Pimeduses helendavad „rongikesed”

▪ Vaiksel õhtul Brasiilia maakohas ilmub metsaaluse risu seest nähtavale tilluke „rong”. Kaks punast esilaternat valgustavad teed, 11 paari kollakasrohelisi laternaid aga helendavad külgedel. Tuleb siiski tõdeda, et see pole mingi tavaline rong, vaid sugukonda Phengodidae kuuluva mardika 70-millimeetrine vastne, keda leidub Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Kuna emased, kes säilitavad oma vastsevormi, meenutavad tuledes säravaid rongivaguneid, kutsutakse neid tihtilugu raudteeussideks. Brasiilia maarahvas kutsub neid aga rongikesteks.

Tuhmpruuni vastset pole päevaajal sugugi kerge märgata. Seevastu öösel annab ta oma kohalolekust teada imekspandava tuledereaga. Tuled lööb särama orgaaniline aine lutsiferiin, mis ensüümi lutsiferaas toimel oksüdeerudes tekitab mittesoojuslikku valguskiirgust. Kiirgus võib olla punast, oranži, kollast ja rohelist värvi.

Erinevalt kollakasrohelistest külgtuledest säravad punased esituled peaaegu pidevalt. Uuringutest on selgunud, et esituled aitavad vastsetel leida oma meelisrooga tuhatjalgu, samas kui külgtuled paistavad olevat selliste röövloomade nagu sipelgad, konnad ja ämblikud eemalepeletamiseks. Küllap peaks helendus edastama sõnumit „Ma pole söödav. Mine ära!”. Niisiis löövad vastse külgtuled särama, kui ta tajub võimaliku röövlooma lähedalolu. Samuti hõõguvad need siis, kui ta tuhatjalga ründab või kui emane on keeranud end ümber oma munade rõngasse. Tavaoludes saavutavad külgtuled sujuvalt maksimaalse sära ja seejärel kustuvad – kõik see toimub mõne sekundi jooksul –, sealjuures kordub tsükkel nii tihti kui tarvilik.

Jah, isegi metsaalusest prahist võib leida jalustrabavat ilu, mis tuletab meelde lauliku sõnu Looja kiituseks: „Maa on täis sinu looduid!” (Laul 104:24).

[Pildi allikaviide lk 26]

Robert F. Sisson/National Geographic Image Collection