Vere tegelik väärtus

„Kõigil inimestel on olenemata nende nahavärvist, rassist või religioonist üks ja sama eluallikas – elujõudu andev veri.” (ÜRO Peaassamblee istungjärgu esimees)

KAHTLEMATA sisaldab see tsitaat küllaltki palju tõtt. Verel on inimelus oluline tähtsus. See on kallihinnaline ressurss. Niisiis, kas sa oled veendunud selles, et on ohutu ja arukas jagada seda vedelikku meditsiinilistel kaalutlustel teistega?

Nagu me teada saime, on turvanormid maailmas äärmiselt erinevad ning ravimenetlused vere osalusel on riskantsemad, kui paljud arvatagi oskavad. Lisaks valitseb väga suur erinevus selles osas, kuidas arstid olenevalt koolitusest, oskustest ja seisukohtadest verd kasutavad. Nii ongi paljud vereülekannete suhtes üha ettevaatlikumad. Märkimisväärselt on lisandumas nende arstide hulk, kes paistavad eelistavat ravimeetodeid, millega ei kaasne vere kasutamist.

See toob meid tagasi selle artiklisarja algul tõstatatud küsimuse juurde. Mis siis teeb vere nii kallihinnaliseks? Kas ehk täidab veri mingit muud eesmärki, ehk küll vere kasutamine meditsiinis on muutunud aina küsitavamaks?

Meie Looja ja veri

Kaugetel kogu inimkonna esiisa Noa päevadel kehtestas Jumal tähelepanuväärse seaduse. Andes inimestele loa süüa loomade  liha, keelas ta neil tarvitada verd (1. Moosese 9:4). Samuti tegi ta neile teatavaks põhjenduse, võrdsustades vere elusolendite hinge ehk eluga. Hiljem ütles ta: „Hing [ehk elu] on veres.” Looja silmis on veri püha. See kujutab iga elava hinge kallihinnalist eluandi. Seda põhimõtet väljendas Jumal ikka ja jälle (3. Moosese 3:17; 17:10, 11, 14; 5. Moosese 12:16, 23).

Varsti pärast kristluse asutamist umbes 2000 aastat tagasi anti usklikele Jumala käsk ’hoiduda vere eest’. Selle keelu aluseks polnud mitte tervisemured, vaid vere pühadus (Apostlite teod 15:19, 20, 29). Võidakse väita, et see Jumala antud keeld puudutab vaid vere söömist, kuid sõna „hoiduma” räägib ise enda eest. Kui arst käsiks meil hoiduda alkoholist, siis vaevalt küll peaksime lubatavaks lasta seda endale veeni süstida.

Piibel selgitab üksikasjalikumalt, miks on veri püha. Jeesus Kristuse valatud veri, mis kujutab tema antud inimelu inimsoo eest, on kristlase lootuse alus. See tähendab pattude andeksandi ja igavese elu lootust. Kui kristlane hoidub verest, väljendab ta oma usku sellesse, et tegelikult võib ainult Jeesus Kristuse valatud veri ta vabaks osta ja talle elu tagada (Efeslastele 1:7).

Jehoova tunnistajad on üldtuntud selle poolest, et nad nendest Piibli käskudest vankumatult kinni peavad. Nad keelduvad igasugustest vereülekannetest, mille puhul kasutatakse täisverd või vere nelja põhikomponenti: punaliblesid, plasmat, valgeliblesid ja vereliistakuid. Mis puutub neist komponentidest saadud mitmesugustesse fraktsioonidesse – ja neid fraktsioone sisaldavatesse preparaatidesse –, siis Piibel seda teemat ei käsitle. Seepärast langetab iga  Jehoova tunnistaja neis küsimustes ise otsuse. Kas selline piibliline seisukoht tähendab, et tunnistajad lükkavad ravi tagasi või suhtuvad oma tervisesse ja elusse kergekäeliselt? Hoopiski mitte! (Vaata kasti „Jehoova tunnistajad ja tervis”.)

Viimastel aastatel on küllaltki palju arste möönnud, et Jehoova tunnistajad on seda Piibli normi järgides meditsiinile head teinud. Näiteks toetas üks neurokirurg hiljuti avalikult alternatiivide eelistamist vereülekannetele. Ta sõnas: „See on vaieldamatult turvalisim asi, mida teha võib, ja seda mitte ainult Jehoova tunnistajatele, vaid igaühele.”

Tõsiste otsuste langetamine terviseküsimustes võib olla väga stressirohke ja tihtilugu ka keeruline. Seoses vereülekannete tavapraktikaga väärivad tähelepanu kopsuspetsialisti ja juhtivmeediku dr Dave Williamsi sõnad: „Tähtis on see, et me austame inimeste soove, ... ning me peame olema äärmiselt ettevaatlikud ses suhtes, mida me oma organismi sisse viime.” Need sõnad on puhas tõde – ja seda eriti tänapäeval.

[Kast/pildid lk 11]

Mis on hemoglobiinipõhised hapnikukandjad?

