Kuhu see maailm on minemas?

PIIBLIS on juba ammu ennustatud praegust moraali allakäiku järgmiselt: „Viimseil päevil tuleb raskeid aegu. Sest inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, ... sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud, ... toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad, kellel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge” (2. Timoteosele 3:1–5, meie kursiiv).

Võib ilmselt nõustuda, et see Piibli prohvetikuulutus kirjeldab tabavalt nüüdismaailma. Kuid see pandi kirja ligikaudu 2000 aastat tagasi! Prohvetikuulutus algab sõnadega „viimseil päevil”. Mida see väljend tähendab?

Mille „viimsed päevad” need on?

„Viimsed päevad” on saanud küllaltki üldlevinud väljendiks. Ainuüksi inglise keeles võib seda väljendit leida sadade raamatute pealkirjadest. Võtkem näiteks hiljuti välja antud raamatu „The Last Days of Innocence–America at War, 1917–1918” (Süütuse viimsed päevad–Ameerika 1917.–1918. aasta sõjas). Sissejuhatusest selgub, et kasutades terminit „viimsed päevad”, viitab raamat konkreetsele ajajärgule, mil leidis aset ulatuslik kõlbeline allakäik.

Sissejuhatuses öeldakse: „Aastal 1914 toimusid riigis nii kiired muutused nagu ei kunagi varem ajaloos.” Märgistab ju aasta 1914 aega, mil kogu maailm tormas seninägematusse üleilmsesse sõtta. Raamat kirjeldab: „See oli totaalne sõda, konflikt, kus rahvas võitles rahva vastu, mitte ainult armee armee vastu.” Nagu me näeme, puhkes see  sõda Piiblis nimetatud „viimsete päevade” algul.

Piibli õpetuse järgi tuleb sel maailmal enne oma tegelikku lõppu elada läbi „viimseteks päevadeks” nimetatud ajajärk. Selle kohta, et kord juba oli maailm, mis kadus ehk lõppes, on Piiblis kirjas: „Tookordne maailm hukkus veeuputuses.” Mis aeg see oli ja mis maailm kadus? See oli muistne „jumalatute maailm”, mis eksisteeris Noa päevil. Samuti kaob tänapäeva maailm. Ent nagu Noa ja tema pere, elavad need, kes teenivad Jumalat, selle lõpu üle (2. Peetruse 2:5; 3:6, meie kursiiv; 1. Moosese 7:21–24; 1. Johannese 2:17).

Mida ütles Jeesus lõpu kohta?

Jeesus Kristus kõneles samuti „Noa päevist”, mil „tuli veeuputus ja võttis nad puha ära”. Ta võrdles olusid, mis eksisteerisid enne veeuputust – vahetult enne tolle maailma lõppu –, oludega, mis eksisteerivad ajal, mida ta nimetas „maailmaajastu lõpetuseks” (Matteuse 24:3, 37–39).

Jeesus ennustas, milline on elu maa peal enne, kui lõppeb see maailm. Sõdade kohta lausus ta: „Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu.” Ajaloolased on täheldanud, et see sai alguse aastal 1914. Seepärast kõneldaksegi eelmainitud raamatu sissejuhatuses aastast 1914 kui tähisest, mil algas „totaalne sõda, ... kus rahvas võitles rahva vastu, mitte ainult armee armee vastu”.

Lisaks ütles Jeesus prohvetikuulutuses: „Nälga ja maavärisemisi on paiguti. Aga see kõik on sünnivalude hakatus!” Edasi mainib ta muude asjade seas ka seda, et „ülekohus läheb väga võimsaks” (Matteuse 24:7–14). Kahtlemata oleme võinud seda meie päevil näha. Nüüdisaja järsk moraalilangus viitab Piibli prohvetikuulutuse täideminekule.

Kuidas tuleks meil sel allakäigu ajastul elada? Pangem tähele, mida kirjutas apostel Paulus Rooma kristlastele kõlbelise laostumuse kohta. Ta mainis seoses inimeste „häbematute ihadega”: „Nende naised on vahetanud loomuliku sugulise käitlemise loomuvastasega, ja samuti on ka mehed loobunud loomulikust naise sugulisest käitlemisest ja on oma himus süttinud üksteisest ja teinud rõvedust mees mehega” (Roomlastele 1:26, 27).

