Rännumehed kurvitsad

„ÄRGAKE!” HISPAANIA-KORRESPONDENDILT

KUJUTA ette, et oma suve veedad sa arktilises tundras, kus päike sel ajal ei loojugi. Külma saabudes võtad aga ette teekonna Lõuna-Ameerikasse, Austraaliasse või Aafrikasse. Kogu ülejäänud aasta oled pidevalt liikvel ja kammid läbi rannikuid, et täita oma kõhtu. Just niisugune näeb välja paljude kurvitsate elu.

Kurvitsad on linnud, keda võib tihtipeale näha madalas vees kahlates toitu sonkimas. * Põhjapoolkera külmematel kuudel kogunevad need linnud mudastesse suudmelahtedesse, randadele, mudaväljadele ja kivistele rannaribadele, kus sel ajal uitab ringi vaid üksikuid inimesi. Kui aga päevad lähevad soojemaks ning randadesse hakkab voolama suvitajaid, rändab enamik kurvitsaid Arktikasse või lähisarktilistele aladele, kus nad saavad lühikese suve jooksul tülitamatult pesitseda ning kus leidub rikkalikult toitu, mida läheb vaja poegade üles kasvatamiseks.

Kuigi kurvitsaid ei ehi erksad värvid, köidab paljusid linnuvaatlejaid nende kiire lend ja kirju tiivamuster. „[Kurvitsad] võivad lennata nii madalal, et nende tiivaotsad puudutavad vett, ent samas ka enam kui kuue kilomeetri kõrgusel. Nad on tõesti meisterlendurid,” märgitakse raamatus „Shorebirds–Beautiful Beachcombers”.

Seltsis ohutum

Rannikutel, kus toitu on rohkelt, kogunevad kurvitsad suurtesse parvedesse. Näib, et üheskoos tunnevad nad end turvalisemalt, sest röövlinnud, nagu näiteks rabapistrikud, eelistavad tihedate parvede asemel rünnata üksi olevaid linde. Peale selle on tänu tuhandetele valvsatele pilkudele vaenlast kergem varakult märgata. Seltsingust kaitset otsides moodustavad eri liiki kurvitsad ka segaparvi.

See, kuidas kurvitsaparv lendu tõuseb, on omaette vaatamisväärsus. Sajad, isegi tuhanded tihedalt üksteise kõrval lendavad linnud keeravad kõik koos kord paremale, kord vasakule, siis tõusevad ülespoole ja laskuvad allapoole, justkui juhiks neid kellegi nähtamatu käsi. „See, kuidas tuhanded linnud täpselt ühel ja samal ajal suure kiiruse pealt järske pöördeid teevad, on juba iseenesest ime,” öeldakse raamatus „Handbook of the Birds of the World”. Ornitoloogid,  kes uurisid soorislade parvest tehtud kiirkaadreid, järeldasid, et pöörde algatajaks võib olla üksainus lind, kellele järgnevad otsemaid teised linnud.

Maailmarändurid

Mõned kurvitsad on tõelised maailmarändurid. Näiteks suurrislad ja leeterislad lendavad pesitsema kaugele põhja, kus peale nende elab vaid üksikuid linnuliike. Kurvitsaid võib tegelikult kohata vaata et kogu maailma rannikualadel ning oma iga-aastasel rändel katavad nad ligikaudu 32 000 kilomeetrit.

Kuigi mõningad kurvitsate rändeteed kulgevad üle ookeanide, ei oska need linnud ujuda ega saa ka laskuda vee peale puhkama. Niisiis tuleb neil koguda rändeks tohutu kütusevaru. Nende kütusevaru on proportsionaalselt suurem kui hiiglareaktiivlennukil, mille kütuse kaal on lendu tõustes umbes 40 protsenti lennuki kogukaalust. Kuidas saavad kurvitsad endale nii suure kütuse tagavara?

„Nende kütuseks on rasv, mida nad varuvad ranniku mudaväljadel aplalt toitudes. Paari nädalaga lindude rasvavarud peaaegu kahekordistuvad,” selgitab David Attenborough raamatus „The Life of Birds”. „Lindude rasvavaru võib olla ka suurem, kui näitab statistika, sest rände ajal muutuvad nende siseelundid ja aju väiksemaks, et organismi oleks võimalik talletada rohkem rasva ning et lind ei muutuks liiga raskeks.”

