„Mustad luiged” Veneetsia kanalitel

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

NIISKETEST majaseintest, arabeskidega akendest ja lilli täis rõdudest ümbritsetud kanali kivist sildade all liugleb gondel. Graatsiliselt ja hääletult liikudes meenutab see kaugelt musta luike. Kuigi paadi kere on valmistatud puust ning linnu kaela meenutavad täävid pole sugugi pehmed ega sulised, vaid hoopistükkis metallist, liigub gondel Veneetsia kanalitel nõtkelt nagu suursugune lind. On neid, kes peavad gondleid maailma kõige kuulsamateks paatideks. Kuid milline on nende päritolu? Mis teeb need nii populaarseks? Mille poolest erinevad gondlid teistest paatidest?

Päritolu

Kuigi gondlite kasutuselevõtu aeg pole täpselt teada, arvavad mõned, et see oli 11. sajand. Esimest korda kujutati seda paati maalidel 15. sajandi lõpu poole. Ent alles 17. ja 18. sajandil sai gondel välimuse, mis on teinud sellest nii populaarse ja erilise paadi. Kuigi gondlil oli juba varem lame põhi, hakati just tol perioodil  valmistama pikema kerega ja metallninaga paate.

Ka gondli nime algupära pole täpselt teada. Mõned arvavad, et see on pärit ladinakeelsest sõnast cymbula, mis tähendab väikest paati, või sõnast conchula, teokarpi tähendava sõna concha vähendussõnast.

Nii iseloomulik Veneetsiale

Üks asi, milles võib aga kindel olla, on see, et gondlid on läbi ja lõhki seotud Veneetsiaga. Gondel on ehk isegi linna kõige iseloomulikum sümbol. Mõtle juba kas või kõikidele nendele Veneetsia piltidele, millel võib gondlit näha.

Siiski on veel midagi, mis gondleid selle linnaga seob. Gondliga mööda linna kanaleid sõites „avastad Veneetsia hoopis teistmoodi”, ütleb gondoljeer Roberto, kes linna kanalitel turiste sõidutab. „Peale tavaliste linnavaadete on niimoodi võimalik näha, milline on tõeline Veneetsia.” Kuulus saksa kirjanik Johann Wolfgang von Goethe ütles, et gondliga sõites tundis ta end kui „Aadria mere isand, just nii nagu tunneb end iga veneetslane, kui ta gondli põhja pikali heidab”. Roberto sõnab: „Gondlite aeglane kulg sobib suurepäraselt Veneetsia atmosfääriga. Istudes paadi pehmetel patjadel, on sul tunne, nagu oleks aeg seisma jäänud.”

Gondli eripärad

Gondli sõitu jälgides võid sa imestada, kuidas saab see liikuda otsejoones, kui seda juhitakse vaid ühe aeruga, mis toetub paadi paremal küljel olevale tullile. Loogiliselt võttes peaks paadi nina pidevalt ühele poole kiskuma ja enda ümber keerlema hakkama, kui paadil pidevalt kurssi ei muuda. Aga nii ei juhtu. Miks? Ajalooliste paatide ekspert Gilberto Penzo kirjutab: „Kui võrrelda paadi keret torsoga, selle kiilu selgrooga ning sõrestikku roietega, siis võib öelda, et gondel kannatab tõsise lülisambakõverduse all.” Ehk teisisõnu, selle kere on ebasümmeetriline, parem külg on 24 sentimeetrit kitsam kui vasak. Seetõttu on gondli parem külg sügavamal vees kui vasak. Kuid seda ebasümmeetriat kompenseerivad ühe aeruga tehtavad tõuked ning paadi ühel küljel seisva gondoljeeri raskus.

Gondli iseloomulikuks jooneks on tema „kael” ehk paadinina. Peale ahtri on see paadi ainus metallist osa. Paadinina on  „nii silmatorkav ja eriline, et see sööbib igaühe mällu, kes seda esimest korda näeb”, kirjutab kirjanik Gianfranco Munerotto. Alguses oli metallist paadinina ülesandeks tasakaalustada ahtris seisva gondoljeeri raskust, kuid nüüd on sellel vaid dekoratiivne otstarve. Pärimuse järgi kujutavad paadinina külge kinnitatud õhukesed sakid Veneetsia kuut linnaosa ning sakike nende vastas Veneetsia saart Giudeccat. S-tähe kujuline paadinina aga sümboliseerib käänakulist Suurt kanalit.

Veel üheks gondli iseärasuseks on must „sulestik”. Gondli mustale värvile on leiutatud kõikvõimalikke selgitusi. Ühe selgituse järgi olnud 16. ja 17. sajandil gondlid nii uhked, värvikirevad ja luksuslikud, et Veneetsia senat oli sunnitud liiga toretsevate gondlite omanikele trahve määrama, et neid mõõdukusele kutsuda. Paljud gondliomanikud olid aga pigem nõus trahvi maksma kui paadi dekoratsioonidest loobuma. Niisiis otsustanud üks riigiametnik, et kõik gondlid tuleb mustaks värvida. Teise versiooni järgi olevat gondlid mustaks värvitud, et leinata tuhandeid katkuohvreid. Kolmas selgitus on see, et tumedate gondlite taustal tulnud kõige paremini esile Veneetsia aadlike valge nahk. Tõde on aga palju proosalisem. Vähemalt alguses andis gondlitele musta värvi pigi, millega neid veekindlaks tehti.

Liueldes musta luigega mööda tasast vett, jõuad lõpuks tagasi sadamasilla juurde, kust paadisõit algas. Kui jääd gondlile kaugusesse järele vaatama, mõtled ehk hetke, kas luik pöörab korraks oma pead, et kohendada mõnd turris sulge.

[Pilt lk 24]

Gondli kere on ebasümmeetriline

[Pilt lk 24, 25]

Iseloomulik tääv

[Pilt lk 25]

Gondoljeer Roberto

[Pildi allikaviide lk 25]

© Medioimages