Lepatriinu – aiapidajate abimees

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

KUIGI mardikad pole üldiselt inimeste lemmikputukad, on lepatriinud siiski paljudele väga armsad. Lepatriinud, keda kutsutakse muu hulgas kirilindudeks ja käolehmadeks, meeldivad nii lastele, aiapidajatele kui ka põllumeestele. Miks on lepatriinud nii populaarsed?

Millest lepatriinu lembus?

Enamik neist väikestest kasulikest mardikatest sööb suurima heameelega tillukesi pehme kehaga lehetäisid (vasakul), kes hävitavad aia- ja põllusaadusi. Mõningad lepatriinuliigid söövad valmikuna koguni mitmeid tuhandeid lehetäisid. Suure isuga on ka nende vastsed. Lisaks sellele toituvad need mardikad paljudest teistest kahjurputukatest ning mõningad liigid söövad isegi taimi kahjustavat jahukastet. Mõni ime siis, et aiapidajad ja põllumehed lepatriinusid armastavad.

19. sajandi lõpupoole toodi Austraaliast kogemata USA-sse Californiasse austraalia kilptäisid ehk itseeriaid. Kilptäid levisid Californias nii kiiresti, et ähvardasid hävitada tsitruspuusalud ning teha lõpu tsitrusviljade tööstusele. Kuna oli teada, et sissetoodud kahjur ei ohusta tsitruspuid oma kodumaal, läks üks entomoloog Austraaliasse kilptäide looduslikke vaenlasi otsima. Selleks vaenlaseks osutus üks lepatriinuliik. Nii toimetati Austraaliast Californiasse umbes 500 lepatriinut ning aasta pärast oli kilptäide nuhtlusele peaaegu lõpp tehtud. Tsitruspuud päästeti.

Aasta lepatriinu elus

Selle väikese armsa mardika keha on ümmargune või ovaalne, pealt kumer ning alt lapik. Vaatamata sellele, et lepatriinud on suured söödikud, on enamik nende liike kõigest alla 10 millimeetri pikkused. Lepatriinu õrnu lennutiibu katavad tugevad ja läikivad värvilise mustriga kattetiivad. Kui lepatriinu lendu tõuseb, tõstab ta kattetiivad üles ning nende alt sirutuvad välja lennutiivad. Kuigi tavaliselt kujutatakse lepatriinusid punakuuelistena ja mustade täppidega, on ligikaudu 5000 liigi seas tegelikult mitmesuguse värvuse ja erisuguse mustriga triinusid. Mõningatel neist on mustad täpid ka oranžil või kollasel kuuel või punased täpid mustal rüül. Samuti on liike, keda ilmestavad hoopistükkis triibud või malelaua muster või kellel muster üleüldse puudub.

Paljud lepatriinuliigid elavad üksnes aasta. Valmikud talvituvad kuivas ja varjulises kohas. Kui päevad hakkavad soojemaks minema, ärkavad mardikad ning asuvad otsima lehetäidest kubisevaid taimi. Pärast paaritumist muneb lepatriinuema lehetäide koloonia lähedusse mõne lehe alapoolele hunniku tillukesi kollaseid mune (paremal). Munadest kooruvad kuuejalgsed vastsed (vasakul), kes näevad välja pigem pisikeste vihaste alligaatorite kui oma  vanemate moodi. Kuna vastsel on pöörane isu, kasvab ta peagi nii suureks, et ei mahu enam oma vana kesta sisse. Pärast mitut kestumist kinnitub vastne taime külge ning nukkub. Nuku sees areneb vastsest valmik. Kui valmik nukukestast väljub, on ta pehme ja kahvatu ning jääb taimele seniks, kuni ta keha on jäigastunud. Päeva pärast on tema kattetiibadel juba näha lepatriinule omast mustrit.

Vaenlased õpivad värvikat lepatriinut kiiresti vältima. Kui selle mardika elu on ohus, pritsib ta oma jalaliigeste avadest haisvat ja halvamaitselist kollast vedelikku. Linnud ja ämblikud ei unusta kunagi oma esimest ebameeldivat kokkupuudet lepatriinuga ning mardika erksad värvid on sellest koledast kohtumisest pidevaks meeldetuletuseks.

Tülikas triinu

Üks lepatriinuliik, keda kasutati kord kahjurite hävitajana, on nüüd põhimõtteliselt ise kahjuriks saanud. Oma kodumaal Kirde-Aasias elab ta teiste lepatriinudega rahus ega tekita mingit tüli. Hiljaaegu toodi see liik sisse Põhja-Ameerikasse ja Euroopasse, et seal lehetäisid ja teisi taimekahjureid kontrolli all hoida. Kahjuks on see mardikas aga neis paigus seadnud ohtu kohalike lepatriinuliikide elu, kuna ta sööb ära kogu nende toidu. Ja see pole veel kõik. Kui selle näljase kuuejalgse lemmiktoit on otsas, hakkab ta õgima kohalikke lepatriinusid ja teisi kasulikke putukaid. Tal puuduvad ka looduslikud vaenlased. Niisiis on entomoloogidel põhjust muret tunda, sest mõningad lepatriinuliigid võivad seetõttu välja surra. Aasiast toodud lepatriinud on halva kuulsusega ka seepärast, et söövad aplalt küpseid puuvilju ning tungivad külma saabudes hordidena elamutesse.

Ka mõningad teised lepatriinuliigid söövad kahjurputukate asemel aedvilju. Siiski on aga suurem jagu lepatriinusid aednikele abiks.

Kuidas meelitada lepatriinusid oma aeda

Kuidas luua lepatriinudele oma aias sobivaid elutingimusi? Näiteks meeldivad neile õistaimed, kust saab õietolmu ja nektarit. Samuti meelitavad lepatriinusid ligi umbrohud ning madalad veetiigid. Pestitsiidide kasutamine teeb aga triinudele halba. Kuivanud lehed taimedel või maapinnal on lepatriinudele heaks talvitumise kohaks. Kui leiad oma aiast putuka mune, siis ära neid lömasta, sest nii võid tappa lepatriinude järgmise põlvkonna.

Tänu nendele armsatele mardikatele võid oma aias lahti saada kahjuritest, ilma et peaksid kasutama ohtlikke taimemürke. Kui hoolitsed lepatriinude eest, tasuvad nad sulle küllaga. Lepatriinud on järjekordseks tõendiks Looja tarkusest, nagu pani kirja laulik: „Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled nad kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid!” (Laul 104:24).

[Piltide allikaviited lk 16]

Ülal: © Waldhäusl/Schauhuber/Naturfoto-Online; vasakul: Scott Bauer/Agricultural Research Service, USDA; keskel: Clemson University – USDA Cooperative Extension Slide Series, www.insectimages.org; munad: Bradley Higbee, Paramount Farming, www.insectimages.org

[Piltide allikaviited lk 17]

Vasakul: Jerry A. Payne, USDA Agricultural Research Service, www.insectimages.org; vasakult teine: Whitney Cranshaw, Colorado State University, www.insectimages.org; vasakult kolmas: Louis Tedders, USDA Agricultural Research Service, www.insectimages.org; vasakult neljas: Russ Ottens, The University of Georgia, www.insectimages.org; lepatriinud lehel: Scott Bauer/Agricultural Research Service, USDA