Meelelahutusüritused esimesel sajandil

Lõuna-Itaalias kahe naaberlinna vahel toimunud spordivõistlusel hakkasid vastasvõistkondade poolehoidjad märatsema, mistõttu lugematu hulk inimesi sai vigastada ja paljud, sealhulgas mõned lapsed, said surma. Toimunud tragöödia tõttu käskisid võimud amfiteatri kümneks aastaks sulgeda.

POLE sugugi ebatavaline lugeda tänapäeva ajalehtedest teateid niisuguste rahvamöllude kohta. Kuid see konkreetne juhtum leidis aset peaaegu kaks tuhat aastat tagasi keiser Nero valitsemisajal. Rooma ajaloolase Tacituse kirjeldatud rahvamäratsus toimus Pompei amfiteatris gladiaatorite võitluse ajal, mil pompeilastel tekkis kokkupõrge naaberlinnast Nuceriast kohale tulnud spordisõpradega.

Esimesel sajandil hoidis meelelahutus oma kütkes terveid rahvamasse. Rooma impeeriumi tähtsaimates linnades oli teater, amfiteater või tsirkus ning mõnes linnas olid olemas kõik kolm. Raamatus „Atlas of the Roman World” öeldakse: „Mängud tekitasid erakordset närvikõdi ja nendega kaasnes äärmine oht ... [ning] süstemaatiline verevalamine.” Kaarikujuhid kandsid eri värvi rõivaid ja iga meeskond kujutas teatud ühiskonnarühma, kas siis poliitilist või sotsiaalset. Poolehoidjad muutusid lausa pööraseks, kui nende lemmikmeeskond välja ilmus. Kaarikujuhid said sedavõrd kuulsaks, et inimesed kaunistasid nende portreedega oma maju. Lisaks maksti võitjatele tohutuid summasid.

Linnades korraldati veel veriseid gladiaatorite võitlusi ning metsloomade ja inimeste vahelisi võitlusi, kusjuures mõnikord olid inimesed relvastamata. Ajaloolase Will Duranti sõnul „heideti hukkamõistetud kurjategijad, kes olid vahel nahkadesse riietatud, et nad loomadega sarnaneksid, metsloomade ette, keda selleks puhuks oli näljas peetud. Niisugustel juhtudel tuli surm iseäranis piinarikkalt”.

Need, kes nautisid seesugust jumalavallatut meelelahutust, olid tõesti „pimestunud mõistuse poolest” ja „südametunnistuses tuimaks jäänud” (Efeslastele 4:17–19). Teisel sajandil elanud Tertullianus kirjutas, et kristlastel „pole ei kõnes, nägemises ega kuulmises midagi tegemist tsirkuse hulluse, teatri häbituse ega areeni metsikusega”. Niisamuti hoiduvad tänapäeval tõelised kristlased hoolikalt vägivaldsest meelelahutusest – olgu selle vahendajaks siis kirjandus, televisioon või arvutimängud –, pidades meeles, et Jehoova vihkab „vägivalla armastajat” (Laul 11:5).

[Pilt lk 30]

Mosaiik võidu saavutanud kaarikujuhist

[Pilt lk 30]

Fresko emalõviga võitlevast mehest

[Pilt lk 30]

Rooma teater esimesest sajandist

[Allikaviide]

Ciudad de Mérida

[Piltide allikaviide lk 30]

Üleval ja all vasakul: Museo Nacional de Arte Romano, Mérida