Midagi püsivamat kui kunst

Jutustanud Rakel Koivisto

Aastal 1950 võitis minu ideekavand üleriigilise võistluse, mis korraldati II maailmasõjas langenute mälestussamba rajamiseks. Aasta pärast toimus Soomes Tuusula linnas minu hiiglasliku graniitmonumendi avamine, millest ma aga osa ei võtnud. Selgitan nüüd, mispärast.

SÜNDISIN 1917. aastal ühes Lõuna-Soome vallas kaheksalapselise perekonna pesamunana. Pidime küll kitsalt läbi ajama, kuid mu lapsepõlv oli õnnelik ja turvaline. Minu vanemad olid tasakaalukad ja jumalakartlikud ning õpetasid meid hindama vaimseid asju. Isa ostetud Piibel oli meie kodus suures aus.

Lapsena meeldis mulle lõigata puust väikesi kujukesi. Sugulaste arvates olid need imetoredad ning nad ergutasid mind kunsti õppima. Viimaks võetigi mind vastu Helsingi Tarbekunstiülikooli. See eliitkool, Soome kunstielu süda, oli minusugusele külatüdrukule äärmiselt lummav ning ma sukeldusin täielikult õpingutesse. Kui ma 1947. aastal kooli lõpetasin, tundsin, et pean looma selles maailmas midagi püsivat.

Pöördepunkt

Siis aga toimus mu ellusuhtumises täielik pööre. Mu õde Aune tuli kord minu juurde ja hüüdis õhinal: „Ma leidsin tõe!” Ta oli saanud Jehoova tunnistajate raamatu „Jumal on tõemeelne”, kuid mind see ei huvitanud. Mõne aja pärast nägin sedasama raamatut ühel oma endisel koolikaaslasel. Kui ma seda maha tegin, sähvas kooliõde vastu: „Ära naera midagi! See raamat aitab mõista Piiblit.” Sain ka endale selle raamatu ja lugesin praktiliselt ühe hingetõmbega läbi. Enam ma ei naernud; tegelikult olin veendunud, et Jehoova tunnistajatel on tõde. Sain ka aru, et Jehoova Jumal pakub mulle midagi sellist, mida kunst ei suuda anda – igavest elu.

Kui ma Jehoova tunnistajatega esmalt tuttavaks sain, ei kutsunud alguses mind keegi koosolekutele. Arvasin seepärast, et koosolekud on vaid liikmetele. Siis küsisin ise, kas võiksin nendest osa võtta. Saingi oma rõõmuks teada, et kristlikele koosolekutele on kõik teretulnud. Koosolekutel käimine tugevdas mu usku ja ma otsustasin pühendada  oma elu Jehoovale. Tegin selle otsuse avalikuks 19. novembril 1950, mil mind ja mu õde ristiti. Meie rõõmuks said ka meie neli õde ja armsad vanemad hiljem Jehoova tunnistajateks.

Milline elutee valida?

Samal ajal kui uurisin Jehoova tunnistajatega Piiblit, tegin karjääri ka kunstnikuna. Pärast kunstikooli lõpetamist töötasin seal assistendina professori juures, kes õpetas skulptuuri. Sel ajal võitiski minu ideekavand üleriigilise võistluse II maailmasõjas langenute mälestussamba rajamiseks, nagu sissejuhatuses mainisin. Minu ettepanekul oli monumendi nimeks „Tagasiteed pole”, mis kajastas mu muutunud vaateid sõjale (Jesaja 2:4; Matteuse 26:52). Selle rohkem kui viiemeetrise kuju avamisel ma aga ei osalenud, sest sel puhul peetud patriootiline tseremoonia polnud kooskõlas minu piibliliste veendumustega.

Kuna mu reputatsioon kunstnikuna kasvas, tehti mulle ahvatlevaid tööpakkumisi. Siiski kaalusin oma prioriteete. Kuigi armastasin oma tööd, oli soov aidata teistel Jehoovat tundma õppida veelgi suurem. Seepärast hakkasin 1953. aastal pioneeriks, nagu kutsutakse Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid.

Mõnikord öeldi mulle, et ma lasen oma talendil raisku minna. Kuid mõistsin, et iga minu isiklik saavutus skulptorina oleks vaid üürike. Isegi graniitmonumendid lagunevad ajapikku. Pioneerina saan aga anda enamiku oma ajast teiste heaks, et aidata neid teele, mis viib igavesse ellu! (Johannese 17:3.) Siiski ei jätnud ma skulptuuride loomist. Aeg-ajalt tegin ikka väikesi kujukesi iseenda lõbuks ja ka müügiks, et endale elatist teenida.

