Õietolm — eluandvad tolmuterad
Õietolm – eluandvad tolmuterad
KUI saabub kevad, asuvad ametisse mesilased ning kogu õhk on täis õietolmu. Need, keda vaevab allergia, peavad muidugi õietolmu parajaks nuhtluseks. Aga enne kui liigitada õietolm ebameeldivate asjade kilda, tasuks mõelda selle ainulaadse tolmja massi vajalikkusele. Meid võib isegi üllatada, kui suurel määral sõltub sellest meie elu.
Mis asi aga õietolm õigupoolest on? „The World Book Encyclopedia” selgitab: „Õietolm koosneb tillukestest teradest, mida toodavad õis- ja paljasseemnetaimede isasorganid.” Lihtsalt öeldes toodavad taimed õietolmu selleks, *
et paljuneda. Nagu me teame, peab inimestel laste saamiseks mehe seemnerakk viljastama naise munaraku. Samamoodi on ka taime emasorganil (emakal) tarvis õietolmu isasorganilt (tolmukalt), et seemnealge viljastuks ning moodustuks vili.Õietolmuterad on nii tillukesed, et palja silmaga neid ei näe, küll aga mikroskoobi all. Kui vaadata tolmuteri mikroskoobiga, on näha, et eri liikide tolmuterad on eri suuruse ja kujuga. Kuna õietolmuterad ei lagune, saavad teadlased tänu väljakaevatud tolmuterade ainulaadse „sõrmejälje” uurimisele kindlaks teha, mis taimele see kuulub. Nii on neil võimalik teada saada, milliseid taimi minevikus kasvatati. Tolmuterade eripära aitab ka taimedel omasid ära tunda.
Õietolmu teekond
Paljude puude õietolmu vabanemine urbadest ja käbidest ning levik sõltub tuulest. Mõnede veetaimede õietolm kandub aga edasi veega. Kuna õietolmu sattumine tuulega õigesse sihtkohta on juhuse mäng, tuleb sellest tolmlemisviisist sõltuvatel taimedel toota õietolmu määratu suures koguses. * Inimestele, kes kannatavad heinapalaviku all, tekitab selline õietolmu lendlemine kahtlemata suuri ebameeldivusi.
Kuigi tuul aitab tolmeldada paljusid puid ja kõrrelisi, tolmlevad õistaimed, mida ei kasva suurel hulgal lähestikku, palju tõhusamal viisil. Kuidas jõuab õietolm sellistelt taimedelt kilomeetrite kaugusel kasvavate liigikaaslasteni? Õietolmu kohaletoimetamise teenuseid osutavad niisugustele taimedele nahkhiired, linnud ja putukad. Siiski ei transpordi nad õietolmu vastutasu saamata.
Õied pakuvad tolmeldajatele maitsvat nektarit, millest on raske keelduda. Samal ajal kui külaline üritab nektarit maiustada, saab tema kuub korralikult õietolmuseks. Üritades uuelt õielt järgmist suutäit saada, poetab ta samal ajal sellele enda küljes olevat õietolmu.
Kõige suurema osa tolmeldamisest teevad ära putukad, ja seda eriti parasvöötmes. Iga päev külastavad nad nektari ja õietolmu otsinguil lõputul hulgal õisi. * „Tolmeldamine on tõenäoliselt putukate kõige suurem panus inimeste tervise ja heaolu hüvanguks, kuid selle eest saavad nad vähe tunnustust,” ütleb professor May Berenbaum. Näiteks sõltuvad ka viljapuud tavaliselt risttolmlemisest, et kanda palju vilja. Niisiis on näha, kui tähtis on õietolmu levik meie jaoks.
Kuidas õied tolmeldajaid ahvatlevad
Õitel tuleb võimalikke tolmeldajaid kuidagi enda juurde meelitada ja neid ka toita. Kuidas see neil õnnestub? Õied pakuvad putukatele päikese all sooja puhkekohta. Samuti teevad nad oma kaubale meeldiva välimuse ja lõhnaga reklaami. Mõnedes õites on ka värviliste tähnide ja triipude kujul abistavaid teeviitu. Sel moel saavad külastajad teada, kust nektarit leida.
