Tower Bridge — Londoni värav

ESITA

Tower Bridge – Londoni värav

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

SELLE tunnevad ära ka välismaalased, kes pole iial Inglismaal käinud. Seda käib igal aastal vaatamas tuhandeid turiste. Selle ületavad londonlased iga päev, pühendamata sellele pilkugi või mõtlemata selle sünniloole. See on Londoni tuntumaid vaatamisväärsusi Tower Bridge.

Tower Bridge, mida ei tohi segi ajada naabruses paikneva London Bridge’iga, on tihedalt seotud lähedalasuva Londoni Tower’iga. Inglise parlament arutas aastal 1872 seaduseelnõu, millega kiideti heaks silla ehitamine üle Thamesi jõe. Tower’i valitseja vastuväidetest hoolimata otsustas parlament viia ellu idee ehitada jõele veel üks sild tingimusel, et selle konstruktsioon harmoneerub Tower’i stiiliga. Praegusaegne Tower Bridge saigi sellest ettepanekust alguse.

18. ja 19. sajandil ühendas Thamesi kaldaid hulk sildu, tuntum neist oli vana London Bridge. Aastaks 1750 oli sild minetanud oma stabiilsuse ning kujunenud liikluse pudelikaelaks. Selle all tunglesid täiskiilutud sadamas endale kohta leida püüdes igast ilmakaarest saabunud laevad. Tol ajal oli seal sildunud laevu niivõrd tihedalt, et kuulu järgi võidi mööda kõrvutiasuvate laevade tekke kõndida järjepanu mitu miili.

Londoni linnavalitsuse palgatud linnaarhitekt Horace Jones pani ette ehitada London Bridge’ist allavoolu gooti stiilis tõstesild. See pidi tagama Thamesist üles lääne poole dokkidesse suunduvatele laevadele vaba läbipääsu. Tollal pidasid paljud selle projekti erijooni täiesti uudseks.

Iselaadne projekt

Jones oli palju reisinud ning väiksed tõstesillad Madalmaade kanalite üle andsid talle idee ehitada kahepoolselt avatav tasakaalustatud sild. Tema projekteerijate meeskond rakendas projektis moodsaid konstruktsioonimeetodeid terassõrestiku näol, mida täiendab kividest laotud fassaadikate, mis annabki Tower Bridge’ile praeguse kuulsa väljanägemise.

Tower Bridge’il on kaks peatorni, mida ühendab kaks jalgteed sõiduteest 34 meetrit ning jõe keskmisest kõrgveemärgist 42 meetrit ülalpool. Kumbagi jõe eri poolelt kulgevat sõiduteed ühendab kahepoolselt avatav balansseeritud konstruktsioon. Need silla gigantsed lahknevad osad kaaluvad kumbki umbes 1200 tonni ning tõusevad hoogsalt eemale ja üles 86-kraadise nurga all. Nende alt saavad vabalt läbi sõita kuni 10 000-se tonnaažiga laevad.

Balansseeritud ehituskonstruktsioonide tarbeks rakendatav energia

Hüdroenergia abil tõsteti üles sillaplaadid, pandi liikuma liftid, mis toimetasid reisijaid sõiduteetasandilt kõnniteedele, ning käivitati liiklussignalisatsioon. Jah, silla käitas vesi! Seda energiat oli küllaga – topelt nii palju kui tarvis.

Silla lõunapoolsesse otsa oli paigutatud neli söeküttega aurukatelt, mis tootsid auru survega 5–6 kg/cm²ning panid liikuma kaks massiivset pumpa. Need omakorda tekitasid veesurve 60 kg/cm². Tagamaks konstruktsioonide tõstmiseks vajalikku energiat, oli kuues hiigelsuures akumulaatoris konstantse rõhu all vesi. Need varustasid energiaga kokku kaheksat mootorit, mis panid konstruktsioonid liikuma. Kui mootorid olid sisse lülitatud, tõusid 50-sentimeetrise läbimõõduga võllile kinnituvad tasakaalustatud konstruktsioonid hooga üles. Nende täiskõrguseni tõstmiseks kulus kõigest üks minut.

Külaskäik tänapäeva Tower Bridge’i juurde

Tänapäeval asendab aurujõudu elekter. Ent nagu varasematelgi aastatel, jääb liiklus Tower Bridge’i avanedes seisma. Jalakäijad, turistid ja muud külastajad saavad imetleda silla töötamist.

Kõlab hoiatussignaal, sulguvad tõkkepuud, viimane sõiduk jõuab üle silla ning sillakontrollid annavad märku, et kõik on korras. Hääletult avanevad neli liikuvate konstruktsioonide ühendussõlme ning lahknevad sillapooled pöörduvad kaares taeva poole. Seejärel koondub tähelepanu jõele. Kõikide silmad jälgivad veesõidukite läbisõitu, olgu tegemist puksiirlaeva, lõbusõidulaeva või purjekaga. Mõni minut hiljem kuulduvad teistsugused signaalid. Konstruktsioonid langevad alla ning teetõkked tõusevad üles. Ootavate sõidukite etteotsa sööstavad jalgratturid, et esimesena sild ületada. Sekundeid hiljem on Tower Bridge oma tavalises asendis, kuni algab järgmine ülestõste.

Asjast huvitatud külastaja ei piirdu vaid selle tihti korduva sündmusteahela vaatamisega. Ta sõidab teistega üheskoos liftiga üles põhjatorni, et tutvuda üksikasjadega silla ajaloo kohta, mida näitusel „Tower Bridge’i ajalugu” üles seatud elektromehaaniline nukk põhjalikult selgitab. Lõuendil on kunstnikud kujutanud insenerisaavutusi ja uhket avatseremooniat ning teralise faktuuriga pruunikad fotod ja stendid heidavad valgust silla imelisele konstruktsioonile.

Ülatasandi käiguteed võimaldavad külastajal nautida Londoni suurepäraseid vaateid. Lääne pool võib näha Saint Paul’i katedraali ja ärilinnaosa pangahooneid, taamal aga paistab sideministeeriumi torn. Ida pool loodetakse ehk näha dokke, ent need on kolinud üle nüüdisaegsest metropolist kaugele allavoolu. Varem dokkide alla kuulunud linnauuenduslik maa-ala rabab oma novaatorliku arhitektuuriga. Suurejooneline, kütkestav, huviäratav – kõik need terminid kirjeldavad tabavalt vaadet sellelt Londoni kuulsalt vaatamisväärsuselt.

Miks mitte uurida Londonit külastades põhjalikumalt ka seda ajaloolist ehitist. Nõnda võib sellest käigust jääda kauakestev mälestus ühest tähelepanuväärsest insenerisaavutusest.

[Pilt lk 16]

Üks aurujõul töötanud pumpadest, mis varustas kord energiaga mootoreid

[Allikaviide]

[Pilt lk 16, 17]

Silla kaks tasakaalustatud konstruktsiooni tõusevad täiskõrguseni vähem kui minutiga

[Allikaviide]

[Pildi allikaviide lk 15]

ÄRGAKE!