Usutleme biokeemikut

AASTAL 1996 avaldas Michael Behe, kes praegu on USA-s Pennsylvanias Lehigh’ ülikoolis biokeemia professor, Darwini seisukohti kummutavaid biokeemia-alaseid avastusi käsitleva raamatu „Darwin’s Black Box–The Biochemical Challenge to Evolution”. „Ärgake!” 1997. aasta 8. mai numbris ilmus artiklisari pealkirjaga „Kuidas me siia saime? Kas tänu juhusele või kavandamisele?”, kus viidati Behe raamatule. Raamatu avaldamise järgse kümmekonna aasta jooksul on evolutsionistid püüdnud üksteise võidu kummutada Behe esitatud väiteid. Kriitikud on süüdistanud teda selles, et ta on lasknud oma usulistel veendumustel – ta on roomakatoliiklane – hägustada teaduslikku otsustusvõimet. Väidetakse ka, et tema arutluskäik pole teaduslik. „Ärgake!” küsitles professor Behed, selgitamaks välja, miks tema ideed on põhjustanud nii palju poleemikat.

„ÄRGAKE!”: MIKS TE ARVATE, ET ELUSORGANISMID ON TÕENDIKS MÕISTUSLIKU KAVANDATUSE KOHTA?

PROFESSOR BEHE: Me eeldame kavandatust kõikjal, kus me näeme kompleksseid toimivaid seadmeid. Võtkem näiteks masinad, mida me iga päev kasutame: muruniiduki, auto või ka lihtsamad seadeldised. Näitena meeldib mulle tuua hiirelõksu. Selle kavandatust võime järeldada sel põhjusel, et selle erisugused osad on kokku sobitatud kindla funktsiooni täitmiseks – hiirte püüdmiseks.

Praegu on teadus arenenud piisaval määral, mõistmaks elusorganismide funktsioneerimise põhialuseid. Ja meie suureks üllatuseks on teadlased avastanud, et elutegevuse molekulaartasandil toimib keerukas masinavärk. Näiteks on elusrakkudes tillukesed molekulaarsed „veoautod”, mis transpordivad varusid raku ühest paigast teise. Ka on seal pisikesed molekulaarsed „liiklusmärgid”, mis käsivad „veoautodel” kas paremale või vasakule pöörata. Mõningatel rakkudel on „päramootorid”, mis rakke vedelikus edasi viivad. Kui inimesed näeksid sedasorti toimivat komplekssust mingis teises kontekstis, järeldaksid nad, et need asjad on kavandatud. Hoolimata darvinistliku evolutsiooni teesidest, pole meil selle komplekssuse kohta ühtki muud seletust. Kuna meie vääramatuks kogemuseks on olnud see, et sedasorti korrastatus kõneleb kavandatusest, võime õigustatult mõelda, et ka need molekulaarsüsteemid on mõistuslikult kavandatud.

„ÄRGAKE!”: MIS ON TEIE ARVATES SELLE PÕHJUS, ET SUUREM OSA TEIE KOLLEEGE EI NÕUSTU TEIE JÄRELDUSTEGA MÕISTUSLIKU KAVANDATUSE KOHTA?

PROFESSOR BEHE: Paljud teadlased ei nõustu minu järeldustega, sest nende meelest viitab mõistusliku kavandatuse idee  teadusvälisusele – see idee paistab kindlalt osutavat millelegi enamale kui lihtsalt loodusele. Selline järeldus on paljudele ebameeldiv. Kuid mulle on alati õpetatud, et teadus peab järgnema tõendusmaterjalile, juhtigu see teda kuhu tahes. Minu meelest räägib see julgusepuudusest, kui millestki, millele tõendusmaterjal vääramatult osutab, taganetakse pelgalt sel põhjusel, et sellest tulenevaid filosoofilisi järeldusi peetakse mittesoovitavaks.

„ÄRGAKE!”: MIDA TEIE VASTATE KRIITIKUTELE, KES VÄIDAVAD, ET MÕISTUSLIKU KAVANDATUSE IDEE TUNNISTAMINE SOODUSTAB VÕHIKLIKKUST?

PROFESSOR BEHE: Järeldus kavandatuse kohta ei tulene võhiklikkusest. See ei tulene mitte sellest, mida me ei tea, vaid sellest, mida me teame. Kui Darwin 150 aastat tagasi avaldas oma raamatu „Liikide tekkimine”, näisid elusorganismid lihtsatena. Teadlaste arvates oli rakk sedavõrd primitiivne, et võis iseeneslikult meremudast esile tulla. Kuid hiljem on teadus avastanud, et rakud on tohutult keerukad, kaugelt keerukamad kui 21. sajandi masinad. Selline funktsionaalne komplekssus kõneleb eesmärgikindlast kavandatusest.

„ÄRGAKE!”: KAS TEADUS ON SAANUD TÕENDEID, MIS KINNITAKSID, ET EVOLUTSIOON VÕIS LOODUSLIKU VALIKU TEEL LUUA TEIE MAINITUD KEERUKAD MOLEKULAARMEHHANISMID?

PROFESSOR BEHE: Teaduskirjandust uurides võib näha, et mitte keegi pole teinud tõsist katset – eksperimenti või detailset teaduslikku mudelit –, mis selgitaks, kuidas tekkisid darvinistliku protsessi käigus sellised molekulaarmehhanismid. Seda vaatamata faktile, et nende kümne aasta jooksul, mis on möödunud minu raamatu avaldamisest, on paljud teaduslikud organisatsioonid, näiteks USA Riiklik Teaduste Akadeemia ja Ameerika Teadusavastuste Ühing läkitanud oma liikmeskonnale tuliseid palveid teha kõik, mis võimalik, et kummutada idee elusorganismide tõendatava mõistusliku kavandatuse kohta.

„ÄRGAKE!”: MIDA TE VASTAKSITE NEILE, KES VIITAVAD TAIMEDE VÕI LOOMADE ERIJOONTELE, MIS NENDE VÄITEL ON PUUDULIKULT KAVANDATUD?

PROFESSOR BEHE: Pelgalt see, et me ei tea organismi mõne erijoone otstarvet, ei tähenda veel, nagu poleks sellel mingit olulist rolli. Näiteks arvati kord, et nõndanimetatud rudimentaarsed organid osutavad sellele, et inimese organism ja ka muud organismid on puudulikult kavandatud. Varem arvati näiteks, et ussripik ja mandlid on rudimentaarsed organid, mistõttu need eemaldati rutiinse lõikuse käigus. Siis aga avastati, et neil organitel on immuunsüsteemis tähtis roll, mistõttu neid ei peeta enam rudimentaarseks.

Veel üks tegur, mida ei tohi unustada, on see, et eluslooduses toimub muutusi ka juhuse läbi. Ent ainuüksi selle alusel, et autol on mõlk või et rehv on katki, ei saa teha järeldust, et see auto või rehv pole kavandatud. Samuti ei tähenda fakt, et eluslooduses midagi juhuslikult toimub, seda, et elusorganismi kõrgelt arenenud, kompleksne molekulaarmehhanism tekkis juhuslikult. Selline argument pole lihtsalt loogiline.

[Väljavõte lk 12]

„Minu meelest räägib see julgusepuudusest, kui millestki, millele tõendusmaterjal vääramatult osutab, taganetakse pelgalt sel põhjusel, et sellest tulenevaid filosoofilisi järeldusi peetakse mittesoovitavaks”