„Kas sa pead vanaemadepäeva?”

OLI karge talvehommik. Poolas elav 16-aastane Natalia ootas rongi, kui teda kõnetasid kaks ajakirjanikku kohalikust ajalehest ja küsisid: „Kas sa pead vanaemadepäeva?”

Poolas on vanaemade-, vanaisade-, emade-, naiste- ja õpetajatepäev erilised päevad. Väikesed lapsed tähistavad vanaemade- ja vanaisadepäeva tavaliselt vanavanematele õnnitluskaarte meisterdades, suuremad lapsed teevad aga kingitusi või ostavad lilli.

Natalia ei osanud esialgu ajakirjanike küsimuse peale midagi kosta. Ta esitas mõttes palve ja sõnas siis: „Ma olen Jehoova tunnistaja ja ei pea vanaemadepäeva.” Ajakirjanikud olid üllatunud. Natalia naeratas ja lisas: „Ma elan koos vanaemaga ja seepärast võin talle iga päev lilli kinkida, temaga rääkida ja teda ta lahkuse eest tänada. Miks peaksin seda tegema vaid kord aastas?”

See hoolikalt läbimõeldud vastus avaldas ajakirjanikele muljet, nii nagu see ehk sullegi avaldab. Järgmisel päeval trükiti lehes ära Natalia sõnad ja ka tema pilt.

Kas paneb see juhtum sind endalt küsima, kas olen valmis põhjendama oma uskumusi või käitumist, eriti siis, kui selle kohta midagi ootamatult päritakse? Tõelised jumalakummardajad otsivad võimalusi Jehoovat kiita, olles alati heal meelel valmis andma selgitust oma tõekspidamistest (1. Peetruse 3:15).