Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas mul on söömishäire?

Kas mul on söömishäire?

Noored küsivad:

Kas mul on söömishäire?

„Mõnikord ma lähen närvi ja hakkan värisema, kui istun laua taha, et sööma hakata. Kardan, et võtan kaalus juurde. Ütlen iseendale: „Kaks kilo pean veel alla võtma.”” (Melissa *)

„Ma soovin olla kütkestav, aga kardan paksuks minna. Samas ma ei taha, et keegi saaks teada, et pärast söömist oksendan toidu välja. See oleks kohutavalt piinlik.” (Amber)

„Ma ütlen endale: „... Täna hakkan korralikuks ...” Ja siis hiljem samal päeval mingil hetkel kukun meeletult õgima. Sellele järgneb süütunne ja ma tahaksin surra.” (Jennifer)

SOOV hea välja näha on täiesti normaalne. Midagi valet pole ka selles, kui tahad, et sind lohutataks mure või masenduse korral. Probleem võib olla aga siis, kui sinu olukord on selline nagu siin mainitud tüdrukutel. Kui see on nii, siis tea, et sa pole ainuke. Tõsiasi on see, et miljonid noored – peamiselt tüdrukud – kannatavad söömishäire all. *

Vaatleme lähemalt anoreksiat, buliimiat ja liigsöömissööste. Mainitud söömishäiretel on erisugused sümptomid, kuid kõigil juhtudel suhtutakse sööki ebanormaalselt. Kui sulle tundub, et sinu olukord sarnaneb mõne järgneva söömishäirega, võid abis kindel olla. Sa võid paraneda!

Ülevaade

ANOREKSIA. Ükskõik kui peenike anorektik ka pole, näeb ta ikka peeglis tüsedat inimest. Et kaalu alandada, võtab ta kasutusele äärmuslikke meetmeid. „Mulle sai kinnisideeks arvutada kaloreid,” ütleb üks anorektik. „Plaanisin hoolikalt, mida ma nädala jooksul söön, ja kui tundus, et tarbin liiga palju kaloreid, jätsin vahele söögikordi ja tegin kõvasti trenni. Võtsin kuni kuus lahtistit päevas.”

Peagi hakkavad endast märku andma anoreksia haigusnähud. Tavaline märk on kaalu langus, kuid võib esineda ka juuste väljalangemist, nahakuivust, väsimust ja luude hõrenemist. Menstruatsioon võib olla ebaregulaarne või isegi lakata mitmeks kuuks.

Võib-olla tunduvad need sümptomid ohutud, kuid võta teatavaks: anoreksia on eluohtlik. Ühe uurimistöö tulemusel jõuti järeldusele, et lõppkokkuvõttes suri anorektikutest 10 protsenti, ja seda tavaliselt mõne elundi puudulikkuse või teiste probleemide tõttu, mis olid tingitud valest toitumisest.

BULIIMIA. Söögist hoidumise asemel õgib buliimik ohtralt toitu, tarbides 15 000 kalorit kõigest paari tunniga! Seejärel ta väljutab toidu tavaliselt oksendamise teel, kasutades kõhulahtisteid või diureetikume.

Liigsöömist hoitakse sageli saladuses. „Tavaliselt sõin meeletult pärast kooli, kui esimesena koju jõudsin,” ütleb üks tüdruk. „Tegin kõik, et keegi sellest teada ei saaks.” Pärast ohtrat õgimist tunneb buliimik siiski süümepiinu. „Mul oli kohutav enesetunne,” ütleb ta, „kuid teadsin, et võin väga lihtsalt tehtu olematuks muuta. Ma võisin minna ülakorrusele, oksendada, ning seejärel ma mitte üksnes ei tundnud ennast kergemini, vaid ka seda, et kõik on jälle korras.”

Selline toiduväljutamine on ohtlik, isegi kui selles tundub midagi kasulikku olevat. Lahtistite väärtarvitamine nõrgendab soolestikku ja võib viia põletiku või nakkuseni. Sagedase oksendamise tagajärjeks võib olla organismi veevaegus, hammaste lagunemine, söögitorukahjustus ja koguni südamepuudulikkus.

LIIGSÖÖMISSÖÖSTUD. Selle häirega inimene tarbib sarnaselt buliimikuga suures koguses toitu. Erinevus seisneb aga selles, et tema sööki ei väljuta. Tulemuseks võib olla ülekaalulisus. Mõned näljutavad end pärast õgimishoogu või siis koormavad ennast raske kehalise treeninguga. Kui sel viisil suudetakse kaalu kontrolli all hoida, jääbki selline tõsine olukord perele ja sõpradele märkamatuks.

