Kamtšatka – Venemaa imedemaa Vaikses ookeanis

„ÄRGAKE!” VENEMAA-KORRESPONDENDILT

ENAM kui kolmsada aastat tagasi sattusid Aasia kaudu ida poole pürginud vene maadeuurijad Vaikses ookeanis lõunasse sirutuvale, Ohhoota ja Beringi merd lahutavale mägisele poolsaarele. See Itaaliast veidi suurem muinasjutuliselt kaunis maa on maailmas üldiselt ikka veel üsna tundmatu.

Briti saartega peaaegu samadel laiuskraadidel paikneva Kamtšatka kliima on üsna külm. Rannikul on talved pehmemad, ent mõningais sisemaa piirkondades võib lumikatte paksus ulatuda enam kui 6 meetrini, mõnikord ka ligikaudu 12 meetrini! Poolsaart katab suvel sageli mereudu ning räsivad tugevad tuuled. Rikkalikud sademed panevad Kamtšatka vulkaanilisel pinnasel taimestiku vohama. Seal kasvab mitmesuguseid marjapõõsaid, inimesekõrguseid rohttaimi ning võrratuid roosõielisi, nagu aasade kuningannaks kutsutud kamtšatka angervaks.

 Peaaegu kolmandikku poolsaarest katab kivikask, mille tüvi ja oksad on karmide tuulte ja raske lumikatte tõttu väändunud. See vastupidav ja aeglaselt kasvav kask on harukordselt tugev ja sitkete juurtega, mistõttu see võib kasvada peaaegu igal pool – koguni horisontaalselt kaljunõlvadel! Lehed puhkevad puul juunikuus, mil tihtilugu veel lumigi on maas, ning kolletuvad augustis, kuulutades ette saabuva talve tulekut.

Vulkaanid, geisrid ja kuumaveeallikad

Kuna Kamtšatka paikneb tulerõngas – Vaikset ookeani ääristavas seismiliselt aktiivses vööndis –, on sellel 30 tegutsevat vulkaani. Kljutševskaja vulkaan, mida iseloomustatakse kui „täiuslikku ja uskumatult kaunist”, kõrgub 4750 meetrit üle merepinna ning on Euraasia suurim tegevvulkaan. Alates aastast 1697, mil vene maadeuurijad esmakordselt astusid Kamtšatkale, on sellel poolsaarel registreeritud üle 600 purske.

1975/76. aasta avalõhepursked Tolbatšiki piirkonnas tekitasid 2500 meetri kõrguse lõõmava „tõrviku”! Tuhapilvedes sähvisid välgud. Ligikaudu poolteist aastat järgemööda toimunud pursked moodustasid neli uut vulkaanikoonust. Järved ja jõed kadusid ning tuline tuhk kuivatas terved metsad kuni juurteni. Hiiglaslikud maastikualad muutusid kõrbeks.

Õnneks on valdav osa purskeid toimunud asustamata aladel, nii et hukkunud on väga vähe inimesi. Ent külastajatel on muidki põhjusi ettevaatuseks, eriti kui nad lähevad Surnute orgu, mis asub Kihpinõtši vulkaani jalamil. Tuulevaikuses, eriti kevadise sula ajal, koguneb orgu mürgiseid vulkaanilise gaase, millest võib saada surmalõks kõigele elavale. Kord vedeles orus kümme karukorjust ning hulgaliselt väiksemaid loomi.

Hiiglaslik Uzoni kraater kujutab endast pulbitsevaid mudaauke ja auravaid kraatrijärvi, kus vohavad värvikirevad vetikad. Samas piirkonnas asub ka 1941. aastal avastatud Geisriorg. Osa geisreid purskab iga kahe-kolme minuti, osa aga mõne päeva tagant. Neisse Petropavlovsk-Kamtšatskist 180 kilomeetrit põhja poole jäävatesse imetlusväärsetesse paikadesse viivad külastajaid  helikopterid. Ent külastajate arvule on seatud ranged piirangud, vältimaks hapra ökoloogilise tasakaalu rikkumist. Seda silmas pidades on Kamtšatka kuus piirkonda UNESCO maailmapäranditena kaitse all.

Kamtšatka on kuulus oma arvukate kuumaveeallikate poolest. Paljud temperatuuriga 30–40 °C allikad valmistavad külastajatele meelehead sealsetel pikkadel külmadel talvekuudel. Geotermilist soojust rakendatakse ka elektri tootmiseks. Just sellele poolsaarele ehitati Venemaa esimene geotermiline jõujaam.

Karud, lõhed ja merikotkad

Kamtšatkal liigub veel nüüdki ringi umbes 10 000 pruunkaru. Nende keskmine kaal  on 150–200 kg, kuid hea õnne korral võivad nad kasvada ligi kolm korda suuremaks. Põlisasukate itelmeenide folklooris oli karu nende „vend” ning teda peeti suures aus. Tulirelvade tulekuga tehti sellele vendlusele lõpp. Looma tulevik valmistab looduskaitsjatele praegu muret.

