Elu Surmaorus

AASTAL 1848 leiti USA-s Californias asuva Sacramento lähistelt kulda. Järgmisel aastal voolas sellesse osariiki äkkrikastumise lootuses kokku ligikaudu 80 000 õnneotsijat. 1849. aasta 25. detsembril astus rühm selliseid inimesi Salt Lake Cityst lääne suunas sõitva sajakonna vaguniga rongist maha paigas, mida praegu tuntakse Surmaoruna. Nad lootsid, et see kõrvetava kuumusega alamik California-Nevada piiri lähistel kujuneb neile otseteeks.

Orus oli sel aastaajal küll jahe, ent maastik oli täis ohte. Rühm jagunes mitmeks salgaks ja igaüks valis oma marsruudi. Üks salk, kuhu kuulusid ka naised ja lapsed, üritas tulutult üle läänepoolsete mägede orust välja pääseda. Kurnatute ja poolnäljastena jäid nad allika juurde laagrisse paigas, mida praegu kutsutakse Furnace Creekiks, seejärel aga liikusid edasi abajani, mis hiljem sai nimeks Bennett’s Well. Sealt suundusid 20-aastased William Manly ja John Rogers abi järele, ülejäänud aga jäid kohale.

Manly ja Rogers lootsid jõuda mõne päevaga välja Los Angelese linnani. Neil polnud aimugi, et see asus umbes 300 kilomeetrit edelas. Pärast ligikaudu kaks nädalat kestnud vantsimist jõudsid nad San Fernando orgu linnast põhja pool. Sealt hankisid nad toitu ning pöördusid otsekohe tagasi.

Jõudnud pärast 25-päevast äraolekut laagriplatsile, ei näinud nad mitte mingit elumärki. Manly tulistas püssist õhku, mille peale üks mees vankri alt välja ronis. Hiljem kirjutas Manly: „Ta tõstis käed kõrgele pea kohale ja hüüdis: „Poisid tulid!”” Ilmusid nähtavale ka teised, kes meeleerutusest ei suutnud kosta sõnagi. Tänu Manlyle ja Rogersile jäid kõik ellu, välja arvatud üks mees, kes oli lahkunud laagrist, et üritada omal käel orust välja pääseda. Räägitakse, et kui see kolonistide salk end teele asutas, sõnas üks naine tagasi vaadates: „Hüvasti, Surmaorg!” Nõnda see paik nime saigi.

Maatükk, kus valitsevad äärmuslikud kliimaolud

225 kilomeetrit pikk ja 8–24 kilomeetrit lai Surmaorg on Põhja-Ameerika kõige kuivem, madalam ja kuumem paik. Furnace Creekis on registreeritud rekordkuumus 57°C, kusjuures maapinnal on temperatuur tõusnud 94°C-ni, mis on vaid 6°C allpool vee keemistemperatuuri mere tasapinnal! *

Keskmine aastane sademete hulk on napilt 50 millimeetrit ning on ka aastaid, kui vihma üleüldse ei saja. Kõige madalam paik kogu läänepoolkeral – 86 meetrit allpool merepinda – on registreeritud orus Badwateri lähistel asuva soolajärve ääres. Kõigest 140 kilomeetri kaugusel kõrgub 4418-meetrine Whitney mägi – Ameerika Ühendriikide kõrgeim punkt väljaspool Alaskat.

1850. aasta paiku leiti orust Salt Springi lähistelt väikestes kogustes kulda. Maavarade otsijad leidsid sellest piirkonnast ka hõbedat, vaske ja pliid. Kõikjal orus kerkis kiirtempos värvikate nimedega kaevanduslinnu, nagu Bullfrog (’härgkonn’), Greenwater (’rohevesi’), Rhyolite (’tardunud laava’) ja Skidoo (’kasi  minema’). Kui aga maagid otsa said, muutusid õitsvad linnakesed kummituslinnadeks. Ent aastal 1880 leiti Surmaorust booraksit – valget kristallilist ainet, mida kasutatakse seebi ja muude kaupade tootmisel –, mis tõi kaasa edukaima kaevandusperioodi oru ajaloos. Kuni aastani 1888 tirisid 18 muulast ja 2 hobusest koosnevad rakendid 5-meetriseid booraksilastiga paarisvankreid mööda kurnavat 270-kilomeetrist teed Mojave linnakesse. Kuid juunist septembrini vedu katkes, sest palavus oli nii inimestele kui loomadele liiga ränk.

Aastal 1933 kuulutati Surmaorg riiklikuks kaitsealaks. Tasapisi laiendati selle piire 1,3 miljoni hektarini. 1994. aastal sai sellest alast Surmaoru Rahvuspark – suurim rahvuspark USA mandriosas.

