Saagem tuttavaks Ida-Timori rahvaga

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

IDA-TIMOR on tilluke riik Timori saare idaosas. Malaikeelne sõna, millest on tulnud nimi „Timor”, tähendab ’ida’. Niisugune nimi on igati sobiv, sest saar asub Malai saarestiku idapoolses tipus.

Ida-Timori pindala on umbes 14 800 ruutkilomeetrit ehk siis veidi väiksem kui pool Hollandit. Ent nii väike kui see saar ka pole, on sellel ühtaegu Aasiale kui ka Austraaliale omaseid jooni. Saarel vohavad niihästi troopilised džunglid kui laiuvad kuivad eukalüptisalud ja rohumaad. Ka linnud-loomad on segu Austraalia ja Aasia faunast. Näiteks elavad siin kõrvuti Austraalia kukkurloomad ja linnud ning Aasia ahvid ja harikrokodillid. Mida aga öelda Ida-Timori elanike kohta? Kas sa sooviksid nendegagi tutvuda?

Koloniaalaja mälestused

Portugali meresõitjad võisid esimest korda Ida-Timoris randuda 1514. aastal. Tollal katsid veel mäenõlvu otsatud sandlipuumetsad. Sandlipuu oli kulda väärt ning ainuüksi nendest puudest piisas portugallastele, et rajada siia kauplemispunkt. Ka katoliku kirik tundis saare vastu huvi ning tahtis läkitada misjonäre kohalikke elanikke uude usku pöörama. Nende kahe teguri ajel alustasidki portugallased 1556. aastal saare koloniseerimist.

Ida-Timor jäi aga isoleeritud ja hüljatud koloniaalseks eelpostiks. Kui hollandlased 1656. aastal saare läänepoolses osas võimu enda kätte haarasid, tõmbusid portugallased saare idaotsa. Pärast 400 aastat kestnud koloniaalvalitsust, loobusid portugallased 1975. aastal oma võimust täielikult.

Samal aastal puhkes kodusõda. Järgmise 24 aasta jooksul tapeti arvestuste kohaselt 200 000 idatimorlast ehk umbes kolmandik rahvastikust. Suur vägivallalaine tabas maad 1999. aastal, mil hävis 85 protsenti elamutest ja suur osa infrastruktuurist. Sajad tuhanded inimesed põgenesid mägedesse. Lõpuks sekkus ÜRO, et peatada hävingut ning stabiliseerida olukorda.

Sellest ajast peale on timorlased püüdnud oma kildudeks purunenud elu taas kokku panna. 2002. aasta mais tunnustati Ida-Timori Demokraatlikku Vabariiki ametlikult kui uut riiki.

Kultuuride risttee

Sajandeid kestnud kaubavahetuse, Aasia ja Austraalia rahvaste rände ning Euroopa kolonisatsiooni tõttu valitseb Ida-Timoris tõeliselt mitmekesine kultuur ning siin räägitakse mitmeid keeli. Kuigi portugali keelt kasutatakse äris ja valitsuses, räägib 80 protsenti rahvastikust segakeelt tetumit, millel on palju portugali keele laene. Kogu riigis on tarvitusel veel vähemalt 22 keelt.

Maapiirkondades etendavad külaelus veel praegugi tähtsat rolli traditsioonilised kuningad. Nad organiseerivad tseremooniaid, maa jaotamist ning muid traditsioonilisi tegevusi, samal ajal aga tegeleb tsiviiljuhtimisega valitud pealik.

 Ida-Timori religioon on segu animismist ja sissetoodud katoliiklusest. Esivanemate kultus, nõidus ja spiritism mõjutavad siin inimeste elu igat tahku. Kirikuskäijatel on tavaks pöörduda nõidarsti poole, et saada teada oma tulevikku, leida abi mõnele tõvele või kaitsta end kurjade vaimude eest.

Uudishimulikud ja külalislahked inimesed

Ida-Timori elanikud on loomult rõõmsameelsed, uudishimulikud ja külalislahked. „Meil on suur soov õppida, rääkida, seltsida, ning seda isegi võõrastega,” ütleb president Kay Rala Xanana Gusmão.

Külalised, keda timorlased on kutsunud enda juurde einestama, istuvad tavaliselt lauda koos perekonnapeaga. Peremehe naine ja lapsed teenindavad külalisi ning söövad ise hiljem. Siin on viisakas võtta kõigepealt väike portsjon toitu. Seejärel võib uut portsjonit küsida, mis toob au kokale.

Suurema osa timorlaste toidust moodustavad riis, mais, maniokk ning köögiviljad. Üks timorlaste eriroogi on saboko, mis koosneb sardiinidest, tamarindipuu vilja kastmest ja maitseainetest, mis kõik on keeratud palmilehe sisse. Liha on aga siinsete elanike jaoks kallis lõbu.

Paljulapselised pered

Ida-Timor on noorte inimeste riik. Peaaegu poole rahvastikust moodustavad lapsed ning paljudes peredes elab kodus 10 kuni 12 last.

Kooli minnes jalutavad lapsed tihtipeale käest kinni, poisid omavahel ja tüdrukud omavahel, ning siis on ikka kuulda naerurõkkeid ja laulu. Koolis ei õpetata üksnes akadeemilisi õppeaineid, vaid ka õiget eluviisi ja käitumist.

Timorlaste lapsed ei mängi kunagi üksi ega vaikselt. Tavaliselt tulevad kokku terve naabruskonna lapsed. Siinsete laste lemmikmänguks on dudu karreta, mis kujutab endast jalgratta rehvi veeretamist. Joostes ja kilgates lükkavad nad okstega ratast mööda tänavat ning mängivad, et see on auto.