Karud on kartlikud, mistõttu neid saab haruharva näha. Kuid juunikuus, kui lõhe siirdub jõgedesse kudema, kogunevad karud suurte hulkadena kalapidusöögile, sealjuures võib üks karu süüa ära tublisti üle paarikümne lõhe! Millest selline aplus? Suve jooksul peavad karud koguma piisavalt keharasva, et elada üle toiduvaesed külmad talvekuud, mil nad on varjulistes koobastes taliuinakus, säästmaks energiat.

Lõhet sööb hea isuga ka hiid-merikotkas, majesteetlik lind tiibade siruulatusega kuni 2,5 meetrit. Sel valdavalt mustjal linnul on tiivanukkidel valge laik, valge on ka tema kiiljas saba. Nende järjest vähemaks jäävate kotkaste koguarvuks on praegu umbes 5000. Nad elutsevad vaid selles maailma regioonis ning vahetevahel võib neid leida ka Alaskast Aleuudi ja Pribilofi saartelt. Linnud kasutavad aasta aasta järel samu pesapaiku, neid korrastades ja suuremaks ehitades. Ühe pesa läbimõõt kasvas kolme meetrini, nii et pesa oli lõpuks sedavõrd raske, et kask, mille otsas see asus, murdus!

Kamtšatka inimesed

Praegusel ajal asustavad Kamtšatkat valdavalt venelased, ent alles on ka mõni tuhat põliselanikku, kellest suurim rühm on põhjas elavad korjakid. On ka veel tšuktše ja itelmeene, kellel kummalgi on oma keel. Enamik kamtšatkalasi elab halduskeskuses Petropavlovsk-Kamtšatskis. Poolsaare ülejäänud osa on hõredalt asustatud, nii et suurema osa rannikul ja jõe ääres paiknevate küladeni on võimalik jõuda vaid laeva või lennukiga.

Tooniandvaks majandustegevuseks on kala- ja krabipüük. Eriti populaarne on hiiglaslik Kamtšatka ebakrabi. Need 1,7-meetrise sõravahega vähid on müügilettide värvikad huviobjektid.

Alates aastast 1989 on Jehoova tunnistajad külastanud Kamtšatkat üht iselaadi kalapüüki silmas pidades. Nemad kui „inimeste püüdjad” on toonud Jumala Kuningriigi hea sõnumi ka kauge Kamtšatka elanikeni (Matteuse 4:19; 24:14). Mõningad on selle vastu võtnud ning aitavad nüüd teistel Loojat Jehoova Jumalat tundma õppida ja teda loodu asemel teenida. Selle tulemusena on paljud kohalikud saamas vabaks üldlevinud hirmust kurjade vaimude ees (Jakoobuse 4:7). Ka saavad nad teada, et tuleb aeg, mil kogu maa, mis on vabanenud nii kurjusest kui kurjategijatest, „on täis Jehoova tundmist – otsekui veed katavad merepõhja” (Jesaja 11:9).

[Kast/pildid lk 18]

IMETLUSVÄÄRNE KRAATER

Uzoni kraatri, iidse vulkaani häilu läbimõõt on umbes 10 kilomeetrit. Selle järsud veerud ümbritsevad „kollektsiooni kõigest, mille poolest Kamtšatka kuulus on”, kirjutab teatmik. Kraatrist võib leida kuumi ja külmi allikaid, pulbitsevaid mudakatlaid, mudavulkaane, imepuhtaid järvi, mis kihavad kaladest ja luikedest, ning rikkalikku taimestikku.

Raamatus „Miracles of Kamchatka Land” öeldakse, et „raske oleks maakeral leida sellist paika”, kus sügis on sedavõrd kaunis ja sedavõrd lühiajaline. Sarlakpunane tundra pakub kontrasti säravalt kuldkollastele kaskedele, samas kui pulbitsevast maast kerkib siin-seal üles sügavsinise taeva taustal esile tõusvaid valgeid aurusambaid. Varahommikul võib kuulda metsa „laulmas”, kui miljonid härmatanud lehed õrna klirinaga maha langevad, kuulutades ette talve peatset tulekut.

[Kast lk 19]

TAPPEV JÄRV!

Aastal 1996 purskas Karõmski järve all seni kustunuks peetud vulkaan, tekitades 10-meetriseid laineid, mis niitsid maha ümbritsevad metsad. Minutite jooksul muutus järv sedavõrd happeliseks, et elu selles oli võimatu. Hoolimata vulkaanilistest sademetest ja üle kallaste tormanud lainetest, ei leitud järve ümbrusest mitte ühtki surnud looma, räägib teadlane Andrew Logan. „Teada on, et enne purset elas Karõmski järves miljoneid kalu (peamiselt lõhet ja forelli), kuid pärast purset oli järv elutu,” nendib ta. Võis siiski olla mingil määral kalu ellu jäänud. Teadlased on avaldanud arvamust, et kalasid võis alarmeerida ja sundida lähedalasuvasse Karõmski jõkke põgenema mingi hoiatussignaal – võib-olla muutused vee keemilises koostises.

[Kaart lk 16]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

VENEMAA

KAMTŠATKA