Kas abielu peab tormituultele vastu?

„Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” (MATTEUSE 19:6)

NII tugevatena tundunud majad pühiti vundamendilt minema ning pealisehitised rebiti tükkideks. Kui koletislikud tormid paljudes maakera paikades hiljuti suuri alasid laastasid, pidi hulgaliselt ehitisi tegema läbi ränkraske kvaliteedi- ja vastupidavusproovi.

Ent üks teist laadi torm on tõsiselt laastamas vundamenti ja pealisehitist igivanal institutsioonil – abielul. „Abielu on kaotanud nii heas kui halvas oma keskse positsiooni isiklikus ja ühiskondlikus elus,” nendib perekonnaajaloolane Stephanie Coontz.

Kas sa näed sedalaadi suundumuste tagajärgi? Kas sa arvad, et abielu on minetamas auväärset kohta ühiskonnas? Kui jah, siis mis on lahti? Ja kas on mingit lootust rajada ja säilitada õnnelik abielu? Kõigepealt aga vaadelgem, mis ohustab abielu.

Rünnaku alla sattunud abielu

Rünnakud abielule pole sugugi uus nähtus – neid on olnud inimajaloo algusest peale. Juba meie esivanemates ilmsiks tulnud loomuomadused ja hoiakud on viinud tänapäeval üldlevinud abielukriisini. Aadam ja Eeva tegid pattu, kui andsid järele isekatele soovidele, ja nõnda tuligi patt maailma (Roomlastele 5:12). Piibli ajaloolise ülestähenduse järgi olid peagi inimese „kõik ... südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad” (1. Moosese 6:5).

Sellest ajast saadik pole suurt midagi muutunud. Inimese üheks abielu laastavaks kalduvuseks on taltsutamatu püüd rahuldada omaenda ihasid. Abielu kui selline võib tunduda aegunud institutsioonina, mis pole uue moraali lummusesse sattunud nüüdismaailmas enam elujõuline. Ja abielu lahutamist reguleeriv lõdvenenud seadusandlus on teinud peaaegu olematuks endistel aegadel lahkuminekuga kaasnenud häbimärgistamise.

Läbematud inimesed, kel on taotluseks kärmed saavutused ja silmapilkne rahuldus, pööravad lahutuse tagajärgedele vähe tähelepanu – või ei pööra üldse mitte. Peibutamas ahvatlev väljavaade saada vabaks ja sõltumatuks, usuvad nad, et lahutus toob õnne.

On neid, kes siis, kui nende suhtesse on kerkinud piinavaid probleeme, otsivad abi terapeutidelt ja abielunõustajatelt või selliste autoriteetide kirjutatud raamatutest. Kahjuks on mõningad moodsad „abielueksperdid” osutunud pigem meistriteks lahutust soovitama kui abielu toetama. Raamatus „The Case for Marriage” tõdetakse: „Vist küll esimest korda inimajaloos on abielu kui pürgimuste tipp sattunud pideva ja üllatavalt eduka rünnaku alla. Mõnikord on rünnak otsene ja ideoloogiline, korraldajaiks „eksperdid”, kelle arvates on eluaegne truudustõotus ebarealistlik või ahistav.”

 Muutunud arusaamad

Muutunud on ka ettekujutused abielu olemusest ja eesmärgist. Ilmselt oled sa märganud, et rõhuasetus ustavatele ja tuge pakkuvatele abielupartneritele on asendunud rõhuasetusega kummagi abikaasa eneseteostusele – seda tavaliselt ühe poole arvel. Üleminek sellisele enesekesksele suhtumisele abiellu „leidis alguse 1960. aastatel ning sai tõelise hoo sisse 1970. aastatel”, mainitakse ajakirjas „Journal of Marriage and Family”. Hääbumas on traditsioonilised abiellumise põhjused: soov armastuse, läheduse, truuduse, laste ja ühise eneseteostuse järele.

Paljudes maades on terve hulk viimase aja suundumusi aina kiirendanud muutusi abielus. Esiteks on nii mõnelgi maal toimunud muutused mehe kui leivateenija ja naise kui koduhoidja rollis. Kuna naised on hakanud tegema palgatööd, on märkimisväärselt lisandunud nende perede arv, kus nii mehel kui naisel on ametikoht. Teiseks on üha enam leidnud heakskiitu abieluvälised sünnitused, mistõttu on lisandunud üksikvanemaga peresid. Kolmandaks on järjest rohkem hakanud levima vabaabielu kui abielu aseaine. (Vaata kasti „Veelgi vähem stabiilsed kui abielud”.) Neljandaks on leidnud laialdast heakskiitu samasooliste liidud ning nende seadustamist pooldavad liikumised. Kas need moodsad trendid on mõjutanud ka sinu suhtumist abiellu?

Lahutuste tõusulaine

Vaadelgem nüüd mõningaid maid, nägemaks, kuidas populaarseks saanud lahutamine abielu alustalasid veelgi murendab. USA raportis toodud värsketel andmetel on selles riigis „lahutanud abielupaaride arv aastatel 1970–1996 neljakordistunud”. Laias laastus on iga viienda täiskasvanu abielu karile jooksnud.  Keda ohustab abielu purunemine kõige enam? Statistika näitab, et umbes 60 protsenti lahutustest toimub esimese kümne aasta jooksul.

