Mis on toimumas kirikutega?

LADINAAMEERIKLASTEL alates Mehhikost põhjas kuni Tšiilini lõunas on hulgaliselt kultuurilisi ühtelangevusi. Vanemad ladinaameeriklased mäletavad veel aega, mil põhiliselt valitses üksainus religioon – roomakatoliiklus. Selle kehtestasid 16. sajandil relva jõul Hispaania konkistadoorid. Brasiilias oli koloniaalvõimuks roomakatoliiklik Portugal. 400 aastat toetas katoliku kirik võimulolevaid valitsusi vastutasuks majandusliku toetuse ja riigireligiooni staatuse tagamise eest.

Kuid 1960. aastatel hakkasid mõningad katoliku preestrid mõistma, et võimuloleva eliidi soosimine viib rahva toetusest ilmajäämiseni. Nad algatasid võitluse vaeste huvide eest, propageerides eriti just vabastusteoloogiat. See Ladina-Ameerikast alguse saanud liikumine tekkis protestina vaesuse vastu, mis on nii paljude katoliiklaste elu lahutamatu osa.

Hoolimata vaimulikkonna püüetest ajada populaarset poliitikat, on miljonid inimesed hüljanud katoliku usu, et proovida teisi kirikuid. Kiirtempos on lisandunud usundeid, kus jumalateenistusega seondub käteplaksutamine ja kirglike ülistuslaulude laulmine või rokk-kontserdi atmosfäär. „Evangeelne liikumine on Ladina-Ameerikas lahknenud lõpmata suureks hulgaks eri kirikuteks,” ütleb oma raamatus „Faces of Latin America” Duncan Green. „Tihtilugu on need üheainsa pastori tegevus- ja mõjusfääris. Koguduse kasvades lahkneb kirik sagedasti uuteks kirikuteks.”

Euroopa pöörab kirikutele selja

Suuremat osa Euroopat on üle 1600 aasta valitsenud end kristlikuks pidanud valitsused. Kas religioon on Euroopas nüüd, 21. sajandi hakul, õitsval järjel? Aastal 2002 ütles sotsioloog Steve Bruce oma raamatus „God is Dead–Secularization in the West” (Jumal on surnud – läänemaade ilmalikustamine) Suurbritannia kohta: „19. sajandil laulatati kirikus peaaegu kõik noorpaarid.” Ent 1971. aastal sõlmiti Inglismaal vaid 60 protsenti abielusid  kiriklikult. Aastal 2000 oli see suhe kõigest 31 protsenti.

Londoni ajalehe „Daily Telegraph” usuküsimuste korrespondent kirjutas selle suundumuse kohta: „Kõiki tooniandvaid usundeid alates anglikaani ja roomakatoliku kirikust kuni metodisti ja ühinenud reformkirikuni on tabanud pikaajaline langus.” Seoses ühe teise raportiga ütles ta: „Kuna pühapäevastel teenistustel käib kõigest 2 protsenti rahvastikust, võib Briti kirikuid aastaks 2040 oodata ees väljasuremine.” Samasuguseid mõtteid on avaldatud religiooni olukorra kohta Hollandis.

„Viimastel aastakümnetel on meie maa ilmselgelt ilmalikumaks muutunud,” märgitakse Hollandi sotsiaal- ja kultuuriplaneerimisameti raportis. „Arvatavasti ei kuulu 2020. aastal 72 protsenti elanikkonnast mitte mingisse usulisse ühendusse.” Üks Saksamaa uudisteallikas mainib: „Üha enam sakslasi pöördub varem kirikust, tööst või perekonnast saadud lohutuse leidmiseks nõiduse ja okultismi poole. ... Üle kogu maa on kirikud sunnitud koguduste puudumise tõttu tegevuse lõpetama.”

Need, kes Euroopas veel kirikus käivad, ei lähe sinna tavaliselt selleks, et teha endale selgeks, mida Jumal neilt ootab. Ühes Itaaliast saabunud teates öeldakse: „Itaallased mugavdavad religiooni oma elustiiliga.” Üks sealne sotsioloog sõnab: „Me võtame paavstilt vastu selle, mis meile sobib.” Sedasama võiks öelda katoliiklaste kohta Hispaanias, kus religioossus on asendunud tarbijalikkusega ning majandusliku paradiisi poole püüdlemisega siin ja praegu.

Sellised suundumused moodustavad terava kontrasti kristlusega, mida õpetasid ja rakendasid ellu Kristus ja tema järelkäijad. Jeesus ei pakkunud „rootsilauausku”,  kust inimene saab valida, mis talle meeldib, ja jätta võtmata selle, mis ei meeldi. Ta ütles: „Kui keegi tahab minu järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enese peale ja järgigu mind.” Jeesus õpetas inimestele, et kristlik elutee tähendab ohvreid ja jõupingutusi (Luuka 9:23).