Ent elu pole Timori lastele vaid lust ja lillepidu. Lastel tuleb ka tööd teha, näiteks on nende ülesandeks maisi jahvatada. Kuid töödki teevad nad rõõmsa meelega. Nad ei paista teadvatki, et on sündinud riiki, mis kuulub maailma kümne kõige vaesema hulka.

Omariikluse sünnitusvalud

Äärmine vaesus teeb timorlaste elu ebakindlaks. 40 protsenti rahvastikust peab  toime tulema vähem kui 1,5 dollariga päevas. See summa on miinimum, mida on vaja, et katta toidu- ja majapidamiskulusid. Infrastruktuur on vilets. Üks valitsusraport annab teada: „Meie riigis elab kolm neljandikku rahvast ilma elektrita, kolm viiendikku korraliku kanalisatsioonita ning pool elanikkonnast ilma puhta joogiveeta.”

On selge, et niisugustes oludes ei jää ka tervisehädad tulemata. Alatoitumuse, malaaria, tuberkuloosi ja teiste haiguste tõttu on Ida-Timoris keskmine eluiga vaid 50 aastat. Kümnest lapsest üks sureb enne viieaastaseks saamist. 2004. aastal oli riigis umbes 800 000 elaniku jaoks vähem kui 50 arsti.

Paljud välisriigid teevad nüüd ÜRO-ga koostööd, et aidata timorlastel oma riiki üles ehitada. Tänu suurtele nafta- ja gaasivarudele Timori meres on riigil siiski lootust oma majandust paremale järjele viia. Ent Ida-Timori suurimaks varaks on selle vastupidav ja alandlik rahvas. Üks timori naine ütles ajakirjale „Ärgake!”: „Me võime küll olla vaesed, aga me pole õnnetud.”

„Head sõnumid”

Viimastel aastatel on Jehoova tunnistajad toonud Ida-Timori elanikele „häid sõnumeid” (Jesaja 52:7; Roomlastele 10:14, 15). 2005. aastal kuulutasid selle riigi  ainsasse Jehoova tunnistajate kogudusse kuuluvad liikmed ühtekokku peaaegu 30 000 tundi, rääkides teistele Piibli imepärasest tõotusest maise paradiisi kohta (Laul 37:10, 11; 2. Peetruse 3:13).

Piibli tõed on vabastanud inimesi spiritismi rõhuvast ikkest. Näiteks oli viie lapse isa Jacob tugevais spiritismi kammitsais ning tõi surnute vaimudele loomohvreid. See nõudis tema perelt hiigelsuuri rahalisi väljaminekuid. Näiteks läks talle ühe kana ohverdamine maksma terve päevapalga, kitse või sea ohverdamine aga koguni mitme nädala palga.

Kui Jacobi naine Fransiska hakkas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima, näitas ta oma mehele piiblitekste, mis ütlesid, et surnud on teadvuseta ega saa elavatele kurja teha (Koguja 9:5, 10; Hesekiel 18:4). Kuna need Pühakirja sõnad läksid neile südamesse, otsustasid nad mõlemad vaimudele ohverdamise lõpetada. Nende sugulased aga ütlesid neist seepärast lahti ning ähvardasid, et vaimud tapavad nad kättemaksuks. Jacob ja Fransiska jäid siiski endale kindlaks ning ütlesid, et Jehoova kaitseb neid.

Ka Jacob hakkas Piiblit uurima ja perega kristlikel koosolekutel käima. Tänu sellele tegi ta elus teisigi muudatusi. Kuigi ta oli aastaid suitsetanud päevas paki sigarette, jättis ta suitsetamise maha. Ta õppis lugema ja kirjutama. Fransiska lõpetas beetelpähklite närimise. 2005. aastal lasid Jacob ja Fransiska end Jehoova tunnistajaks ristida. Nüüd kasutavad nad oma raha targasti, et harida oma lapsi ning maksta arstiabi eest.

Just nagu Jeesus oli ennustanud, kuulutatakse head sõnumit Jumala Kuningriigist „maailma otsani”. Ja nii kuulutatakse seda sõnumit ka tillukese Ida-Timori uudishimulikele, külalislahketele ja suure südamega elanikele (Apostlite teod 1:8; Matteuse 24:14).

[Kast/pilt lk 17]

„Lõng ja värten”

„Lõng ja värten” on väljend, mida timorlased kasutasid kunagi tüdruku sünni puhul. See kirjeldab hästi timori naise kui tais’i ehk dekoratiivse kanga kuduja rolli. Erisuguste kujunditega tais’i kasutatakse tseremoniaalse riietusena ning tekkide ja perekonnareliikviatena. Vanad naised õpetavad noortele, kuidas puuvilla kasvatada, selle kiudu eraldada, kedrata, värvida ja sellest kauneid mustrilisi kangaid kududa. Olenevalt kudumi mustri keerukusest võib üheainsa tais’i tegemiseks kuluda aasta või enamgi. Kuna igal regioonil on oma traditsioonilised mustrid, võib asjatundja kohe öelda, kus mingi tais on tehtud.

[Kaart lk 14]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

PAAPUA UUS-GUINEA

INDONEESIA

IDA-TIMOR

AUSTRAALIA

[Pilt lk 15]

Traditsiooniline koonusekujuline maja

[Pilt lk 16]

Laste lemmikmäng dudu karreta

[Pilt lk 16, 17]

Jacob oma perega