Valisin õige elutee

Jutustanud Sonia Acuña Quevedo

Mulle pakuti pangas paremat töökohta, millega oleks kaasnenud prestiiž ja suurem palk. Kuid mind oli just kutsutud teenima täisajalise kuulutajana ühte kaugel asuvasse kogudusse. Mõeldes oma valikule nüüd, 32 aastat hiljem, olen veendunud, et tegin targa otsuse.

MINU ema kasvas üles katoliiklikus peres, kuid ta kahtles kiriku õpetustes. Ta imestas, miks peab austama kujusid, mis on inimeste tehtud. Kuna ta soovis leida tõeseid õpetusi, käis ta ühest kirikust teise, kuid tulutult.

Ühel päeval, kui ema istus Mehhikos Tuxtlas meie maja ees ning tundis mõnu pehmest tuulepaitusest, kõnetas teda üks Jehoova tunnistaja. Emale avaldasid muljet Piiblil põhinevad selgitused ning ta nõustus uue külastusega. Kui too mees kokkulepitud päeval tuli, oli ema kutsunud külla ka adventisti kiriku pastori, katoliku preestri ja naatsareti kiriku jutlustaja. Ema esitas küsimuse hingamispäeva kohta ning ainult Jehoova tunnistaja andis talle Piibli põhjal rahuldava vastuse. Tegelikult oli Jehoova tunnistaja ainuke, kellel oli Piibel kaasas. Aastal 1956, olles vaid kuus kuud Piiblit uurinud, sai emast ristitud Jehoova tunnistaja. Mina olin tollal kaheksane.

Isa siiras mure

Isa ei olnud ema piibliuurimisele vastu. Kui aga ema hakkas ka meile lastele, kahele poisile ja kahele tüdrukule, Piiblit õpetama ning meid koosolekutele kaasa võtma, hävitas isa tema kirjanduse. Veendunud selles, et meid on juhitud valele teele, püüdis ta katoliku Piibli abil tõestada, et tunnistajad on Jumala nime Jehoova meelevaldselt oma piiblitõlkesse lisanud. Kui ema näitas isale seda nime tema enda Piiblist, oli too hämmeldunud ning ta suhtumine hakkas tasapisi muutuma (Laul 83:19).

Mehhikos on väga eriliseks sündmuseks tüdruku 15. sünnipäev. Kuna aga sünnipäevade pidamine ei põhine Piiblil, olin lõpetanud nende pühitsemise. * Kuid isa soovis väga minu jaoks midagi erilist teha. Mõtlesin selle üle ning sõnasin talle, et mulle oleks suurimaks kingituseks see, kui ta tuleks järgmisele Jehoova tunnistajate kokkutulekule. Isa oli sellega päri ning tema huvi Piibli vastu hakkas kasvama.

Ühel õhtul pärast tugevat tormi juhtus isaga tõsine õnnetus, kui ta komistas maha kukkunud elektritraatidesse ja sai elektrilöögi. Kui ta haiglas paranes, hoolitsesid kohalikud Jehoova tunnistajad tema eest ööpäev läbi. Isa ei unustanud kunagi talle osutatud armastust. Hiljem hakkas ta osalema ka kuulutustöös ning pühendas oma elu Jehoovale. Kahjuks aga suri isa kuu aega enne ristimist, 30. septembril 1975. Kuidas me küll ootame aega, mil ta üles äratatakse! (Apostlite teod 24:15.)

Õe hea mõju

Mu vanem õde Carmen on alati hinnanud täisajalist teenistust. Peagi pärast ristimist aastal 1967 alustas ta üldpioneerteenistust ja kuulutas igal kuul ligikaudu 100 tundi.  Varsti kolis ta Kesk-Mehhikosse Tolucasse. Mina sain pärast kooli lõppu töökoha pangas. Mind ristiti 18. juulil 1970.

Carmenile meeldis täisajaline kuulutustöö väga ning ta innustas mindki enda juurde Tolucasse kolima. Mõtlesin sellele kord, kui kuulasin avalikku kõnet, milles räägiti, et Jeesuse järelkäijad peaksid kasutama oma hinnalist vaimset vara Jehoovale au toomiseks (Matteuse 25:14–30). Küsisin endalt, kas ma ikka kasutan hästi neid vaimseid ande, mis mulle on usaldatud. Sellised mõtted sütitasid minus soovi teha Jehoova jaoks rohkem.

Elu teelahkmel

Aastal 1974 esitasin avalduse, et teenida pioneerina mõnel vähem läbitöötatud territooriumil. Peagi helistas mulle töö juurde kogudusevanem Tolucast. „Kuhu sa oled jäänud? Oleme sind juba mõnda aega oodanud,” küsis ta. Minu suureks üllatuseks oli mind määratud teenima eripioneerina Tolucasse, kuid mulle saadetud määramiskiri oli ilmselt kaduma läinud. (Eripioneerid on nõus Jehoova tunnistajate organisatsioonis täisajaliselt teenima seal, kuhu neid määratakse.)

Esitasin kohe pangas lahkumisavalduse. „Oot, oot, oot,” sõnas mu ülemus avaldus näpus. „Meile just teatati, et sa oled üks seitsmest naisest, kes on määratud juhataja asetäitjaks. Meie pangas pole varem sellele ametikohale nimetatud ühtegi naist. Kas sa polegi sellest tööst huvitatud?” Nagu alguses juba mainitud sai, oleks selle ametikohaga kaasnenud prestiiž ja suurem palk. Sellest hoolimata tänasin oma ülemust ja ütlesin, et tahan Jumala teenimisele veelgi rohkem aega pühendada. Ta soovis mulle edu ja ütles, et panga uksed on mulle alati avatud, juhul kui ma sooviksin tagasi tulla. Kaks päeva hiljem olin juba Tolucas.

