Päästetud kõigist mu kitsikustest

Jutustanud Jean-Claude François

Kuna tahtsin järgida Piibli põhjal kasvatatud südametunnistust, virelesin seitse aastat enam kui tosinas vanglas. Kogetud kannatustest hoolimata arvan, et mind on õnnistatud. Kohe selgitan lähemalt.

OLEN sündinud 9. jaanuaril 1937 Alžeerias Alžiiri linnas. Tol ajal oli Alžeeria Prantsusmaa võimu all ja minu isa teenis Prantsuse sõjaväes ohvitserina. Töö tõttu viibis ta kuude kaupa Egiptuses, Iraagis, Liibanonis ja Süürias ning oma viie lapse jaoks ei jäänud tal vaat et üldse aega.

Mulle meeldis koolis käia ja ma õppisin hästi. Kuid mind vaevasid küsimused, miks me sureme ja miks on olemas kurjus, kui Jumal on kõikvõimas ja hea. Ma ei leidnud neile rahuldavaid vastuseid. Soovisin ka väga teada, kuidas on elu alguse saanud. Darwini evolutsiooniteooria näis olevat ainus mõistlik seletus ning seega sai minust ateist.

Lõpuks leian vastused!

1954. aastal andis mu sõber Georges, kellest oli saanud Jehoova tunnistaja, mulle brošüüri „Evolutsioon või uus maailm”. * Lugesin seda õhinal. Brošüür ei paljastanud mitte ainult evolutsiooniteooria puudusi, vaid tõi ka välja, et fossiilid toetavad 1. Moosese raamatu aruannet, mis ütleb, et Jumal lõi kõik elava „nende liikide järgi” (1. Moosese 1:12, 25). Kuid kurjuse küsimus mõlkus mul ikka meeles.

Georges oli pioneer ehk täisajaline jumalateenija ning suure osa oma ajast pühendas ta sellele, et õpetada teistele Piiblit, raamatut, mida ma polnud eales lugenud. Kas Georges võiks vastata minu küsimustele? Läksin tema väikesesse korterisse, mida ta jagas teiste pioneeridega, ja sain oma paljudele küsimustele Pühakirjast vastused. Seejärel tegin algust kavakindla ja väga rahuldustpakkuva piibliuurimisega. Tollest ajast peale ei ole ma mitte kunagi tüdinud sellest, et kaevata Jumala Sõnast välja uskutugevdavaid aardeid (Õpetussõnad 2:1–5).

Hakkasin ka käima kristlikel koosolekutel, mis toimusid Alžiiri südames asuva restorani keldrikorrusel. Tunnistajad võtsid mind avasüli vastu ja peagi käisin juba kõigil koosolekutel. Kui kord teatati ühel tänaval toimuvast koosolekust, otsustasin sinna minna. Kohale jõudnud, sain teada, et tunnistajad kogunesid majast-majja kuulutustööks (Apostlite teod 20:20). Sellegipoolest ma ei lahkunud ja nii tutvusin esimest korda kuulutustööga.

Kolmandal korral tunnistust andma minnes rääkisin juba ise majarahvaga. Ühel uksel ei suutnud ma leida üles piiblikohta, mida olin just tsiteerinud. „Noormees,” sõnas mees, „õpetage teisi siis, kui te selleks võimeline olete,” ja pani ukse kinni. Pettunult istusin pingile ja otsisin seda tabamatut piiblikohta. Kui selle mõne minuti pärast üles leidsin, läksin tagasi ja näitasin seda mehele.

4. märtsil 1956 lasin end Jumalale pühendumise märgiks ristida. Poole aasta pärast tuli mul langetada tähtis otsus: kas hakata  üldpioneeriks või võtta vastu kooliõpetaja ametikoht Alžeeria sisemaal ja veeta vähem aega teenistuses? Otsustasin pioneeritöö kasuks.

Isa sai seetõttu maruvihaseks; ta surus noa mu kõrile ja käskis mul igal õhtul koju tulla. Ta teatas veel, et mulle ei anta enam kodus süüa, ehkki olin kavatsenud maksta kõigi oma kulude eest. Seega lahkusin hommikuti näljasena kodunt, lõunastasin koos pioneeridega ja õhtul enne kojuminekut sõin võileiba.