Üks suur rändur kurvitsate seas on rüüt, kes võtab ette teekonna Alaskalt Hawaii saartele. Lisaks vastupidavusele, mida läheb vaja selleks, et lennata ilma peatumata 4500 kilomeetrit, suudab ta ka keset ookeani Hawaii saared üles leida. See on tõeline linnuriigi navigatsiooniime. Üks rüüt, kelle rännet jälgiti, läbis selle maa vähem kui nelja päevaga. Teine sama liigi isend on aga oma elu jooksul lennanud Alaska ja Hawaii vahet koguni üle 20 korra.

 Kui need visad rändurid Arktikasse pesitsusaladele jõuavad, algab tempokas elu. Kahe nädala jooksul tuleb neil leida paariline, võidelda välja territoorium ning rajada pesa. Seejärel on neil umbes kolm nädalat aega mune haududa ja järgmised kolm nädalat pojad üles kasvatada. Juuli lõpus peavad nad aga taas kord lõuna poole teele asuma.

Ohud rändeteel

Kurvitsate rändeteed on täis ohtusid. Üheks suureks ohuks on inimesed. 19. sajandil andis loodusteadlane John James Audubon teada, et salk jahimehi laskis ühe päeva jooksul maha 48 000 ameerika rüüta. Praeguseks on see liik küll mingil määral taastunud, kuid ameerika rüütade arv on tõenäoliselt ikkagi väiksem kui nende lindude hulk, kelle eluküünal ühe päevaga kustutati.

Veel suuremat ohtu kurvitsatele kujutab aga märgalade kuivendamine. Kurvitsatel pole kerge sellega kohaneda. „Kurvitsate pesitsus- ja talvitusalad ning rändepeatuspaigad on kujunenud välja paljude tuhandete aastate jooksul, ent inimene võib need alad kahjuks liiga lühikese ajaga kas rikkuda või üleüldse hävitada,” öeldakse raamatus „Shorebirds–An Identification Guide to the Waders of the World”. Niisiis sõltub miljardite kurvitsate elu sellest, kas neid üksikuid veel säilinud rändepeatuspaiku suudetakse kaitsta.

Üks selliseid kurvitsate peatuspaiku on Ameerika Ühendriikides New Jersey osariigi edelaosas asuv Delaware’i laht, kuhu koguneb kevadeti ürgvähkide munadest toituma umbes sada tuhat suurrislat. Kuna rislad on just lõpetanud linnuriigi pikima peatusteta lennu, on neil tõepoolest korralikku kõhutäit vaja. Nad on lennanud siia kahe nädalaga 8000 kilomeetri kauguselt Brasiilia kaguosast ning kaotanud selle ajaga poole oma kehakaalust.

Keskkonnakaitsjate pingutused võivad aidata neid rannikukurvitsate meelispeatuspaiku säilitada. Võib-olla on sinugi kodu lähedal mõni kurvitsate kogunemiskoht. Kui oled korra näinud, kuidas need tiivulised lainete kohal edasi-tagasi parvlevad, või kuulnud nende meeldesööbivat häält, on neid linde raske unustada.

Loodusteadlane Arthur Morris kirjutas: „Kõiki kurvitsasõpru ühendab see, et nad on seisnud kes teab kui palju kordi tühjal rannal või mudaväljal ning jälginud, kuidas rislad üheskoos edasi-tagasi lendavad, näidates vahel oma tumedat ülapoolt, siis jälle valgeid tiivaaluseid. Ja iga kord vaatame neid ikka endise vaimustusega.”

[Allmärkus]

[Kast/pildid lk 18]

Karastunud kaugrändurid

Suurrisla teeniks kindlasti ära auhinna pikamaa lennu eest. Suurrislad, kes pesitsevad Kanada põhjaosas, talvituvad tavaliselt kas Lääne-Euroopas või Lõuna-Ameerika tipus (enam kui 10 000 kilomeetri kaugusel)

[Allikaviide]

KK Hui

Soorislasid on loendatud Hollandis ja Mauritaanias ligi miljon

Vöötsaba-vigled hajuvad pärast Siberis pesitsemist, rännates nii Briti saartele, Lõuna-Aafrikasse, Lähis-Itta, Austraaliasse kui ka Uus-Meremaale

Leeterislasid, kes pesitsevad Kõrg-Artikas, vudib mööda randu peaaegu kõikjal maailmas

[Pildid lk 16, 17]

Kurvitsad peavad määratute ookeanide ületamiseks koguma tohutu rasvavaru, kuna nad ei saa puhata vee peal

[Pilt lk 16, 17]

Leeterislad üksteise seltsist kaitset otsimas

[Pilt lk 17]

Merisk

[Pilt lk 17]

Tumetilder märgalal toitu otsimas

[Piltide allikaviide lk 16]

Panoraampildid all ja üleval: © Richard Crossley/VIREO