Eripioneerina Mehhikos

Kui kolisin Tolucasse, oli Carmen teeninud seal eripioneerina juba kaks aastat. Olime nii rõõmsad, et saime jälle koos olla. Kuid see rõõm ei kestnud kaua, sest kolm kuud hiljem sattus ema õnnetusse ning vajas püsivat hoolitsust. Arutasime tekkinud olukorda harubürooga ning otsustasime Carmeniga, et tema sõidab tagasi koju. Ta hoolitses ema eest 17 aastat. Nendel aastatel teenis ta pioneerina ning kutsus huvilisi koju Piiblit uurima, kuna nii sai ta ema järgi vaadata.

Aastal 1976 määrati mind kontrastide linna Tecamachalcosse, kus ühed elasid väga vaeselt, teised aga rikkalt. Hakkasin uurima Piiblit eaka üksiku naisega, kes elas oma rikka venna juures. Kui ta rääkis oma vennale, et tahab saada Jehoova tunnistajaks, lubas vend ta välja visata. See alandlik naine aga ei heitunud ning pärast tema ristimist viiski vend oma ähvarduse täide. Kuigi meie õde oli tollal 86-aastane, usaldas ta Jehoovat täielikult. Kogudus hoolitses selle ustava õe eest kuni tema surmani.

Gileadi kooli ning seejärel Boliiviasse

Teenisin Tecamachalcos viis ilusat aastat. Siis kutsuti mind Mehhikos toimuvale Gileadi lisakooli esimesele kursusele. Nagu juba nimigi ütleb, oli see New Yorgis asuva Gileadi kooli lisakool. Nii ema kui ka Carmen soovisid väga, et ma sinna läheksin, ning seda ma ka tegin. See toimus Méxicos asuvas harubüroos ning kestis kümme nädalat. Võib öelda, et see oli üks minu elu kõrghetki. Lõpuaktus toimus 1. veebruaril 1981 ning mind määrati koos Enriqueta Ayalaga (praegu Fernández) Boliiviasse La Pazasse.

Kui jõudsime La Pazasse ei olnud meil kedagi vastas. Mõtlesime, et miks raisata aega, ning hakkasime lennujaamas kuulutama. Kolm tundi hiljem kohtusime harubüroo vendadega. Nad vabandasid, et hilinesid. Tänavad olid olnud karnevali tõttu ummistunud.

Kuulutustöö pealpool pilvi

La Paza asub merepinnast ligikaudu 3625 meetri kõrgusel ja seega olime enamik päevi  pealpool pilvi. Hõreda õhu tõttu oli raske hingata ning väsisin teenistuses ruttu ära. Ehkki kõrgusega harjumine võttis mul terve aasta, kaalusid Jehoova õnnistused kuhjaga üles kõik füüsilised raskused. Kord 1984. aasta hommikul ronisin mööda kivist mäekülge üles ühe maja juurde. Olin täiesti läbi, kui uksele koputasin. Ukse avas naine, kellega meil järgnes meeldiv vestlus. Ütlesin, et tulen mõne päeva pärast tagasi.

„Ma väga kahtlen selles,” vastas naine. Kuid nagu olin lubanud, läksingi tagasi ning naine palus, et hakkaksin ta tütrega Piiblit uurima. Selgitasin, et see on vanemate kohustus, aga kui ta soovib, võin aidata. Ta oli sellega päri ning nõustus ka ise Piiblit uurima. Kuna ta oli kirjaoskamatu, võtsime abiks brošüüri „Õpi lugema ja kirjutama”, mille Jehoova tunnistajad on selle tarbeks välja andnud.

Aja jooksul sündis sellesse perre veel lapsi ning lõpuks oli neid kaheksa. Kui ma neid külastasin, moodustasid mõned lapsed käest kinni hoides keti, et mind nõlvast üles aidata. Lõpuks hakkas kogu pere Jehoovat teenima. Kolm tütart on pioneerid ja üks poeg kogudusevanem. Pereisa oli kuni oma surmani aastal 2000 koguduses teenistusabiline. Kuidas mu süda küll heldib, kui mõtlen sellele armsale perele ning tema ustavusele. Tänan väga Jehoovat, et olen saanud seda peret aidata.

Jälle Carmeniga koos

Kui meie ema aastal 1997 suri, sai Carmenist taas eripioneer. Aastal 1998 määrati ta Boliiviasse Cochabambasse, kus minagi teenisin. Pärast 18 aastat olime jälle koos ning Carmenistki sai misjonär. Nii tore oli elada linnas, mille kohta öeldakse, et pääsukesed ei lahku sealt kunagi, sest sealne kliima on nii meeldiv! Praegu teenime me kaunis Boliivia linnas Sucres, mis asub orus ning kus elab 220 000 inimest. Varem kutsuti seda linna „väikeseks Vatikaniks”, kuna seal oli väga palju katoliku kirikuid. Praegu on seal viis Jehoova tunnistajate kogudust.

Oleme Carmeniga olnud pioneerid ühtekokku üle 60 aasta ning tunneme suurt rõõmu, et meil on olnud võimalus aidata rohkem kui sajal inimesel end ristida lasta. Jah, pole paremat elu kui teenida Jehoovat kogu hingest (Markuse 12:30).

[Allmärkus]

[Pilt lk 15]

Ronisin mööda kivist mäenõlva üles, et selle perega Piiblit uurida

[Pilt lk 15]

Kuulutamas koos Carmeniga, kes on pildil paremal