Ohjeldamatud sööjad suhtuvad sarnaselt anorektikute ja buliimikutega toitu ebanormaalselt. Üks tüdruk ütleb enda ja teiste kannatajate kohta: „Toit on meie salajane sõber – võib-olla ka meie ainus sõber.” Üks teine ütleb: „Meeletu söömishoo ajal pole miski muu oluline. Söök on esmatähtis – see lohutab –, pärast seda aga järgneb süütunne ja masendus.”

Isegi kui toitu ei väljutata, on liigsöömine ohtlik. See võib põhjustada suhkurtõbe, südamehaigusi, vererõhu kõrgenemist ja teisi haigusi. Lisaks võib see ka tekitada tõsist emotsionaalset kahju.

Kas see võib juhtuda ka sinuga?

Loomulikult pole söömishäiret igaühel, kes tahab kaalus alla võtta või head vormi saada. Siiski võid sa pärast eelneva lugemist mõelda, kas sa liigud selles suunas. Küsi endalt:

▪ Kas ma tunnen häbi või piinlikust oma iseäralike toitumisharjumuste pärast?

▪ Kas ma varjan oma söömisharjumusi teiste eest?

▪ Kas toit on minu elus tähtsaimal kohal?

▪ Kas ma kaalun ennast päeva jooksul rohkem kui korra?

▪ Kas ma olen nõus riskima, et kaalus alla võtta?

▪ Kas ma olen põhjuseta esile kutsunud oksendamist, kasutanud lahtisteid või diureetikume?

▪ Kas minu söömisharjumused on mõjutanud mu suhteid teistega? Kas ma eelistan olla üksi, mitte koos teistega, et salajas toitu vohmida või seda väljutada?

Kui sinu vastused neile küsimustele näitavad, et sul on probleeme, küsi endalt:

▪ Kas ma tõesti olen sedasi elades õnnelik?

Mida sa saaksid sellises olukorras ette võtta?

Tegutse kohe!

Kõigepealt tuleb endale oma probleemi tunnistada. „Kui olin selle peale mõelnud,” ütleb Danielle, „mõistsin, et tunnen ja tegutsen nagu tüdrukud, kellel on anoreksia. Oli õudne endale tunnistada, et tegin samu asju, mida nemad.”

Järgmiseks palveta Jehoova poole ja räägi talle oma olukorrast. * Palu tarkust, et teada saada, mis on sinu häire põhjus, nii et suudaksid sellest võitu saada. Sa võid palvetada nagu Taavet: „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu muremõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!” (Laul 139:23, 24).

Teisalt võib sulle tunduda, et sa ei tahagi söömishäirest vabaneda. Võib-olla oled sa saanud sellest sõltuvaks. See on teine asi, millest Jehoovale palves rääkida. Seda pidi ka Danielle tegema. Ta tunnistab: „Esialgu ei tahtnud ma sellest vabaneda. Seetõttu pidin palvetama, et mul tekiks üldse soov paraneda.”

Kolmandaks räägi vanematega või mõne teise täiskasvanuga, kes on suuteline sind aitama. Hoolivad täiskasvanud ei häbista sind. Pigem püüavad nad jäljendada Jehoovat, kelle kohta ütleb Piibel: „Ta ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole!” (Laul 22:25).

Tuleb tunnistada, et tee paranemiseni pole kerge. Mõnel juhul läheb tarvis professionaalset abi. * Tähtis on tegutseda. Seda otsustas teha ka tüdruk, kes oli buliimik. Ta räägib: „Ühel päeval hakkasin mõistma, et söögi välja oksendamine oli minu üle võimust saanud. Kuid ma polnud kindel, et suudan seda lõpetada. Lõpuks tegin kõige raskema asja, mis mul eales teha on tulnud. Palusin abi.”

Sa võid sedasama teha!

Ingliskeelseid artikleid sarjast „Noored küsivad” võib leida veebisaidilt www.watchtower.org/ype

[Allmärkused]

^ lõik 3 Mõned nimed selles artiklis on muudetud.

^ lõik 6 Kuna söömishäire esineb peamiselt naissoost isikutel, siis viitame selles artiklis just neile kui kannatajatele. Samas käivad paljud arutluse alla olevad põhimõtted ka meessoost isikute kohta.

^ lõik 35 Kristlased peavad olema kindlad, et valitud ravi ei läheks vastuollu Piibli põhimõtetega.

MÕTTEAINET

▪ Kas sa arvad, et sul võib olla söömishäire? Kui nii, siis kelle poole sa võiksid abi saamiseks pöörduda?