Ahvatlusmeetodid on liigiti varieeruvad. Mõned õied eraldavad mädahaisu, et peibutada kärbseid. Teised aga kasutavad riukaid. Näiteks paistavad mõned orhideed välja nagu mesilased ja see tõmbab nende juurde armunäljas mesilinde. Osa õisi jälle vangistab putukaid ning laseb nad vabaks alles siis, kui need on täitnud oma kohustuse. „Mitte miski ei toimi taimeriigis peenemalt, täpsemalt ja leidlikumalt kui elutähtis tolmeldamine,” kirjutab botaanik Malcolm Wilkins.
Kui Looja poleks teinud õisi nii ahvatlevaks, ei suudaks miljonid taimed paljuneda. Jeesus kommenteeris selle imelise protsessi tulemust, kui ütles: „Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest!” (Matteuse 6:25, 28, 29).
Tänu tolmeldamisele jätkavad taimed paljunemist ning kannavad vilja, mis on meile toiduks. On küll tõsi, et õietolm võib mõnele meist ebameeldivusi tekitada, kuid ometi on igaühel põhjust olla tänulik töökatele tolmeldajatele, kes neid eluandvaid tolmuterasid levitavad. Hea viljasaak sõltub suuresti sellest imelisest looduslikust protsessist, mis on tõendiks meie Looja hämmastavast kätetööst.
[Allmärkused]
^ lõik 3 Tolmlemine võib toimuda kas risttolmlemise (õietolm on pärit teiselt taimelt) või isetolmlemise teel (tolm on pärit samalt taimelt). Risttolmlemine tagab aga mitmekesisuse ning toodab tervemaid ja vastupidavamaid järglasi.
^ lõik 6 Näiteks vaid ühest kaseurvast võib vabaneda üle viie miljoni õietolmutera ning tavaliselt on ühel kasel mitu tuhat urba.
^ lõik 9 Et saada üks kilogramm mett, on mesilastel vaja teha õite juurde umbes kümme miljonit lendu.
[Kast/pildid lk 16, 17]
Tolmeldajad
KÄRBSED, SÄÄSED JA MARDIKAD
Need on mõned tolmeldajatest kangelased, kellele kunagi ülistuslaule ei laulda. Kui sulle maitseb šokolaad, on sul põhjust olla tänulik väikesele sääsele, kes tolmeldab kakaopuu õisi.
NAHKHIIRED JA KUSKUSED
Paljusid võimsaid puid, nagu kapoki- ja ahvileivapuud, tolmeldavad nahkhiired. Mõned lendkoerad toituvad peale nektari ka puuviljadest. Nii levitavad nad ka seemneid ja osutavad seega puudele topeltteenuse. Austraalias elavad väikesed kukkurloomad kuskused toituvad samuti nektarist ning kannavad oma kehakarvadega õietolmu edasi.
LIBLIKAD
Imekenad liblikad, kelle elu sõltub suurel määral nektarist, korjavad samuti ühelt õielt teisele lennates enda külge õietolmu. Mõningate orhideede paljunemine oleneb täielikult ööliblikatest.
NEKTARILINNUD JA KOOLIBRID
Need kirevad linnud lendavad pidevalt õielt õiele ja imevad nektarit. Nii jääb õietolm neile lauba ja rinna sulgede külge.
MESILASED JA HERILASED
Karvased mesilased koguvad enda külge õietolmu nagu prilliklaasid tolmu ja see teeb mesilastest suurepärased tolmeldajad. Vaid üksainus kimalane võib enda küljes kanda 150 000 õietolmutera. Tänu sellele, et 19. sajandil viidi kimalasi Inglismaalt Uus-Meremaale, lokkavad seal nüüd ristikheinapõllud, mis annavad toitu kariloomadele.
Maailma kõige tähtsam tolmeldaja on kodumesilane. Tavaliselt külastab ta ühte taimeliiki, mida leidub tema taru lähedal palju. Entomoloog Christopher O’Toole’i arvestuse kohaselt on „30 protsenti kogu inimkonna toidust kas otseselt või kaudselt seotud mesilaste tolmeldamisteenustega”. Mesilasi on vaja selleks, et tolmeldatud saaksid nii mandli-, õuna-, ploomi- ja kirsipuud kui ka kiivid. Farmerid maksavad mesinikele iga taru mesilaste tolmeldamisteenuste eest.
[Pilt lk 18]
Mesilasõied