Lugejate kirju

Uuenenud „Ärgake!” Eelmisel õhtul sain 2006. aasta jaanuari „Ärgake!” läbi loetud. Mulle tõesti meeldib see uuenäoline „Ärgake!”. Ajakiri eeldab nüüd tõsisemat süvenemist ning kujundus paneb lugeja kaasa mõtlema. Kaanest kaaneni võib tajuda Jehoova kätt, et edendada meie vaimset kasvu.

B. N., Kanada

Olen 16-aastane. „Ärgake!” uudsed artiklid on meile Piiblit uurides suureks abiks. Mõnes neis on rida küsimusi, mis panevad loetu üle tõsisemalt järele mõtlema. Kasutan meeleldi seda ajakirja koolitundideks valmistudes. Loodan, et jagate meile ka edaspidi sellist suurepärast ja kasulikku infot.

S. N., Namiibia

Usk aitab mul elada amüotroofse lateraalskleroosiga (Jaanuar 2006) Kui olin lugenud Jason Stuarti läbielamusi, tundsin, et kõik mu enda probleemid on tühised. Hakkasin mõistma, et Jehoova hindab seda, mida me teda teenides vastavalt oma oludele teeme. Jasoni naise ennastohverdavus ja lootus Jehoovale äratavad minus imetlust. See lugu läks mulle sügavalt hinge ning on tulevikus raskusi kohates toeks.

C. R. S., Peruu

Nutsin, kui olin Jasoni lugu lugenud. Ja seda mitte ainult sellepärast, et tema rängad katsumused mu südant puudutasid, vaid ka sellepärast, et olen Jehoova tunnistajana uhke selle üle, et mul on niisugune vaimne vend. Näen selle artikli põhjal, kui oluline on katsumusteks valmistuda, sest „aeg ja juhus” võib tabada igaüht meist. (Koguja 9:11, UM.)

T. A., Ungari

Mu ema suri amüotroofsesse lateraalskleroosi, mistõttu Jasoni lugu puudutas mind sügavalt. Tema eeskuju innustab mind andma Jumalat teenides endast parima. Palvetan, et Jehoova sellele vennale ja ta naisele ka edaspidi jõudu annaks.

L. Z. G., Paraguay

Mind pani mõtlema fakt, et tervena tegeles Jason tõsiselt uurimisega, mistõttu tal olid olemas vaimsed jõuvarud, millele hädas toetuda. See andis mulle otsusekindlust agaramalt omal käel Piiblit uurida.

Y. M., Jaapan

Noored küsivad: mis sunnib mind ennast vigastama? (Jaanuar 2006) Noorena olin hädas uimastite ja alkoholiga, kuid kõige rängem probleem on olnud mul enesevigastamine. Võitlen sellega pidevalt, ent sedasorti artiklid on andnud mulle jaksu vastu pidada. Mu tänu on sõnadest suurem.

E. C., Ameerika Ühendriigid

Enesevigastamine on olnud mu elu lahutamatuks osaks juba alates teismeeast. Praegu olen 56-aastane. Sain küll kombest ennast vigastada neli aastat tagasi lahti, kuid mõnikord on mul nii suuri probleeme, et tahaksin seda jälle teha. See artikkel puudutas mind südamepõhjani ning aitab minutaolistel inimestel elu taas elamisväärsena näha.

Nimi salastatud, Holland

Olen 17-aastane ja soovin teid selle artikli eest tänada. Enesevigastamine on ka minu probleem. Hiljuti lõikusin  end taas. Pärast pöördusin ema poole ja palusin tal koos minuga palvetada. Olen saanud aru, et Jehoova armastab mind hoolimata minu probleemist. Teie artiklist on väga palju abi, olen Jumalale selle eest nii tänulik!

N. M., Tšehhi Vabariik

„Täiesti uskumatu!” hüüatasin seda artiklit nähes. Olen 18-aastane ning kannatanud enesevigastamise all. Valu aitab mul emotsioone alla suruda. Mind valdab üsna tihti soov enesele piina valmistada ning ma ei oska selliste tunnete vastu võidelda. Oli suur üllatus sellist artiklit näha. Pisarad voolasid ojadena ning ma tänasin palves Jehoovat. Sellist lohutust võib leida vaid Jehoova organisatsioonilt!

A. P., Venemaa

14-aastaselt hakkasin kergendama oma hingevalu ennast vigastades. Seetõttu tuli mul kord isegi haiglasse minna. Sümptomite kontrolli all hoidmisel on mulle suureks abiks päevikupidamine. Lisaks, kui tunnen kiusatust end vigastada, pöördun arusaaja sõbra poole. Palve on olnud iseäranis suureks toeks. Kui aga tunnen end väärituna palvetama, palvetavad koos minuga sõbrad ja kristlikud kogudusevanemad. See on ränk võitlus, aga ma olen õppinud sellega hakkama saama ning kõikvõimalikku abi kasutama, et ennast mitte vigastada.

N. W., Saksamaa

Selle artikli esimesel leheküljel toodud pildil on oma juukseid rebiv tütarlaps ning artiklis mainitakse Sarat, kes karistuseks end juustest tiris. Mu tütrel on trihhotillomaaniana tuntud haiguslik tung oma juukseid välja kiskuda. Seda haigusseisundit seostatakse obsessiiv-kompulsiivse häirega. Selle vallandajaks on sundkäitumine, aga mitte soov ennast vigastada. Juuste rebimine ei ole samm eneselõikumise poole.

M. H., Ameerika Ühendriigid

„Ärgake!” vastab: 19. sajandil kasutusele võetud termin trihhotillomaania viitab käitumishäirele, mida iseloomustab vastupandamatu tung oma juukseid välja kiskuda. Nagu meie pilt seda tagasihoidlikul moel püüdis näidata, kasutavad mõningad enesevigastamise moodusena ka enda juustest tirimist. Ent see ei tähenda, et igaüks, kes sunduslikult juukseid tirib, on selline, nagu meie artiklis kirjeldatud enesevigastaja. Nagu lugeja seda eelnevalt märgib, seondub see komme mõnikord pigem obsessiiv-kompulsiivse häirega.

Igal juhul selgitavad asjatundjad, et arvesse tuleb võtta trihhotillomaania motivatsiooni, kohandamaks ravi konkreetse haige vajadustele. Seepärast oleks neil, kel see häire on, arukas pöörduda meditsiinispetsialisti poole, et saada täpne diagnoos ja raviplaan.

Kuidas sa vastaksid? (Jaanuar 2006) Olen selle uue rubriigi üle väga rõõmus! Anname oma lapselastele koduõpet ning see on suurepärane täiendus igapäevasele Piibli ja „Ärgake!” artiklite lugemisele, mis on osa nende koolitööst. Aitäh, et te nii hästi laste eest hoolitsete!

B. E., Ameerika Ühendriigid

See rubriik pakub tõsist peamurdmist, aga kui ma õige vastuse leian, olen väga rõõmus! Sellele leheküljele kulus mul terve eelmine õhtu, aga see oli nii huvitav! Kui ma suureks kasvan, tahaksin ka selle ajakirja tegemises kaasa lüüa, et inimesed saaksid Jehoovat tundma õppida!

D. H., Ameerika Ühendriigid

Olen kaheksa aastat vana. Meie kasutame seda lehekülge perekondlikul uurimisel. Meile meeldib väga asju välja uurida. Osa „Kes ma olen?” on mõnikord raske, aga meie seda ei karda. Tehke seda tublit tööd edasi!

C. W., Ameerika Ühendriigid