Teler – „salakaval õpetaja”

TELEVISIOON võib olla võimas õppevahend. Selle kaudu saame õppida tundma rahvaid ja maid, kuhu me muidu arvatavasti eal ei satuks. Me võime rännata troopilistes džunglites ja polaaraladel, viibida kõrgetes mägedes ja ookeanisügavustes. Me võime heita pilgu nii aatomite kui ka tähtede imepärasesse maailma. Uudistes näeme sündmusi, mis toimuvad parajasti teisel pool maakera. Me saame teadmisi poliitika, ajaloo, hiljutiste sündmuste ja kultuuri kohta. Televisioon kajastab nii inimeste elus toimuvaid tragöödiaid kui ka võite. Televisioon lahutab meelt, õpetab ja koguni annab inspiratsiooni.

Ent enamik saateid pole ei kasulikud ega harivad. Ilmselt lähtub kõige keevalisem kriitika neilt, kes mõistavad hukka rohke televägivalla ja -seksi ning nende üksikasjaliku kujutamise. Ühes Ameerika Ühendriikides korraldatud uuringus leiti, et peaaegu kaks telesaadet kolmest sisaldab vägivallastseene, keskmiselt kuus stseeni tunnis. Selleks ajaks kui noorest saab täiskasvanu, on ta näinud tuhandeid lavastatud vägivallategusid ja mõrvu. Seksuaalse sisuga saateid on samuti külluses.  Kaks kolmandikku kõigist telesaadetest sisaldab seksiteemalist juttu ja 35 protsenti saateid sisaldab seksuaalkäitumist, mida tavaliselt kujutatakse riskivaba ja spontaansena ning paaride vahel, kes pole abielus. *

Seksi ja vägivalda täis telesaadete järele on nõudlus kogu maailmas. Ameerika märulifilme, mis lõpuks ka teleekraanile jõuavad, on lihtne välisturgudele viia. Nende puhul pole tingimata vaja head näitlejatööd või nutikat stsenaariumi ja need filmid on kergesti mõistetavad. Need keskenduvad võitlustele, tapmistele, eriefektidele ja seksile, et köita vaataja tähelepanu. Selle pikemaajaliseks hoidmiseks on aga vaja vaheldust. Vaatajad tüdinevad kiiresti samast asjast, sensatsiooniline muutub tavaliseks. Et vaataja huvi ülal hoida, lähevad produtsendid šokeerimises ja põnevuse pakkumises järjest kaugemale ning selleks nad lisavad vägivallastseene ja muudavad sisu detailsemaks, seksuaalsemaks ja sadistlikumaks.

Väitlus televisiooni mõju üle

Kuidas selline pidev televägivalla ja -seksi dieedi peal olemine vaatajaile mõjub? Kriitikute sõnul põhjustab televägivald agressiivset käitumist ning muudab inimesed osavõtmatumaks vägivallaohvrite suhtes päriselus. Nad väidavad ka, et seksi kujutamine soodustab juhuslikke seksuaalvahekordi ning õõnestab moraalimõõdupuid.

Kas telerivaatamine aitab tõesti sellele kõigele kaasa? Selle küsimuse üle on juba aastakümneid ägedalt  diskuteeritud ja sel teemal on korraldatud sadu uuringuid ning kirjutatud tuhandeid raamatuid ja artikleid. Vaidlused keerlevad selle ümber, kuidas tõestada, et üks asi põhjustab teist – näiteks et varases lapsepõlves televägivalla vaatamine põhjustab hilisemas elus füüsilist agressiivsust. Põhjuse ja tagajärje seose tõestamine on mõnikord tõeline proovikivi. Toome näite. Kujutle, et sa võtad esimest korda mingit ravimit ja mõne tunni jooksul ilmub su nahale lööve. Sellises olukorras on kerge järeldada, et rohi põhjustas allergilise reaktsiooni. Kuid vahel areneb allergia välja tasapisi. Niisugusel juhul on palju raskem seostada allergilist reaktsiooni teatava arstirohuga, kuna allergial võib olla terve rida põhjuseid.