▪ Kuidas sa saaksid aidata sõpra, kellel on söömishäire?

[Kast lk 19]

„Mulle tundub, et sinuga pole kõik korras ...”

Kui pereliige või sõber peaks sulle sedasi ütlema, siis ära hakka ennast kohe õigustama. Oletagem, et sõber märkas, et sinu kleidi seljaõmblus on hargnema hakanud. Kas sa poleks tänulik, et ta tuli ja ütles sulle seda enne, kui õmblus oleks päris lahti läinud? Piibel ütleb: „Mõni sõber on ustavam kui vend!” (Õpetussõnad 18:24). Kui keegi tuleb sinu juurde ja tunneb muret, kas sinuga on ikka kõik korras, siis sellega ta tõendab, et ta on just selline sõber!

[Kast/pilt lk 19]

„Tahtsin tingimata kõhn olla”

„Hakkasin kaalus alla võtma. Samal ajal tõmmati mul tarkusehambad välja, mistõttu ma ei saanud enam süüa. See tõukas mind anoreksia küüsi. Hakkasin liigselt muretsema oma välimuse ja figuuri pärast. Ma polnud kunagi piisavalt peenike. Minu madalaim kaal oli ärevusttekitav. Tegin oma kehale nii palju kahju! Nüüd ei kasva mul enam küüned. Minu bioloogiline kell on rikutud. Mul on olnud neli nurisünnitust, varajane menopaus ja nigel ainevahetus. Peale selle on mul veel jämesoolepõletik. See kõik on sellepärast, et ma tahtsin tingimata kõhn olla.” (Nicole)

[Kast lk 20]

Kui koged tagasilööke

Isegi kui oled söömishäirest üle saanud, võid nädalaid või isegi kuid hiljem tagasilööke kogeda. Kui nii juhtub, ära anna alla. Piibel kinnitab, et „õige langeb seitse korda” (Õpetussõnad 24:16). Tagasilangus ei tähenda, et oled hädavares. See ainult rõhutab vajadust tugevdada kindlameelsust, panna tähele hoiatavaid märke tagasilöökide tulekust ja ehk rääkida uuesti inimestega, kes saavad sind aidata.

[Kast/pilt lk 20]

Hangi rohkem infot

Kui sa kannatad söömishäire all, siis oleks tark selle haiguse kohta rohkem teadmisi hankida. Mida rohkem sa probleemist tead, seda kergem on sellega võidelda. Miks mitte vaadata üle kasulik informatsioon, mis ilmus „Ärgake!” numbrites 22. jaanuar 1999, lk 3–12 ja 22. aprill 1999, lk 13–15.

[Kast lk 21]

LAPSEVANEMATELE

Mida saad teha sina, kui sinu tütar on mõne söömishäire küüsis? Kõigepealt vaata hoolega üle informatsioon sellest artiklist ja mujalt, millele on viidatud leheküljel 20. Püüa mõista, mis on sellise käitumise põhjus.

On täheldatud, et söömishäirega inimesed on madala enesehinnanguga ja loomu poolest täiuslikkuse taotlejad, seades endale ebamõistlikult kõrgeid ootusi. Hoolitse selle eest, et sa ei aitaks kaasa selliste iseloomujoonte arenemisele. Aita oma tütrel end kindlana tunda (Jesaja 50:4). Et takistada perfektsionismil tekkimast, ’saagu teie mõistlikkus teatavaks’ (Filiplastele 4:5, UM).

Uuri samuti, milline on sinu enda suhtumine toitu ja kehakaalu. Kas sa oled neid valdkondi kogemata oma sõnades või käitumises ületähtsustanud? Pea meeles, et noortel on väga oluline hea välja näha. Isegi kui teed nöökavaid märkusi mööduva priske väljanägemise või noorukiea pikkuse ja kaalu hüppelise kasvu kohta, võib see tundliku noore meelde paanikat külvata.

Kui oled kõiki asjaolusid palvemeelselt kaalunud, räägi oma tütrega avameelselt.

Planeeri hoolsalt, mida sa ütled ja millal sa seda ütled.

▪ Väljenda selgelt oma hoolt ja soovi teda aidata.

▪ Ära üllatu, kui ta hakkab ennast kohe õigustama.

▪ Ole kannatlik kuulaja.

Mis kõige tähtsam, tegutsege koos tütrega paranemise nimel. Võtke see kogu pere südameasjaks.

[Pilt lk 21]

Sul tuleb ehk palvetada selle eest, et tekiks soov paraneda