Surmaoru rikkalik elustik

Küllap võiks vist arvata, et Surmaorg on üks elutu paik. Ent siin elab kas ajutiselt või alaliselt sadu loomaliike, kellest paljud on palavuse tõttu öise eluviisiga. Suurimateks imetajateks on majesteetlikud lumelambad ehk pakssarved, kes ümbritsevatest mägedest vahetevahel orgu laskuvad. Loomadest on siin veel vöötkähre, nahkhiirtest sileninasid, suurkõrvu, karvlennuslasi ja brasiilia kurdmokkasid; samuti leidub siin punailveseid, koiotte,  välerebaseid, tavakeksikuid, puumasid, ursoneid, küülikuid, kalifornia jäneseid, laikvinukeid, ulukeesleid, sisalikke, madusid ja kilpkonnasid. Lindudest elab siin laukusid, pistrikke, haigruid, vutte, ronkasid, kurvitsaid, raisakotkaid ja veel sadu teisi liike.

Kõigist neist vastupidavamad on tavakeksikud, kes on suutelised elama kogu oma elu ära ainsagi veetilgata! „Kogu eluspüsimiseks vajalik vesi metaboliseeritakse nende organismis tärklisest ja rasvadest, mida nad omastavad kuivanud seemneid süües,” kirjutab üks ajakiri. Nende neerud võivad tagada inimese neerudest kuni viis korda kõrgema uriinikontsentratsiooni. Need pisikesed urus elavad närilised väldivad ränka päevapalavust, siirdudes toiduotsingule öösiti.

Orus leidub enam kui tuhat liiki taimi. Šošonid, siin enam kui tuhatkond aastat elanud indiaanlased, on kasutanud kohalikke taimi toiduks ja tarberiistade valmistamiseks. Teadja inimene leiab Surmaorust rikkalikult toitu, ütlevad nad.

Kui kõrb õitseb

Vahetevahel korraldab Surmaorg suurejoonelise lillesõu. Lilled  tärkavad meeletust hulgast seemnetest, mida leidub maapinnas uinuvas olekus – mõnikord aastakümneid –, ootamas täpselt õiget sademete ja temperatuuride kombinatsiooni, et siis tärgata. „On olnud hulk aastaid, mil me pole ühtki õit näinud,” ütleb rahvuspargiameti botaanik Tim Croissant.

Kuid talvel 2004/2005 registreeriti Surmaorus seni teadaolevalt suurim sademete hulk, mis ületas tavapärase rohkem kui kolmekordselt. Selle tulemusena õitses rikkalikult enam kui 50 liiki õistaimi, kaasa arvatud kukekannused, sirelid, orhideed, moonid, priimulad, päevalilled ja raudürdid. Orus lõhnab nagu lillepoes, sõnas üks külastaja. Teadagi tõmbavad õied ligi mesilasi ja teisi putukaid. Seega, kui Surmaorg on mattunud õitemerre, täidab seda ka lugematu arvu tillukeste tiibade sumin.

Seda äärmuslike oludega orgu külastades peaks hoolitsema selle eest, et sõiduk oleks korras ja veetagavara piisav. Ja kui käes on mesilaste aeg, oleks tore, kui ka fotoaparaat oleks kaasas. Koju jäänud pereliikmed ja sõbrad on kindlasti hämmastunud, nähes, kui rikkalik on Surmaoru elustik.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 15]

Põhja-Ameerika kõige kuivem, madalam ja kuumem paik

[Kast/pildid lk 17]

Kala kõrbes!

Surmaorus elab 4 liiki pisikesi hämmastavate omadustega kalu hammaskarpe. Talvel lebab see 6-sentimeetrine hõbejas kala jõesoppide ja eraldiasuvate tiikide põhjamudas uinuvas olekus, kui aga kevadpäike vett soojendab, muutub ta aktiivseks ja hakkab sigima. Isaskalade värvus läheb üle küütlevalt siniseks ning nad kaitsevad tarmukalt oma territooriumi teiste isaste eest. Ent peagi kuivatab lõõskav suvekuumus suurema osa veest, nii et hammaskarbid surevad massiliselt. Ellujäänutel tuleb taluda ülisoolast, kuni 44-kraadist vett.

[Allikaviited]

Kalad ülal: © Neil Mishalov–www.mishalov.com; kala alumisel pildil: Donald W. Sada, Desert Research Institute

[Kaardid lk 14]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Ameerika Ühendriigid

California

Surmaoru Rahvuspark

[Pildi allikaviide lk 15]

Muulad: Courtesy of The Bancroft Library/University of California, Berkeley

[Piltide allikaviited lk 16]

Ulukeeslid: ©Joseph C. Dovala/age fotostock; panoraam ülal: © Neil Mishalov–www.mishalov.com; lilled: Photo by David McNew/Getty Images