Vere iga punalible sisaldab umbes 300 miljonit hemoglobiini molekuli. Hemoglobiin moodustab küpse punalible mahust umbes kolmandiku. Iga molekul sisaldab valk globiini ja pigmenti nimetusega heem, millega on seotud üks raua aatom. Kui punalible läbib kopse, sisenevad sellesse rakku hapniku molekulid ja kinnituvad hemoglobiini molekulidele. Sekundeid hiljem vabaneb hapnik keha eri kudedesse, tagades seega rakkude elutegevuse.

Mõningad tootjad saavad nüüd hemoglobiini, ekstraheerides seda inimese või härja vere punalibledest. Seejärel see ekstraheeritud hemoglobiin filtreeritakse mustuse kõrvaldamiseks, muudetakse keemiliselt ning selitatakse, segatakse vedelikuga ja pakendatakse. Lõppsaadust – mis enamikus maades pole veel heaks kiidetud – nimetatakse hemoglobiinipõhiseks hapnikukandjaks (ingl. hemoglobin-based oxygen carrier e. HBOC). Kuna verele annab sügavpunase värvuse heem, näeb hemoglobiinipõhise hapnikukandja komponent välja täpselt samasugune kui punaliblede komponent – põhikomponent, millest see hapnikukandja on saadud.

Erinevalt punalibledest, mida tuleb külmutada ja mis mõne nädalaga kasutuskõlbmatuks muutuvad, võib hemoglobiinipõhist hapnikukandjat hoida toatemperatuuril ja kasutada mitu kuud. Ja kuna selles pole enam rakumembraane koos eriomaste antigeenidega, pole ka sobimatutest veretüüpidest põhjustatud ägedate reaktsioonide ohtu. Kuid võrreldes teiste verefraktsioonidega on südametunnistuse järgi toimivatel kristlastel, kes tahavad kuuletuda Jumala seadusele, seoses hemoglobiinipõhise hapnikukandjaga tarvis lahendada lisaküsimusi. Miks? Kuna seda preparaati saadakse verest, võib tõstatuda kaks vastuväidet. Esiteks täidab see preparaat punaliblede, vere ühe põhikomponendi võtmefunktsiooni. Teiseks moodustab hemoglobiin, millest see komponent on saadud, selle koostisest märkimisväärse osa. Niisiis seisab kristlaste ees seoses selle preparaadiga ja teiste samalaadsetega äärmiselt tõsine otsus. Neil tuleb hoolikalt ja palvemeeles mõelda läbi Piibli põhimõtted, mis puudutavad vere pühadust. Seejärel tuleb igaühel, lähtudes siirast soovist hoida Jehoovaga häid suhteid, juhinduda oma piibliliselt õpetatud südametunnistusest (Galaatlastele 6:5).

[Pilt]

HEMOGLOBIINI MOLEKUL

[Kast/pilt lk 12]

Teretulnud võimalus

„Üha rohkem on neid haiglaid, kes pakuvad alternatiivi: vereta kirurgiat,” annab teada „The Wall Street Journal”. Ajakiri märgib: „Algselt töötatud välja vastutulekuna Jehoova tunnistajatele, on see saanud üldkasutatavaks meetodiks, nii et paljud haiglad on edendamas üldsusele suunatud vereta kirurgia programme.” Kõikjal maailmas on haiglad leidnud, et kui rakendada ravimenetlusi, mis vähendavad vereülekannete kasutamist, osutub see eriti just patsientidele igati kasulikuks. Praegusel ajal ravivad tuhanded arstid patsiente, ilma et nad võtaksid abiks vereülekandeid.

[Kast/pilt lk 12]

Jehoova tunnistajad ja tervis

Jehoova tunnistajad, kelle hulgas on ka arste ja meditsiiniõdesid, on tuntud selle poolest, et nad keelduvad vereülekannetest, mille puhul kasutatakse täisverd või vere põhikomponente. Kas nende ühtne seisukoht sellise ravipraktika vastu tuleneb inimese sepitsetud doktriinist või arvamusest, et tervisehädasid võib ravida usk? Kaugel sellest!

Jehoova tunnistajad, kes peavad elu kui Jumala andi väga kalliks, püüavad igati elada vastavalt Piiblile, mille nad usuvad olevat „Jumala vaimu poolt sisendatud” (2. Timoteosele 3:16, 17; Ilmutuse 4:11). See raamat ergutab jumalateenijaid hoiduma tervist kahjustavatest ja elu ohustavatest kommetest ja harjumustest, nagu näiteks liigsöömisest, suitsetamisest või tubakanärimisest, alkoholi kuritarvitamisest ning uimaainete pruukimisest (Õpetussõnad 23:20; 2. Korintlastele 7:1).

Me toimime Piibli põhimõtete kohaselt, kui hoiame oma keha ja ümbruse puhtana ning oleme kehaliselt aktiivsed, et olla terved (Matteuse 7:12; 1. Timoteosele 4:8). Haigestudes ilmutavad Jehoova tunnistajad mõistlikkust, kui taotlevad meditsiinilist ravi ning peavad olemasolevate ravimeetodite valdavat enamust vastuvõetavaks (Filiplastele 4:5, UM). Tõsi küll, nad kuuletuvad Piibli käsule ’hoiduda vere eest’ ning taotlevad vereta ravi (Apostlite teod 15:29). Sealjuures toob selline valik üldjuhul kaasa parema ravikvaliteedi.