Väldime pomme ja põikleme kõrvale kuulide eest

Tol ajal pidas Alžeeria iseseisvussõda Prantsusmaa vastu ning Alžiiris lõhkesid pommid ja tehti ägedaid vasturünnakuid. Ühel kuul toimus üle saja plahvatuse. Pomme pandi bussidesse, baaridesse ja staadionitele. Kuulutustööd oli raske teha. Inimesed kartsid avada ust, tihtilugu oli komandanditund, ei olnud harvad ka isikukontrollid ja läbiotsimised.

Pühapäeval, 30. septembril 1956, just siis, kui olin koos teiste pioneeridega koosolekupaika koristamas, plahvatas meie pea kohal restoranis pomm, mis tappis ja vigastas paljusid. Õnneks ei saanud all keegi meist viga. Detsembrikuus kuulutasin parajasti ühe õega rahvarohkel tänaval, kui sinna kihutas auto, mille akendest avati rahvahulga pihta tuli. Me tormasime ühte ukseavasse, kus lükkasin õe maha ja viskusin ka ise kähku pikali. Kuulid lendasid meie pea kohal. Pärast seda olime kõik tunnistust andes palju ettevaatlikumad.

Keeldun relva kandmast

1. märtsil 1957 kutsuti mind sõjaväeteenistusse. Kuna kristlik südametunnistus ei lubanud mul relva kätte võtta, palusin Jumalalt jõudu ametivõimudega tegelemiseks. Palusin ka seda, et ma ei satuks isaga vastakuti. Minu suureks kergenduseks tuli mul end arvele võtta Lille’i linnas Prantsusmaal, mis asus minu kodust kaugel.

Kuue päeva pärast jõudsin Lille’i kindlusesse, mis on pärit kuningas Louis XIV ajast 17. sajandist. Piibli abil selgitasin sõjaväeametnikele oma neutraalset hoiakut, mispeale nad mu vanglasse heitsid. Ühel hommikul tirisid valvurid mu kongist välja, otsisid läbi ja leidsid väikese Piibli. Seejärel käskisid nad mul näoli lumes lamada, viskasid Piibli minu kõrvale lumme, surusid püssipäraga kuklasse ja hoidsid mind niisuguses asendis umbes pool tundi. Õnneks lubasid pärast valvurid mul Piibli endale jätta ja see seisab mul tänini raamaturiiulis. Ent tol päeval osaks saanud väärkohtlemise tõttu kannatasin aastaid kõhukrampide käes.

Paar päeva hiljem luges komandör mulle väljavõtteid kirjast, mille ta oli mu isalt saanud. „Tehke kõik, et ta alla annaks. Murdke ta vaim, kui vaja,” seisis kirjas. Kuna ma polnud nõus kompromissi tegema, pistis ohvitser mu pimedasse kongi, kus magasin lavatsil, katteks väike tekk. Kuna väljakäiku polnud, käisin asjal kongi nurgas. Ma ei saanud pesta ennast, oma hambaid ega toidukaussi. Kahe nädala möödudes saadeti mind Pariisi Fresnes’i vanglasse.

Järgneva kuue aasta jooksul mõisteti mind neljal korral vangi ja ma istusin oma aja ära 14 vanglas. Ühel talvel hoiti mind Fontevrault’s, 12. sajandist pärit kloostris Loire’i orus, mida kasutati vanglana. Saabudes konfiskeeriti kõik mu asjad. Kuna küsisin lakkamata oma Piiblit, heitsid valvurid mu kuuks ajaks kartsa. Seal kippus mulle taas kallale mu teine vaenlane – külm –, nii et lõpuks köhisin verd.

Seejärel viidi mind üle märksa inimlikumasse vanglasse – Saumuri lähedal asuvasse Château de Turquant’i, kus vangid tegid erruläinud riigiametnike juures kodutöid. Vangide seas oli ka Ahmed Ben Bella, Alžeeria vabariigi tulevane president. Sain talle mitme kuu vältel tunnistust anda. „Sa oled põline alžiirlane,” ütles ta mulle kord, „ja sa oled siin, kuna keeldusid tõstmast relva alžeerlaste vastu.” Ta pidas lugu minu seisukohast.