Nõndasamuti on olnud raske tõestada seda, et televisioonis näidatav vägivald põhjustab kuritegevust ja antisotsiaalset käitumist. Paljud uuringud siiski viitavad seose olemasolule. Pealegi on mõned kurjategijad öelnud, et telekas nähtu on mõjutanud nende hoiakuid ja vägivallategusid. Teisest küljest mõjutavad inimesi paljud asjad. Vägivaldsed videomängud, sõprade ja perekonna väärtushinnangud ning üldised elutingimused võivad samuti soodustada agressiivset käitumist.

Seega pole sugugi üllatav, et esineb vastakaid seisukohti. Üks Kanada psühholoog kirjutas: „Teaduslik tõendusmaterjal lihtsalt ei näita, et televägivalla vaatamine tekitaks inimestes vägivaldsust või muudaks neid selle suhtes tundetuks.” Ent on ka tõdetud: „Pole mingit kahtlust, et rohke televägivalla vaatamine on vastastikuses seoses agressiivsete hoiakute sallimise kasvu ja agressiivse käitumise kasvuga.” (Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni meedia ja ühiskonna komitee.)

Mõju mõtteviisile

Ärme unusta, et eksperdid väitlevad tõendite üle – kas on võimalik tõestada seda, et agressiivsuse vaatamine põhjustab agressiivsust. Siiski julgeksid vaid vähesed väita, et televisioon ei mõjuta kuidagi inimeste mõtteviisi ega käitumist. Mõelgem järgnevale. Üksainus foto võib meid vihastada, nutma panna või rõõmustada. Muusika avaldab samuti emotsioonidele tugevat mõju. Sõnad, isegi kui need on kirjalikult väljendatud, panevad meid mõtlema, tundma ja tegutsema. Milline mõjujõud on veel sellel, kui liikuvad pildid, muusika ja suuliselt väljendatud sõnad on osavalt kokku põimitud! Pole ime, et televisioon on nii ligitõmbav! See on ka laialdaselt kättesaadav. Üks kirjanik ütleb: „Alates ajast, kui inimesed alles õppisid oma ideid kirja panema, ... pole ükski uus ideede edastamise moodus avaldanud tsivilisatsioonile nii suurt mõju kui televisioon.”

Ettevõtted kulutavad igal aastal miljardeid dollareid reklaamile, kuna nad teavad, et vaatajaid mõjutab see, mida nad näevad ja kuulevad. Nad ei kuluta seda raha arvates, et ehk reklaam mõjub, vaid teades, et see mõjub. See müüb nende tooteid. 2004. aastal kulutas Coca-Cola Company 2,2 miljardit dollarit oma toodete reklaamimisele kõikjal maailmas nii trükiste, raadio kui televisiooni kaudu. Kas investeering tasus ära? See ettevõte teenis tol aastal ligi 22 miljardit dollarit kasumit. Reklaamijad mõistavad, et üks reklaam ei pruugi käitumist veel mõjutada. Nad loodavad hoopis, et aastatepikkune propaganda teeb oma töö.

Kui juba 30-sekundiline reklaamklipp mõjutab hoiakuid ja käitumist, siis teeb seda kahtlemata ka tundidepikkune telerivaatamine. „Meedia tegutseb kõige tavalisema või lihtlabasema meelelahutuse varjus salakavala õpetajana,” ütleb raamatu „Television–An International History” autor. „Televisioon muudab meie mõtteviisi,” tõdetakse väljaandes „A Pictorial History of Television”. Meil tuleks endalt küsida: kas see, mida ma vaatan, mõjutab minu mõtlemist selles suunas, nagu ma tahan?

Jumalat teenivatele inimestele on see küsimus eriti oluline. Suur osa sellest, mida televisioonis näidatakse, läheb vastuollu Piibli ülevate põhimõtete ja moraalimõõdupuudega. Pühakirjas hukkamõistetud elustiili ja tegevusi kujutatakse vastuvõetavate, normaalsete ja isegi trendikatena. Samal ajal kristlikke väärtushinnanguid ja neid, kes paistavad nende  järgi elavat, sageli ignoreeritakse, naeruvääristatakse või pilgatakse. Üks kirjanik kurtis: „Sellest on veel vähe, et hälbelisest saab norm. Normaalset peetakse hälbeliseks.” Liigagi sageli sosistab „salakaval õpetaja”, et halb on hea ja hea on halb. (Jesaja 5:20.)

