogilistest ainetest ühed surmavamad. Austraalia valitsuse dokumendi sõnul on sellest mürgist saastunud kalaliike siiski vähe. Tsiguatoksiinid ei muuda kala välimust, lõhna ega maitset, neid ei ole võimalik lagundada keetes, küpsetades, kuivatades, soolates, suitsutades ega marineerides. Nii ei saanud ka Arebonto teada, kas kala on nakatunud või mitte, enne kui tal tekkisid tugevad seede-, südame-veresoonkonna ning neuroloogilised häired.

Diagnoos ja ravi

Praegu ei ole veel olemas ühtki analüüsi, millega oleks võimalik inimestel tsiguaterat diagnoosida. Diagnoos pannakse haigele sümptomite põhjal, mis tekivad tavaliselt mõni tund pärast kala söömist, ning diagnoosi saab kinnitada kala ülejääkide uurimisega. (Vaata kasti kõrvalleheküljel.) Tsiguatera kahtluse korral oleks tark otsida arstiabi. Kuigi tsiguatoksiinile pole vastumürki, võib ravi sümptomeid leevendada. Sümptomid kaovad tavaliselt mõne päevaga. Sellegipoolest võib tsiguatera olla kurnav ning varajane ravi võib hoida selle kõrvalmõjusid krooniliseks muutumast.

Sümptomite tugevus sõltub näiteks sellest, kui suur oli kalas mürgi kontsentratsioon, kui palju kala ja milliseid organeid söödi, kui palju oli patsiendil enne seda organismis tsiguatoksiine, ning samuti kala püügikohast, sest toksiinid erinevad veidi paikkonniti. Toksiinide suhtes inimestel immuunsust ei teki, selle asemel muutuvad nad hoopis iga korraga mürkide suhtes tundlikumaks ning iga järgnev mürgitus võib olla veelgi tugevam. Sümptomeid tugevdab ka alkoholi tarbimine. Et hoida ära haiguse kordumist, ei tohiks patsient kolm kuni kuus kuud pärast mürgitust kala süüa, soovitab väljaanne, mis räägib sellest haigusest.

Tugeva mürgituse korral võivad sümptomid kesta nädalaid, kuid või isegi aastaid ning sümptomid sarnanevad kroonilise väsimuse omadega. Šoki, hingamishäirete, südameseiskumise või veetustumise tagajärjel võib inimene koguni surra. Mürgitusse võib surra sel juhul, kui inimene sööb näiteks kala pead ja siseelundeid, kuhu koguneb rohkem mürki.

Lahendamata mõistatus

Peaaegu kõik korallrahudes elavad kalad ja nendest toituvad loomad võivad sisaldada tsiguatoksiine. Mõistatuseks jääb aga see, miks  mõningate korallrahude kalad sisaldavad väga palju mürki, ent veidi eemalt püütud samad liigid ei sisalda toksiine. Üks ja sama liik võib ühes paigas olla ohtlik, teises aga mitte. Kuna vaguviburilised vabastavad toksiine kaootiliselt, pole võimalik ette näha, millised kalad on nakatunud.

Probleemi teeb keeruliseks ka see, et taskukohaseid, kuid usaldusväärseid teste mürgitatud kalade analüüsimiseks on raske saada. Parim, mida teha suudetakse, on tsiguatera juhtude põhjal avalikkuse informeerimine, milliseid kalu vältida ning kust kalu mitte püüda. Kõige ohtlikumad võivad olla harilik noolhaug, kavalla-kuningmakrell ning kiviahvenad, kivikohad, riffahvenad ning silepea- ja huntmureenid. Vanemad ja suuremad kalad kujutavad endast tavaliselt suuremat ohtu. Mõningais paigus on potentsiaalselt ohtlike kalade müük ebaseaduslik. Ookeanikalu, kes ei toitu korallrahude kaladest, ning külmematest vetest pärit kalu ei peeta üldiselt ohtlikuks.

Arvatakse, et tsiguatera mürgitused on sagenemas. Osaliselt on selle põhjuseks surnud korallid, mis loovad mürgiste vaguviburiliste levikuks soodsa keskkonna, ning teadaannete kohaselt on järjest rohkem korallrahusid kas halvas seisundis või surnud.

Kõigele vaatamata on mõningaid juhiseid järgides siiski võimalik tsiguaterasse haigestumise riski vähendada. (Vaata ülalolevat kasti.) Arebonto oleks peaaegu surnud, kuna ta ei järginud neid juhiseid. Ta sõi kala pead ja liha, kuigi teadis, et see liik võib sisaldada suures kontsentraadis mürki. Ta oli seda kalaliiki varemgi söönud ning kuna midagi polnud juhtunud, muutus ta liiga ettevaatamatuks.

Kas see tähendab, et troopikareisil olles tuleks mereandide söömisest hoiduda? Mitte ilmtingimata. Tähtis on panna tähele hoiatusi ning valida, milliseid kalu süüa.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 21]

Tsiguatera sümptomid

▪ Kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine, kõhukrambid

▪ Külmavärinad, higistamine, peapööritus, peavalu, sügelus

▪ Tuimus või surin suu ümber, kätes või jalgades

▪ Külm tundub kuumana ja kuum külmana

▪ Valu lihastes, liigestes ja urineerimisel

▪ Aeglane pulss, madal vererõhk, väsimus

[Kast/pilt lk 21]

Kuidas vähendada riski

▪ Küsi kohalikust merekalapüügi ametist või kalandusekspertidelt, milliseid kalaliike ja missugustest piirkondadest püütud kala mitte süüa.

▪ Ära söö kala seal, kus hiljuti on esinenud tsiguaterat.

▪ Hoidu vanadest ja suurtest korallrahudest püütud kaladest.

▪ Ära söö kalapäid, samuti maksa või teisi siseelundeid.

▪ Eemalda kala sisikond kohe pärast püüki.

[Pildid lk 20, 21]

Liigid, mis võivad sisaldada tsiguatoksiini

Riffahven

Kiviahvenlane

Noolhaug

Kiviahvenlane

Kavalla-kuningmakrell

Mureen

[Pilt lk 20]

Mürgised vaguviburilised

[Piltide allikaviited lk 20]

Kõik kalad peale mureeni: Illustrated by Diane Rome Peebles – Provided by the Florida Fish and Wildlife Conservation Commission, Division of Marine Fisheries Management; mureen: Photo by John E. Randall; vaguviburilised: Image by D. Patterson and R. Andersen, provided courtesy of micro*scope (http://microscope.mbl.edu)

[Piltide allikaviide lk 21]

Taustaks olevad kalad: Illustrated by Diane Rome Peebles – Provided by the Florida Fish and Wildlife Conservation Commission, Division of Marine Fisheries Management