Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lapse usk

Lapse usk

Lapse usk

KUI Dustini ema ühe Jehoova tunnistajaga Piiblit uuris, istus ka poiss vahel nende juures ja kuulas. Dustin oli küll kõigest 11-aastane, kuid ta oli juurdleva loomuga ning esitas palju sügavamõttelisi küsimusi. Varsti palus ta naisel, endisel misjonäril, kes õpetas tema ema, ka teda õpetama hakata. Seda, mida ta Piiblist teada sai, rääkis ta oma klassikaaslastelegi.

Dustin hakkas käima kuningriigisaalis koosolekutel ning isegi vastama küsimuste-vastuste vormis aruteludes. Kord, kui Dustin oma noorema venna ja õega isal külas oli, tahtis isa lapsed kirikusse kaasa võtta. Kui aga Dustin isale selgitas, miks ta sooviks minna pigem kuningriigisaali, lubaski isa tal minna.

Ühel õhtul pärast koosolekut kadus Dustin märkamatult ema kõrvalt. Emale ütlemata oli ta läinud teokraatliku teenistuskooli ülevaataja juurde ning palunud, et ka teda kooli võetaks. Ema oli poja otsusega nõus. Dustin ootas oma esimest kõnet suure õhinaga. Sel ajal hakkas ta aga puusas teravat valu tundma ning ema viis ta mitme arsti juurde uuringutele. Kui saabus kauaoodatud päev, mil Dustin sai esitada oma esimese kõne, pidi ta juba karkudega kõndima. Valust hoolimata läks ta lavale siiski ilma karkudeta.

Mõne aja pärast diagnoositi Dustinil Ewingi sarkoom, mis on haruldane luuvähi vorm. Suurema osa järgmisest aastast tuli Dustinil mööda saata California osariigi San Diego lastehaiglas. Kuigi Dustin sai kemoteraapiat ja kiiritust ning lõpuks amputeeriti tal parem jalg ja vaagnaluu, ei kaotanud ta tugevat usku Jehoovasse ega armastust tema vastu. Kui Dustin oli liiga nõrk, et ise lugeda, luges talle ema, kes oli alati tema kõrval.

Kuigi Dustini tervislik seisund aina halvenes, ei kurtnud ta selle üle kunagi. Ta sõitis oma ratastooliga ringi ning julgustas teisi patsiente ja nende vanemaid, sealhulgas ka üht noort Jehoova tunnistajat, kes oli temaga samas haiglas. Haigla personalile ei jäänud märkamata see, et Dustin ja teine tunnistajast noor erinesid ülejäänud haigetest, kuna usk oli neile suureks toeks.

Dustin soovis väga lasta end ristida. Niisiis arutasidki kogudusevanemad temaga ristimisküsimusi, kuigi Dustin oli juba nii nõrk, et lamas sel ajal. 2004. aasta 16. oktoobril, kui Dustin oli kaheteist ja poole aasta vanune, ristiti ta ringkonnakokkutulekul.

Ristimiskõne alguseks sõidutati Dustin ratastooliga teiste ristitavate juurde istuma. Kui ristimisele minejatel paluti püsti tõusta, tõusis Dustin ühele jalale, seljas parim ülikond, mis tal oli, ning hoidis kinni tooli käetoest. Kui ristitavatele esitati küsimused, vastas ta neile valju ja selge häälega. Dustini ristimisel oli kohal kogu tema pere, ka tema isa koos oma uue naisega. Samuti olid tema ristimisele tulnud teiste vähihaigete laste vanemad ning haigla personal.

Päev pärast ristimist viidi Dustin haiglasse tagasi. Vähk oli levinud kõigisse tema luudesse. Poiss jäi aina nõrgemaks ning tundis, et on suremas, ning küsis siis ema käest, kas ta nüüd surebki. „Miks sa seda küsid, kas sa kardad surra?” küsis ema.

„Ei,” vastas Dustin. „Ma ju lihtsalt panen oma silmad kinni ja kui mind surnust üles äratatakse, siis mul on selline tunne, nagu ma oleks just alles silmad kinni pannud. Siis mul pole enam valusid. Ma olen ainult teie pärast mures.”

Dustin suri järgmisel kuul. Tema matustele tulid arstid, õed, haigla töötajate pereliikmed, õpetajad, naabrid ning muidugi Dustini pere – nii Jehoova tunnistajad kui ka teised. Dustini sooviks oli see, et kõigile, kes tulevad matustele, antaks tema uskumustest põhjalikku tunnistust. Teokraatliku teenistuskooli ülevaataja, kes oli andnud talle kõne, mis jäigi Dustinil ainukeseks, pidas uskutugevdava matusekõne leinajaile, kellest kõik ei mahtunud istumagi.

Kõigile matuselistele oli trükitud välja kaks Dustini lemmikpühakirjateksti – Matteuse 24:14 ja 2. Timoteosele 4:7. Dustini usk ja laitmatus andsid jõudu kõigile, kes teda tundsid. Ootame teda tagasi ülestõusmises. (Jutustanud Jehoova tunnistaja, kes Dustiniga Piiblit uuris.)

[Väljavõte lk 27]

„Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud!” (2. Timoteosele 4:7)

[Pilt lk 26]

Üleval: Dustin siis, kui ta veel terve oli

[Pilt lk 26]

All: Dustin 12,5-aastaselt, kui ta ristiti