Ka teistes maades on lahutuste arv tõusnud kiirtempos. Inglismaal ja Walesis jõudis lahutuste koguarv 2004. aastal 153 490-ni. Eeldatavasti lõppeb 40 protsenti austraallaste abieludest lahutusega. Lõuna-Koreas kasvas lahutuste arv kõigest ühe aastaga – 2002. aastast kuni 2003. aastani – 21 800 võrra, nii et kokku lahutas oma abielu 167 100 paari. Jaapan, kus iga neljas abielu lõppeb lahutusega, jõuab juba järgi Euroopa lahutusnäitajatele. „Varasematel aegadel lõppesid lahutusega vaid kõige lootusetumad abielud,” täheldab perekonnauurija Jaapani Punase Risti ülikoolist. „Nüüd on sellest saanud pelgalt elustiili küsimus.”

Paljudes maades on etendanud abielu püsivuses tähtsat rolli pika ajalooga usulised institutsioonid ja ühiskonna traditsioonid. Ent need ei suuda enam seista vastu süvenevale suundumusele tagada lahutusele sotsiaalne heakskiit. Võtkem näiteks roomakatoliku kiriku, kus abielu pühaks peetakse. Aastal 1983 lõdvendas kirik abielu kohta käivaid seadusi ning tegi katoliiklastele abielulahutuse hõlpsamaks. Seetõttu on pärast seda aina rohkem abielusid kehtetuks tunnistatud.

 Abielu käriseb silmanähtavalt igast küljest. Kuid mitte kõik põhjused pole nii kergesti märgatavad. Ühiskonna üleüldise lagunemise taustal on üks luhtunud abielude kasvu peapõhjus valdava osa inimeste pilgu eest varjule jäänud.

Rajutuulte varjatud põhjus

Piibel räägib, et isekuse kehastus Kurat-Saatan avaldab sellele maailmale nähtamatut, üha hukatuslikumat mõju. Miks see nii on? Ta on heidetud taevast alla maa ligidusse ning on väga vihane. Muidugi mõista tahab Saatan põhjustada võimalikult palju „häda” ehk raskusi, kusjuures üks tema terava raevu sihtmärke on Jumala kehtestatud abieluinstitutsioon (Ilmutuse 12:9, 12).

Jeesus viitas Saatana väljaheitmise järgsele ajale sõnadega: „Et ülekohus läheb väga võimsaks, jaheneb paljude armastus” (Matteuse 24:12). Sedasama kirjutas ka apostel Paulus: „Inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud, leppimatud, laimajad, pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad” (2. Timoteosele 3:2–4). Selliseid eemaletõukavaid loomuomadusi on alati mingil määral esinenud, ent paljud inimesed on valmis möönma, et viimastel aegadel on need märgatavalt esiletungivamad.

Mida me saame abielu raputavaid rajusid silmas pidades enda kaitseks ette võtta, et meie abielu oleks tõesti õnnelik ja jääks püsima? Seda küsimust käsitleb järgmine artikkel.

[Väljavõte lk 5]

„Ühiskonnas, kus on tavaks kõike kergesti minema visata, kipub inimestel olema samasugune hoiak ka inimsuhete vallas.” (SANDRA DAVIS, PEREKONNASEADUSE EKSPERT)

[Kast/pilt lk 4]

„Veelgi vähem stabiilsed kui abielud”

Paljud vastassoost isikud elavad paarina koos, sõlmimata abieluühendust. Kuid sellised liidud on „veelgi vähem stabiilsed kui abielud”, märgitakse USA Haiguste Kontrolli ja Ennetamise Keskuse raportis. Mõningad sellised paarid elavad koos selleks, et enne abiellumist veenduda ühtesobivuses. Kas selline eluviis välistab sobimatu abielupartneri ja tagab parema abielu? Ajakirja „Journal of Marriage and Family” andmeil osutavad tõendid vastupidisele. „Abielueelset kooselu harrastanud abieluliste hulgas ilmneb suurem rahulolematus abieluga, ... rohkem abieluprobleeme ning ... tõsisem abielu lagunemise oht,” kirjutab ajakiri.

[Kast/pilt lk 5]

Pikaealisus ja abielu

Tänapäeval elavad inimesed kauem. Koguni see muidu nii positiivne arengusuund on abielule stressi lisanud. Paljud abielud, mille minevikus oleks lõpetanud surm, lõpetab nüüdisajal lahutus. Vaadelgem üht abieluga seonduvat kummalist nähtust, mis teeb muret pikka aega abielus olnud naistele Jaapanis. Nagu kirjutab „The Washington Post”, nimetavad eksperdid seda „pensionile jäänud abielumehe sündroomiks”. Üks 40 aastat abielus olnud naine ütleb oma mehe pensionilejäämise aega meenutades, et tol ajal mõtles ta: „Nüüd lasen ma end temast küll lahutada. Juba seegi oli hirmus, kui mul tuli teda ümmardada pärast tema töölt kojujõudmist. Aga seda, et ta on kogu aeg kodus, on mul täiesti võimatu taluda.”