Ajaloolased ütlevad, et tol ajal, mil inimühiskond langes üha sügavamale moraalitusse, „oli kristlaste väike kogukond oma vagaduse ja sündsusega pinnuks silmas naudingutest hullunud paganlikule maailmale”. See peaks panema mõtlema ja endalt küsima: „Kuidas on lugu minu ja mu seltsilistega? Kas me paistame silma nende seast, kes elavad ebamoraalselt, kui sirgeseljalised moraali eest seisjad?” (1. Peetruse 4:3, 4.)

Meil tuleb võidelda

Piibel õpetab, et meil tuleb hoolimata meid ümbritsevast ebamoraalsusest olla „laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset tigedat ja pöörast sugupõlve”. Selleks tuleb meil hoida „kindlalt kinni elu sõnast” (Filiplastele 2:15, 16, UM). See Piibli väljend on võtmetegur, mis näitab, kuidas saavad kristlased vältida  moraalset rikutust: neil tuleb pidada kinni Jumala Sõna õpetustest ning tunnustada seda, et selle moraalinormid näitavad parimat eluteed.

„Selle maailma jumal” Kurat-Saatan püüab võita inimeste südant (2. Korintlastele 4:4). Piibel räägib, et ta „moondab ennast valguseingliks”. Nõndasamuti toimivad ka tema abilised (2. Korintlastele 11:14, 15). Nad tõotavad vabadust ja elumõnusid, ent nagu ütleb Piibel, on nad ise „kaduvuse orjad” (2. Peetruse 2:19).

Ärgem laskem end petta. Neil, kes eiravad Jumala moraalinorme, tuleb kannatada ränki tagajärgi. Piibli laulik kirjutab: „Õelaist on õndsus kaugel, sest nad ei hooli [Jumala] määrustest!” (Laul 119:155; Õpetussõnad 5:22, 23). Kas me usume sellesse? Kui jah, siis kaitskem oma meelt ja südant moraalilõtvuse propaganda eest.

Kuid paljud arutlevad mõtlematult: „Kui see pole seadusega keelatud, siis on ju kõik korras.” Ent see pole nii. Meie armastav taevane Isa ei anna moraalijuhendeid mitte selleks, et meie elu oleks igav ja piiratud, vaid selleks, et meid kaitsta. Ta õpetab, mis on meile kasulik. Ta soovib, et me hoiduks hädast ja elaks õnnelikult. Piibel õpetab, et jumalateenimisel on „käesoleva ja tulevase elu tõotus”. See on „tõeline elu”, igavene elu tema tõotatud uues maailmas (Jesaja 48:17, 18; 1. Timoteosele 4:8; 6:19).

Niisiis, võrrelgem kasu, mida toob Piibli õpetuste järgimine, südamevaluga, mis saab lõpuks osaks neile, kes seda ei tee. Võita Jumalale kuuletumisega tema heakskiit on tõesti parim elutee! „Kes mind kuulab,” tõotab Jumal, „võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata!” (Õpetussõnad 1:33).

Õige moraaliga ühiskond

Piiblis öeldakse, et kui sellele maailmale tuleb lõpp, siis „õelat ei ole enam”. Samuti öeldakse seal: „Õiglased tohivad elada maa peal ja vagad sinna järele jääda” (Laul 37:10, 11; Õpetussõnad 2:20–22). Seega puhastatakse maalt viimnegi jälg ebamoraalsusest, kaasa arvatud kõik need, kes keelduvad pidamast kinni Looja kasulikest õpetustest. Tasapisi kujundavad need, kes Jumalat armastavad, kogu maakera maiseks paradiisiks, mis sarnaneb paradiisiga, kuhu Jumal pani elama esimese inimpaari (1. Moosese 2:7–9).

Mõelgem, kui ülimeeldiv on elada puhastatud maal keset paradiislikku ilu! Nende hulgas, kellele avaneb erakordne võimalus seda näha, on miljardid surnuist üles äratatud. Tundkem siis rõõmu järgmistest Jumala tõotustest: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!”, „[Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” (Laul 37:29; Ilmutuse 21:3, 4).

[Väljavõte lk 9]

Kui maailmale tehti lõpp, jäid jumalakartlikud inimesed ellu

[Pilt lk 10]

Kui praegust maailma enam pole, saab maakerast paradiis