Suurbritannia „unustatud geenius”

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

ROBERT HOOKE, keda tema kaasaegsed iseloomustasid kui „kõige leidlikumat meest, kes kunagi elanud”, on nüüd ülendatud Inglismaa Leonardo da Vinciks. * Aastal 1635 sündinud Hooke määrati 1662. aastal Londoni Kuningliku Seltsi eksperimentide kuraatoriks ja edutati 1677. aastal sekretäriks. Ta suri aastal 1703. Kuid hoolimata tema mõjukusest teaduse vallas lebavad ta säilmed tundmatus hauas kuskil Põhja-Londonis.

Viimastel aastatel on teadlased ja ajaloolased näinud kõvasti vaeva, et selle „unustatud geeniuse” – nagu biograaf Stephen Inwood Hooke’i kutsub – hea maine taastada. Tähistamaks Hooke’i 300. surma-aastapäeva, korraldas Londonis asuv Greenwichi Kuninglik Observatoorium 2003. aastal näituse mõningatest tema harukordsetest leiutistest ja avastustest. Kes oli Robert Hooke ning miks ta oli seniajani praktiliselt unustatud?

Hooke’i pärand

Hooke oli suurte teadmistega mees ja silmapaistev leiutaja. Tema rohkete leiutiste hulka kuulub ka tänapäeva mootorsõidukites kasutatav universaalliigend, fotoaparaadi objektiivi ava suurust reguleeriv iirisdiafragma ning kella balanssratta vedrutagastus. Ta formuleeris Hooke’i seaduse, ka tänapäeval kasutuses oleva võrrandi vedrude elastsuse kindlaksmääramiseks. Samuti töötas ta maineka briti füüsiku ja keemiku Robert Boyle’i jaoks välja õhupumba.

Ent silmapaistvaimaid Hooke’i saavutusi oli tema leiutatud kompaundmikroskoop, mille hiljem ehitas valmis tuntud Londoni instrumendivalmistaja Christopher  Cock. Pärastpoole võttis Hooke kasutusele raku mõiste, kirjeldamaks kärgjaid õõsi korgis, mida ta oma instrumendi abil uurida sai. Hiljem hakati seda sõna kasutama elusorganismide põhiliste ehitusplokkide kohta.

Esmakuulsuse tõi Hooke’ile 1665. aastal avaldatud raamat „Micrographia” (Pisijoonistused). See sisaldab Hooke’i enda joonistatud täpseid ja kauneid illustratsioone putukatest, nii nagu ta neid mikroskoobi all nägi. Tema kuulsaim joonistus on kirbust. 30 korda 45 sentimeetrit suurel gravüüril on kujutatud kirbu küünistega käppasid, lülisid ja kaitsekesta. See, et tihtilugu elutsevad inimestel just säärased tillukesed olendid, šokeeris tolle aja jõukaid lugejaid. Väidetavasti olevat daamid pilti nähes minestanud!

Võrrelnud inimese valmistatud nõela suurendust looduslike objektidega, kirjutas Hooke, et tänu mikroskoobile saab meile nähtavaks sadu näiteid putukate karvadest, harjastest ja küünistest, samuti lehtede ogadest, konksudest ja karvadest, mis on nõelast tuhandeid kordi peenemalt töödeldud. Need „looduse loometööd” annavad tunnistust Looja kõikvõimsusest, oli tema seisukoht. „Encyclopædia Britannica” kirjutab, et esmakordselt paljastas mikroskoop „lausa uskumatult keerukate elusorganismide maailma”.

Hooke oli esimene mees, kes uuris fossiile mikroskoobi all ning jõudis järeldusele, et need on igiammu surnud organismide jäänused või jäljed. Raamat „Micrographia” sisaldab hulgaliselt muidki paeluvaid teaduslikke tähelepanekuid. Samuel Pepys, tuntud päevaraamatu pidaja ja Hooke’i kaasaegne, nimetas seda teost kõige geniaalsemaks raamatuks, mida ta eales on lugenud. Oxfordi ülikooli teadusajaloolane Allan Chapman on iseloomustanud seda tööd kui „epohhiloovat raamatut nüüdismaailmas”.