Kolin maapiirkonda

Aastal 1957, pärast nelja aastat pioneerteenistust Helsingis, määras Soome Jehoova tunnistajate harubüroo mind Jalasjärvi valda Lõuna-Pohjanmaa maakonnas. Seal hakkasin teenima koos 17 aastat noorema Anja Ketoga. Kuigi ma ei tundnud Anjat, võtsin ülesande rõõmuga vastu ja kolisin koos temaga uude paika. Olime temaga ainukesed Jehoova tunnistajad selles piirkonnas, nii et käisime peaaegu alati koos kuulutamas. Peatselt said meist lahutamatud sõbrannad.

Jalasjärvi valda kolimine tähendas minu jaoks naasmist maale, mille olustik sarnanes 20 aasta taguse eluga, enne kui sattusin pealinna kunstiringkondadesse. Talved olid iseäranis karmid ja mõnikord pidime sumpama puusadeni ulatuvas lumes. Elasime väikeses majakeses, mis oli luksusest kaugel. Vett tassisime lähedalasuvast allikast ning mõnikord tekkis majja toodud veele öö jooksul jääkirme peale. Kõik vajalik oli meil aga olemas (1. Timoteosele 6:8). Need olid õnnelikud ja tegevusrohked päevad.

Hõivatud rahuldustpakkuva tööga

Alguses ei paistnud meie tööl erilisi tulemusi olevat, sest kohalikud suhtusid meisse eelarvamusega. Umbusu hajutamiseks näitasime neile Jehoova tunnistajate filme „Uue maailma ühiskond tegutseb” ja „Uue maailma ühiskond on õnnelik”. Need tutvustasid külaelanikele meid ja meie organisatsiooni ning aitasid neil näha, millist head mõju on meie tegevus avaldanud inimestele kõikjal maailmas. Filme käis vaatamas palju inimesi.

Kord näitas Jehoova tunnistajate reisiv ülevaataja Eero Muurainen filmi „Uue maailma ühiskond tegutseb”. Rahvamaja sai nii täis, et leidsin endale vaevu koha saali kõige kaugemas nurgas. Pidin seisma ühe jala peal, selg vastu seina, sest teise jala maha toetamiseks polnud enam ruumi. Pärast filmi lõppu pöördusid paljud meie poole ja soovisid, et neid külastaksime.

Kasutasime ka suuri magnetofone, et taludes piiblilisi kõnesid ette mängida. Kord leppisime ühe perega kokku, et kuulame nende juures õhtul kell seitse magnetofonilt piiblilist  kõnet, ning kutsusime sinna terve küla. Hommikul vara sõitsime jalgratastega kuulutama ühte külla umbes 25 kilomeetri kaugusele, arvates, et küll me jõuame veel enne õhtut tagasi. Selleks ajaks aga, kui tagasiteele asusime, oli vihm muutnud tee porimülkaks.

Lõpuks olid meie jalgrattad nii mudased, et nendega polnud võimalik sõita, ning pidime need ise koju tarima. Selle tõttu saime kokkulepitud üritusele minema hakata alles hilisõhtul. Tassisime oma rasket magnetofoni ja jõudsime pärale kella kümneks õhtul. Olime kaunikesti kindlad, et kõik on juba ära läinud, kuid meie üllatuseks oli maja meid ootavaid külaelanikke täis! Pärast kõnet arenes elav arutelu. Kui me lõpuks varavalges koju jõudsime, olime rampväsinud, kuid üliõnnelikud!

Külad asusid üksteisest nii kaugel, et selle piirkonna Jehoova tunnistajad aitasid meil osta endale auto – ühe vana Moskvitši. See hõlbustas meie kuulutustööd oluliselt. Hiljem sai see auto päris kuulsaks, kui piiskop hoiatas oma kiriku liikmeid, et nad ei võtaks meid vastu. Piiskop rääkis kahest preilist, kes sõidavad sinise autoga. Hoiatusel oli kohene mõju. Inimesed tahtsid teada, kes need kaks preilit on ja miks nad on nii ohtlikud. Tänu säärasele uudishimule oli meil palju toredaid piibliteemalisi vestlusi. Kui tõesed on küll Jesaja sõnad: „Ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vastu” (Jesaja 54:17).

Aja jooksul kandis meie töö vilja. Hakkasime iga nädal väikese huviliste grupiga koosolekuid pidama. Grupp kasvas ja 1962. aastal moodustati kogudus, kuhu kuulus 18 kuulutajat, peamiselt naised. Kaks aastat hiljem määrati meid Anjaga Ylistaro valda samas piirkonnas.

