Vaatleme maailma

▪ „Süvameri on planeedi elusorganismide suurim looduslik asuala, kusjuures üks karmimaid. ... Ent kuhu me seal ka ei vaataks, kõikjalt leiame elutegevust, mõnikord harukordselt rikkalikul kujul.” („NEW SCIENTIST”, SUURBRITANNIA)

▪ Hiljutises kohtupretsedendis otsustas USA Pennsylvania Harrisburgi föderaalkohtu kohtunik, et „õpetada riiklikus koolis täppis- ja loodusteaduse tundides [mõistuslikku kavandatust] evolutsiooni alternatiivina on põhiseadusega vastuolus.” („NEW YORK TIMES”, USA)

▪ Nagu näitas 2005. aasta ajaleheküsitlus, „ei tunnista evolutsiooniteooriat 51 protsenti ameeriklastest”. („NEW YORK TIMES”, USA)

▪ 175-aastane 150 kilo raske Galápagose elevant-kilpkonn Harriet, kes elab Austraalias Brisbane’i loomaaias, on „teadaolevalt maailma vanim elus loom”. (AUSTRALIAN BROADCASTING CORPORATION)

▪ Šveitsi teadlastele on selgunud, kuidas mõningad maisisordid kaitsevad end juureussi Diabrotica virgifera virgifera vastu. Need sordid eraldavad pinnasesse lõhnaaineid, mis tõmbavad ligi niitusse, kes hävitavad juureussi vastseid. („DIE WELT”, SAKSAMAA)

Pildistati hiidkalmaari

Teadlased on Jaapanist lõunasse jäävate Ogasawara saarte lähistel esimest korda pildistanud elusat hiidkalmaari vabas looduses. Nad panid peibutiseks konksude otsa väikseid kalmaare ja krevetimassi ning riputasid kõige selle kohale kaamerad. 900 meetri sügavusel kohale ilmunud hiidkalmaar on arvestuste järgi umbes 8 meetrit pikk.

„Dinosaurused sõid rohtu”

„Teadlaste suureks üllatuseks” on selgunud, et „dinosaurused sõid rohtu”, öeldakse Associated Pressi teadaandes. Avastus tehti, kui analüüsiti Indiast leitud kivistunud saurusesõnnikut. Miks see oli üllatus? Varem arvati, et „heintaimed tulid esile alles siis, kui dinosaurused olid juba ammu välja surnud”, selgitatakse teadaandes. Ka arvati, et saurustel „puudusid spetsiaalsed hambad karedate kõrreliste peenendamiseks”. Uurimisrühma juht paleobotaanik Caroline Strömberg, kes selle avastuse tegi, ütleb: „Enamik inimesi poleks osanud eales arvata, et [saurused] heintaimi sõid.”

Kuidas mesilased lendavad?

Naljatamisi on öeldud, et insenerid on tõestanud, et mesilased ei suuda lennata. Näis, et sellised kerekad järske tiivalööke tegevad putukad ei suuda tekitada piisavalt suurt tõstejõudu. Jõudmaks nende putukate saladuse jälile, filmisid insenerid „õhus hõljuvaid mesilasi kiirusega 6000 kaadrit sekundis,” kirjutab „New Scientist”. Mesilaste lendamistehnikat iseloomustatakse sõnaga „erakordne”. „Tiib teeb tagasuunas liikudes hoogsa 90-kraadise kaare, seejärel teeb tiib eessuunas liikudes vastupidise pöörde – ja seda 230 korda sekundis. ... See sarnaneb propelleriga, millel ka labad ise pöörlevad,” selgitab üks uurimisrühma liige. Need avastused võivad aidata inseneridel uuendada propellerite konstruktsiooni ning ehitada suurema manööverdusvõimega lennukeid.

Laulvad hiired

„Hiired oskavad laulda, sealjuures on ... nende tulevasele paarilisele suunatud laul peaaegu sama keerukas kui lindudel,” teatab „New Scientist”. Hiired laulavad ultrahelisagedustel, see tähendab, helikõrgustel, mida inimkõrv ei kuule – mis ilmselt ongi põhjuseks, miks seda pole varem tähele pandud. USA teadlased Missourist St. Louisist leidsid, et isashiirte häälitsused „esinesid kindlate fraaside ja motiividena, vastates seega „laulu” definitsioonile”. See annab hiirtele koha ainulaadses rühmas. Teadaolevalt on teisteks laulvateks imetajateks vaalad, delfiinid, mõningad nahkhiired ja muidugi ka inimene.