Religiooni turustamine Põhja-Ameerikas

Erinevalt olukorrast Kanadas – kus analüütikute sõnul kalduvad inimesed olema religiooni suhtes küünilised – valitseb ühendriiklaste seas suundumus võtta usuküsimusi tõsiselt. Suuremad arvamusuuringute firmad teatavad, et vähemalt 40 protsenti küsitletutest väidab end käivat iga nädal kirikus, kuigi arvestuste järgi on tegelik arv pigem 20 protsenti. Enam kui 60 protsenti väidab end uskuvat Piiblit kui Jumala Sõna. Kuid nende vaimustus konkreetsest kirikust võib olla lühiajaline. USA-s pole paljudel kirikuskäijatel usuvahetamine mingi probleem. Kui jutlustaja minetab populaarsuse või mõjuvõimu, võib ta kergesti jääda ilma oma kogudusest – ja üldjuhul ka olulisest sissetulekust!

Mõningad kirikud õpivad ärinippe, kuidas oma usulisi teenuseid paremini turustada. Kogudused kulutavad kirikute konsultatsioonifirmade palkamiseks tuhandeid dollareid. „Tegemist oli väärt investeeringuga,” lausus selliseid firmasid käsitlevas raportis keegi pastor rahulolevalt. Hiigelkirikuid, kus koguduseliikmete arv ulatub tuhandetesse, saadab nii suur majanduslik edu, et nad on pälvinud selliste äriväljaannete nagu „The Wall Street Journal” ja „The Economist” tähelepanu. Nende teatel pakuvad hiigelkirikud teenuseid üldjuhul samaaegselt nii ihule kui hingele. Kirikukompleksi võivad kuuluda restoranid, kohvikud, ilusalongid, saunad ja spordirajatised. Tõmbenumbriteks võivad olla teater, külalisstaarid ja nüüdismuusika. Aga mida jutlustajad õpetavad?

Polegi üllatav, et populaarseks teemaks on „õitsenguevangeelium”. Usklikele räägitakse, et kui nad oma kirikule heldekäeliselt annetusi teevad, on nad rikkad ja terved. Mis puutub kõlblusnormidesse, siis tavapäraselt kujutatakse Jumalat kõikesallivana. Üks sotsioloog ütleb: „Ameerika kirikud on terapeutilised, mitte hinnanguid langetavad.” Populaarsed usundid keskenduvad üldjuhul edukat elu tagada tõotavate eneseabinõuannete jagamisele. Üha enam inimesi leiab olevat mugava kuuluda usundivälistesse kirikutesse, kus haruharva mainitakse õpetusi, sest neis nähakse lahknevuste tekitajat. Seevastu poliitikat käsitletakse tihtilugu selgesõnaliselt ja konkreetselt. Hiljutised vaimulikega seotud juhtumid on tekitanud hämmingut.

Kas Põhja-Ameerikas on toimumas usuline ärkamine? Ajakirjas „Newsweek” mainiti 2005. aastal, et teenistuse ajal populaarsete usutavade hulka kuuluvad teiste seas „karjumine, minestamine ja jalgade trampimine”, kuid märgiti sellegipoolest: „Sündigu selles vallas mida tahes, siiski pole tegemist kirikuskäijate  plahvatusliku kasvuga.” Inimeste seas, kellele esitati küsimus usulise kuuluvuse kohta, oli kõige kiiremini kasvav kategooria igasuguse kuuluvuse eitajad. Mõningad kogudused kasvavad vaid tänu sellele, et teised kahanevad. Väga suurel hulgal inimesi hülgab traditsioonilised usundid koos nende tseremooniate, orelimuusika ja talaari kandvate vaimulikega.

Oleme oma lühikeses ülevaates käsitlenud seda, kuidas kirikud Ladina-Ameerikas lagunevad, Euroopas kogudustest ilma jäävad ja Ameerika Ühendriikides meelelahutuse ja põnevuse pakkumisest tuge otsivad. Muidugi on lisaks neile üldistele suundumustele ka palju erandeid, kuid üldpilt osutab kirikute meeleheitlikele ponnistustele säilitada populaarsus. Kas see tähendab, et kristlust on tabanud allakäik?

[Kast/pilt lk 6]

„RELIGIOONIDE SUPERMARKET”

Tsiteerime Prantsuse katoliku kiriku kutsetalituse juhataja sõnu: „Meie ees on religioonide supermarket. Inimesed on tarbijad, ja kui nad ei leia eest endale sobivat institutsiooni, siirduvad nad kusagile mujale.” Euroopa usundiuurija professor Grace Davie Suurbritannia Exeteri ülikoolist nendib: „Inimesed lihtsalt valivad ja segavad kokku kõike, mis pakkumisel on. Religioonist, ... nagu paljust muustki, on saanud valikute, elustiilide ja eelistuste küsimus.”

[Pilt lk 4, 5]

Grafiti kiriku sissepääsu juures Itaalias Napolis

[Allikaviide]

©Doug Scott/age fotostock

[Pilt lk 4, 5]

Paljud on Mehhikos katoliku usu hüljanud