Miks on meie jõukas maailmas nii palju vaeseid?

„VAESEID on alati teie juures,” ütles Jeesus Kristus esimesel sajandil (Matteuse 26:11). Jeesuse päevist meie ajani on tõepoolest alati palju vaeseid olnud. Miks kannatab suur osa inimestest puuduse käes, kui maailmas ei jää ressurssidest sugugi vajaka?

Mõned arvavad, et vaesus on tingitud valede valikute tegemisest. Mõnikord on see tõesti nii. Neil, kes annavad järele jooma- ja uimastihimule või mängivad hasartmänge, võivad varsti näpud põhjas olla. Ent mitte kõik vaesed pole oma olukorras ise süüdi.

Paljud on kaotanud oma töö muutuste tõttu tööstuses. Teised on aga jäänud ilma oma säästudest pööraselt kallineva arstiabi tõttu. Ja ka sajad miljonid arengumaade elanikud ei virele vaesuses oma süü tõttu. Tihtipeale pole inimestel lihtsalt mingit võimalust end sellisest olukorrast välja rabeleda, nagu näitab järgnev.

 Mineviku õppetund

1930. aastate alguses tabas maailma finantskatastroof, mida hakati nimetama Suureks Depressiooniks. Ühes riigis kaotasid siis miljonid inimesed töö ning sajad tuhanded pered oma kodu. Ent samal ajal, kui paljud nägid nälga, valasid farmerid tohutu suurtes kogustes piima lihtsalt minema ning valitsusametnikud sundisid farmereid tapma miljoneid kariloomi.

Miks siis ometi? Majandussüsteem nägi ette, et farmitooteid ja muud kaupa tuleb müüa kasumiga. Vaestel oleks piima, liha ja teravilja hädasti tarvis läinud. Kuna neid toiduaineid polnud aga võimalik tulusalt müüa, peeti neid väärtusetuks ning visati lihtsalt minema.

Paljudes linnades hakkas rahvas toidupuuduse tõttu mässama. Mõned, kes ei olnud suutelised oma perele toitu ostma, röövisid seda relva ähvardusel. Teised nälgisid. Mainitud sündmused leidsid aset Ameerika Ühendriikides. Suure Depressiooni alguses jättis selle riigi võimas finantssüsteem hätta need, kellel oli kõige väiksem sissetulek. Elanike vajadusi toidu, peavarju ja töö järele peeti kasumi saamise kõrval vähem tähtsaks.

Olukord tänapäeval

Maailma majandus sai pärast Suurt Depressiooni taas jalule ning paljud inimesed paistavad nüüd olevat rikkamad ja rohkem kindlustatud kui eales varem. Ent keset praegust külluseaega on vaestel tihtipeale ometi vähe võimalusi oma elujärge parandada. Näljast ja vaesusest arengumaades on nii palju kirjutatud, et suur osa inimesi on sellest teemast juba tüdinud. Kui aga pagulased peavad sõjategevuse tõttu nälgima, kui toiduvarudel lastakse poliitilise manipulatsiooni tõttu riknema minna ja kui turujõud  on viinud esmatarbekaupade hinnad nii kõrgele, et vaesed ei suuda nende eest tasuda, näeme, kuidas majandussüsteem ei suuda hoolitseda kõige haavatavamate elanike eest. Maailma majandusstruktuur soodustab miljonite vaeste hooletusse jätmist.

Tegelikult pole ükski inimeste loodud majandussüsteem suutnud rahuldada kõigi materiaalseid vajadusi. Umbes 3000 aastat tagasi jõudis üks tähelepanelik vaatleja niisugusele järeldusele: „Ma nägin taas kõiki rõhumisi, mida teostati päikese all, ja vaata, seal olid rõhutute pisarad, aga neil ei olnud trööstijat! Nende rõhujate käes oli võim, aga neil ei olnud trööstijat” (Koguja 4:1). Praegusel materiaalse külluse ajal on ebaaus majandustegevus veelgi lokkamas.

Miljonitel inimestel pole nüüdisajal suurt võimalust vaesuse põhjatust august välja rabeleda. Sellegipoolest on paljud õppinud majanduslike raskustega toime tulema. Neil inimestel on ka lootus paremale elule.

[Kast lk 5]

Ellujäämisvõitlus

Kirjanik ja ajakirjanik David Shipler annab oma raamatus „The Working Poor–Invisible in America” pildi vaesuse äärel elavatest inimestest Ameerika Ühendriikides: „Viletsas korteris elades süveneb lapse astma ja seetõttu vajab ta haiglaravi. Ravikulud on aga nii suured, et ema ei suuda neid tasuda. Ema ületab krediiti, mis tõstab autolaenu intressimäära, mille tõttu tal tuleb osta vana ja kehv auto ning sellega ei jõua ta alati õigeks ajaks tööle. Nii ei avane tal võimalust saada ametikõrgendust ega paremat palka, mille tõttu tal pole ka lootust paremas korras korterit osta.” Seda peret ähvardab pidevalt mingi häda, kuigi ta elab maailma rikkaimas riigis.

[Kast lk 6]

Kas headest kavatsustest on küllalt?

1993. aasta novembris püüdsid ametnikud ühes Washingtoni valitsushoones tõsist probleemi lahendada. Nende kasutuses oli sadu miljoneid dollareid, millega taheti aidata Ameerika Ühendriikide kodutuid. Samal ajal, kui ametnikud nõu pidasid, kogunes üle tee bussipeatusesse politseinikke, tuletõrjujaid ja kiirabitöötajaid. Kiirabibrigaad tõstis bussipeatusest üles kodutu naise surnukeha. Naine oli surnud USA Eluasemeministeeriumi (HUD) ehk riikliku asutuse ees, mille ülesandeks on aidata kodutuid.

Ajalehe „The New York Times” reporter intervjueeris hiljem üht HUD-i töötajat, kes kommenteeris kohale tulnud kiirabitöötajate ja autode hulka: „Kui kummaline, mida kõike tehakse inimese heaks pärast tema surma, aga mitte köömetki tema elus olles.”

[Pilt lk 4, 5]

Tööd otsiv ema oma kolme lapsega 1930. aastate Suure Depressiooni aegu

[Allikaviide]

Dorothea Lange, FSA Collection, Library of Congress

 [Pilt lk 6, 7]

Niisuguses odavat tööjõudu palkavas ettevõttes nagu see makstakse kuus keskmiselt 14 dollarit ning töölised on tihtipeale sunnitud töötama 70 tundi nädalas

[Allikaviide]

© Fernando Moleres/Panos Pictures