Inspireeriv ümbruskond

Nautisime põhjamaise maakoha ilu ja rahu, kuid kõige rohkem meeldisid meile inimesed. Enamasti olid nad külalislahked ja sõbralikud. Tõsi küll, oli ka väga kirikumeelsete ja isamaaliste vaadetega inimesi, kes mõnikord ajasid meid vihaselt minema; kuid see-eest oli ka neid, kes austasid sügavalt Piiblit. Ühtepuhku juhtus nii, et kui võtsime Piibli välja, katkestasid naised oma kodused toimetused ja mehed võtsid mütsi peast, mis muidu paistis olevat neile otsekui pähe liimitud. Mõnikord tuli piibliuurimisele terve leibkond ja vahel isegi naabrid.

Siirad ja ausad taluinimesed, keda kohtasin teenistuses, olid minu kunstiloomingu inspiratsiooniallikaks. Kui mul oli aega, võtsin ikka savi kätte ja asusin seda vormima. Kuna mind on alati köitnud sarmikad ja humoorikad karakterid, olengi valmistanud eeskätt inimfiguure. Paljud neist kujutavad naisi igapäevatöid tegemas. Üks ajakirjaartikkel ütles mu kujukeste kohta: „Neist hoovab maa soojust ja rahu, huumorit ja rahustavat tasakaalu. ... Soe kiindumus inimestesse ja  lopsakas kunstimeisterlikkus on tõukejõuks nende kujukeste loomisel.” Siiski jälgisin hoolsalt, et kunst ei haaraks mind täielikult enda valdusse. Hoidsin kõvasti kinni oma otsusest teenida Jehoovat täisajaliselt.

1973. aastal pakuti mulle tööd, mida ma isegi ei mõelnud tagasi lükata. Mul paluti valmistada suur savireljeef Soome Jehoova tunnistajate Vantaas asuva harubüroo uude vestibüüli. Töö teemaks oli valitud Laul 96:11–13. Olin üliõnnelik, et sain kasutada oma oskusi Jehoova ülistamiseks!

Kuna pioneeriaastail valmistasin kujukesi peaasjalikult vaid enda jaoks, olin üpris üllatunud, kui 1970-ndate lõpul mulle kunstnikupension määrati. Loomulikult oli mul selle rahalise toetuse üle hea meel, kuid mõtlesin endamisi: „Kas see on tõesti kõik, mida oleksin saanud vastutasuks selle eest, kui oleksin pühendanud oma elu kunstile? Vaid mõned lisapennid, et muuta mu pensionipõlv turvalisemaks?” Kuivõrd vähe see on võrreldes igavese elu tasuga! (1. Timoteosele 6:12.)

Tagasi linna

1974. aasta tõi meie ellu ja teenistusse üsna suure muutuse. Meid määrati suurde Turu linna. Tol ajal ehitati seal palju uusi kortermaju ning inimeste sissevool tekitas vajaduse Kuningriigi kuulutajate järele. Alguses polnud me eriti õnnelikud linna määramise üle. Linnaelanikele kuulutamine tundus raskem, sest paljud reageerisid ükskõikselt. Tasapisi me aga kohanesime uue territooriumiga ning leidsime palju neid, kes hindasid Piibli tõdesid.

Aastate jooksul oleme Anjaga aidanud rohkem kui 40 inimesel pühendada oma elu Jehoovale. Need vaimsed lapsed valmistavad meie südamele suurt rõõmu (3. Johannese 4). Viimastel aastatel on mu tervis järsult kehvemaks läinud, kuid olen aina enam tundnud Jehoova toetust, koguduse armastust ja „kosutavat tuge”, mida pakub mulle armas pioneeritöökaaslane Anja (Koloslastele 4:11, UM; Laul 55:23). Anjaga ligi 50 aastat tagasi kohtudes ei osanud küll kumbki meist kujutleda, et meie koostöö pioneeridena on eluaegne.

Tuntud lendsõna kõlab „Kunst on pikk, aga elu lühike”, kuid see pole olnud minu elu moto. Mõtlen samamoodi nagu apostel Paulus kirjakohas 2. Korintlastele 4:18: „Nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed.” Kõik rõõmud, mida olen tundnud kunstnikuna – „nähtavad asjad” –, on üürikesed. Neid ei saa võrreldagi rõõmudega, mida on pakkunud Jehoova teenistus, ning need ei anna igavest elu. Olen ülimalt tänulik, et pühendasin oma elu nähtamatutele asjadele, mis on kaugelt püsivamad kui kunst!

[Pilt lk 19]

Graniitmonumendi kallal töötamas

[Pilt lk 21]

Mina (paremal) ja Anja 1957. aastal

[Pilt lk 22]

Mina (vasakul) ja Anja praegu