Londoni taasehitamine

Pärast suurt Londoni tulekahju aastal 1666  määrati Hooke linna arhitektiks. Ta tegi linna taastamisel tihedat koostööd oma sõbra Christopher Wreniga, kes oli samuti teadlane ja kuninglik peaarhitekt. Hooke’i arvukate kavandite hulgas on ka tulekahju mälestuseks püstitatud 62 meetrit kõrge Londoni monument. Hooke kavatses monumendi abil, mis kujutas endast kõrgeimat eraldiasetsevat kivisammast maailmas, katsetada oma gravitatsiooniteooriate paikapidavust.

Ehkki Greenwichi Kuningliku Observatooriumi kavandajaks peetakse Wreni, oli Hooke’il selle projekteerimises väga oluline roll. Hooke’i arvukate projektide hulka kuulus ka esimene Briti Muuseumi hoone Montague House.

Hooke oli silmapaistev astronoom ning esimesi inimesi, kes ehitas peegelteleskoobi, millele ta andis nime šoti matemaatiku ja astronoomi James Gregory järgi. Hooke pani tähele, et planeet Jupiter pöörleb ümber oma telje, lisaks olid tema visandid Marsist aluseks, mille järgi paar sajandit hiljem määrati kindlaks selle planeedi pöörlemiskiirus.

Miks ta on unustatud?

Aastal 1687 avaldas Isaac Newton teose „Philosophiae Naturalis Principia Mathematica”. Selles 22 aastat pärast Hooke’i raamatut „Micrographia” ilmunud töös kirjeldab Newton liikumise printsiipe, kaasa arvatud gravitatsiooniseadust. Kuid nagu täheldab Allan Chapman, töötas Hooke „paljud gravitatsiooniseaduse komponendid välja enne Newtonit”. Hooke’i töö ajel uuris Newton ka valguse omadusi.

Kahjuks rikkusid väitlused optika ja gravitatsiooni üle nende kahe mehe vahelised suhted. Newton võttis viited Hooke’ile oma tööst „Principa Mathematica” koguni välja. Ühe asjatundja väitel üritas Newton kustutada dokumentidest ka viited Hooke’i panusele teadusesse. Lisaks kadusid Hooke’i instrumendid – paljud neist olid käsitsi valmistatud –, hulk teadustöid ja ainuke autentne portree temast peagi pärast seda, kui Kuningliku Seltsi presidendiks sai Newton. Tingitult asjade sellisest käigust vajus mälestus Hooke’ist enam kui kaheks sajandiks unustuse hõlma.

On paradoksaalne, et just Newtoni kirjas Hooke’ile 5. veebruaril 1675. aastal leiduvad tema kuulsad sõnad „Kui olen suutnud näha kaugemale, siis seda tänu sellele, et olen seisnud gigantide õlgadel”. Arhitekti, astronoomi, teadlase-eksperimentaatori, leiutaja ja linnaplaneerijana oli Robert Hooke oma aja gigant.

[Allmärkus]

[Pildid lk 26]

Hooke’i joonistused lumehelvestest ja härmatisest

[Pilt lk 26]

Hooke’i projekteeritud mikroskoop

[Pilt lk 27]

Kirjeldamaks kärgjaid õõsi korgis, võttis Hooke kasutusele raku mõiste

[Pilt lk 27]

Hooke’i raamat „Micrographia” sisaldab illustratsioone sellest, mida ta läbi mikroskoobi nägi

[Pildid lk 27]

Kirp ligilähedases suuruses

Väidetavasti olevat daamid Hooke’i kirbujoonistust nähes minestanud

[Pilt lk 28]

Montague House, üks paljudest Hooke’i arhitektuurikavanditest

[Pilt lk 28]

Hooke’i elastsusseadust illustreeriv joonis

[Pilt lk 28]

Londoni mälestustorn on kõrgeim eraldiasetsev kivisammas maailmas

[Pilt lk 28]

Kuninglik Observatoorium

[Piltide allikaviide lk 26]

Vedru, mikroskoop ja lumehelbed: Images courtesy of the Posner Memorial Collection, Carnegie Mellon University Libraries

[Pildi allikaviide lk 27]

Images courtesy of the Posner Memorial Collection, Carnegie Mellon University Libraries

[Piltide allikaviited lk 28]

Vedru diagramm: Image courtesy of the Posner Memorial Collection, Carnegie Mellon University Libraries; London’s Memorial Tower: Matt Bridger/DHD Multimedia Gallery; Royal Observatory: © National Maritime Museum, London