 Saan tuge edasistes katsumustes

Mu tervis halvenes, mul diagnoositi tuberkuloos ja mind saadeti Lõuna-Prantsusmaale sanatooriumisse, kus lamasin kuude kaupa haigevoodis. Arst tegi ettepaneku eemaldada kahjustunud kops ning ma nõustusin operatsiooniga juhul, kui saan ’hoiduda verest’ (Apostlite teod 15:29). Arst keeldus vihaselt lõikusest. Oli minu vangipõlve kuues aasta.

Mul tuli sanatooriumist lahkuda südatalvel, seljas vaid need riided, mida olin kandnud saabudes. Kuid nii nagu Jehoova saatis Onesiforose abistama apostel Paulust, saatis ta nüüd mullegi abi – venna Adolphe Garatoni, kes mulle peavarju pakkus ja „kosutavaks toeks” oli (Koloslastele 4:11, UM; 2. Timoteosele 1:16–18). Tema ja ühe Lõuna-Prantsusmaa arsti abiga mu tervis aina paranes.

Sel ajal oli mul suuri väljaminekuid, mille katmiseks vajasin raha. Ma ei teadnud, mismoodi ma küll toime tulen. Ühel päeval külastas mind üks võõras. „Ma olen advokaat,” tutvustas naine end. „Alžeeria president härra Ben Bella palus, et ma selle teile annaksin.” Ta ulatas mulle ümbriku, mille sees oli piisavalt raha minu kulude katteks ja jäi ülegi. Tänasin kogu südamest Jehoovat, ’kes kuuleb palvet’ (Laul 65:3).

Imelised eesõigused ja kaunis kaaslane

Nüüd, mil olin vaba, hakkasin jälle täisajaliselt head sõnumit kuulutama. Pariisilähedases Melun’ koguduses kohtusin 35-aastase lese Andrée Moreliga. Tema esimene mees, kes oli samuti Jehoova tunnistaja, oli saanud autoõnnetuses surma. Abiellusime 26. septembril 1964. Meid määrati 1. augustil 1965 eripioneerideks. Ehkki Andrée tervis polnud just kõige parem, oli ta täisajaline jumalateenija 28 aastat!

1967. aastal paluti mul olla ringkonnaülevaataja ehk reisiv jumalateenija, kes külastab ja julgustab Jehoova tunnistajate kogudusi. Teenisime Lõuna-Prantsusmaal Bordeaux’st Monaconi välja ning aasta olime Pariisis. Viletsa tervise tõttu polnud kerge olla reisival tööl, aga Jehoova abiga teenisime vendi 20 aastat kuni aastani 1986, mil meist said taas eripioneerid.

Minu elu praegu

Olen nüüd ligi 70-aastane ning olen korduvalt õppinud seda, et Jehoova annab alati oma teenijatele jõudu katsumustes vastupidamiseks. Mõistagi tuleb osa sellest jõust tema inspireeritud Sõna uurimisest. Olen püüdnud Piibli igal aastal kaanest kaaneni läbi lugeda (Jesaja 40:28–31; Roomlastele 15:4; 2. Timoteosele 3:16).

Meid Andréega julgustab väga see, kui näeme, kuidas inimesed võtavad hea sõnumi vastu ja pühendavad oma elu Jehoovale. Aastate jooksul oleme näinud, kuidas meie 70 piibliõpilast on just sedasi teinud ning see on toonud meile palju kestvat rõõmu. Meie elule tagasi vaadates tunnen, nagu oleks laulukirjutaja rääkinud ka meie eest, kui ta ütles: „Siin see hädaline hüüdis, ja Jehoova kuulis ning päästis tema kõigest ta kitsikusest!” (Laul 34:7).

[Allmärkus]

[Pilt lk 21]

Château de Turquant’i vanglas Saumuri lähedal

[Pildid lk 23]

Koos naisega 1967. aastal ja praegu