Meil tuleb hoolikalt jälgida, mida me vaatame, sest see mõjutab meie mõtteviisi. Piibel ütleb: „Kes tarkadega läbi käib [„kes käib tarkadega”, P 1938–40], saab targaks, aga kes alpidega seltsib, selle käsi käib halvasti!” (Õpetussõnad 13:20). Piibliõpetlane Adam Clarke märgib: „Kellegagi koos käimine eeldab armastust ja kiindumust ning on võimatu mitte jäljendada neid, keda me armastame. Seepärast lausutakse „Ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen sulle, kes oled sina”. Anna mulle teada, kelle seltskonnas sa viibid, ja mul pole raske ära arvata, missugune on sinu moraal.” Nagu nägime, veedab enamik inimesi kaunis palju aega selliste tegelaskujude seltsis, kes on kaugel tarkadest ja keda siiras kristlane muidu ei mõtlekski endale külla kutsuda.

Kui arst kirjutaks sulle välja kange ravimi, uuriksid sa ilmselt hoolikalt nii kasu kui ka riske, mis võivad kaasneda. Vale rohu tarvitamine – või õige ravimi üledoos – võib tervist kahjustada. Sama võib öelda telerivaatamise kohta. Sellepärast on arukas tõsiselt vaagida, mida me vaatame.

Jumala inspiratsiooni all olles õhutas apostel Paulus kristlasi mõtlema asjadele, mis on tõesed, ausad, õiged, kõlbeliselt puhtad, armastusväärsed, mis on head kuulda, vooruslikud ja kiiduväärsed (Filiplastele 4:6–8). Kas sina järgid seda soovitust? Kui nii teed, võid olla õnnelik.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 5]

„Televiisor on leiutis, mis võimaldab sul lasta end oma elutoas lõbustada inimestel, keda sa muidu külla ei kutsuks.” (David Frost, Briti saatejuht)

[Kast lk 5]

MIDA ÖELDA SEKSI JA VÄGIVALLA KOHTA PIIBLIS?

Mille poolest erineb televisioonis näidatav vägivald ja seks sellest, mida kirjeldatakse Piiblis? Pühakirja viited seksile ja vägivallale on kirja pandud õpetuseks, mitte meelelahutuseks (Roomlastele 15:4). Jumala Sõnasse on talletatud ajaloolised tõsiasjad. Need aitavad meil mõista Jumala seisukohta ja õppida teiste vigadest.

Enamikus riikides, kus näidatakse reklaame, ei ole seksi ja vägivalla kujutamine televisioonis sugugi seotud õpetamise, vaid hoopis rahaga. Reklaamijad tahavad võimalikult paljude inimeste tähelepanu köita, ning seks ja vägivald hoiavad vaatajaid naelutatult ekraani ees. Mis on tulemus? Inimesed vaatavad reklaame ja ostavad reklaamitud kaupa. Uudistesaadete tegijad järgivad põhimõtet: mida verisem, seda parem. Teisisõnu, süngeid lugusid – kuritegevusest, katastroofidest ja sõdadest – eelistatakse uudistele, mis on vähem kaasahaaravad.

Ehkki Piiblisse on kirja pandud vägivallategusid, innustab see elama rahumeelselt – mitte otsima kättemaksu, vaid erimeelsused rahulikult lahendama. Piiblis peetakse järjekindlalt au sees ka seksuaalmoraali. Sellist sõnumit aga ei edasta enamik telesaateid (Jesaja 2:2–4; 1. Korintlastele 13:4–8; Efeslastele 4:32).

[Kast/pilt lk 7]

TELEVISIOON JA LAPSED

„Aastakümnete jooksul saadud uurimistulemustele tuginedes on teaduslikud ja rahvatervishoiu ringkonnad jõudnud valdavalt järeldusele, et vägivalla vaatamine kujutab lastele tõsist ohtu.” (Henry J. Kaiseri Perekonna Sihtasutus)

„[Me nõustume] Ameerika Pediaatriaakadeemiaga, et „kaheaastased ja nooremad lapsed ei peaks [telerit vaatama]”. Selles eas laste aju areneb kiiresti ning nad vajavad aktiivset mängu ja kokkupuuteid reaalsete inimestega, mis soodustaksid nende füüsiliste ja sotsiaalsete oskuste arengut.” (Riiklik Meedia- ja Perekonnainstituut)

[Pilt lk 6, 7]

Kas see, mida ma vaatan, mõjutab minu mõtlemist selles suunas, nagu ma tahan?