Nad jäid ellu Mumbai terrorirünnakus

„ÄRGAKE!” INDIA-KORRESPONDENDILT

MUMBAI, endise Bombay linna elanikkond on kiiresti kasvanud enam kui 18 miljonini. Neist 6–7 miljonit sõidab iga päev kiirete ja sagedaste linnalähirongidega tööle, kooli või kolledžisse, ostukeskustesse või huviväärsusi vaatama. Tipptundidel täitub iga üheksavaguniline rong, kuhu normaalselt mahub 1710 inimest, umbes 5000 reisijaga. Nõnda oli ka 2006. aasta 11. juuli tipptunnil, kui terroristid võtsid sihtmärgiks Mumbai rongid. Vähem kui 15 minuti jooksul plahvatas mitmes lääneliini rongis seitse pommi, mille tagajärjel sai surma üle 200 ja haavata üle 800 inimese.

Rongiga sõidab regulaarselt kaunis palju Jehoova tunnistajaid Mumbai ja selle eeslinna 22 kogudusest ning neid oli ka rongides, mida rünnati. Õnneks ei kaotanud keegi neist elu, ehkki mõned said vigastada. Näiteks Anita oli parasjagu töölt koju sõitmas. Kuna rong oli rahvast täis, seisis ta esimese klassi vagunis ukse lähedal, et kergemini välja pääseda. Samal ajal kui rong kihutas, kostis äkitselt kohutav plahvatus ja vagun täitus musta suitsuga. Kui Anita kallutas end üle ukseava ja vaatas paremale, nägi ta, et järgmise vaguni metallsein on rongikere küljest lahti rebenenud ja ripub 45-kraadise nurga all. Õudusega nägi ta inimesi ja nende kehaosi avausest välja paiskumas. See kõik kestis tema meelest terve igaviku – kuid tegelikult ainult mõne sekundi – ja siis jäi rong seisma. Anita hüppas koos teistega välja ning hakkas rongist eemale jooksma. Ta helistas oma abikaasale Johnile ja sai ta õnnekombel kätte; mõne minuti pärast oli linna telefonivõrk ärevil helistajate  tõttu juba rivist väljas. Enne abikaasaga rääkimist oli ta üsna rahulik, kuid murdus siis ja puhkes nutma. Ta jutustas kaasale, mis oli juhtunud, ja palus tal endale järele tulla. Ootamise ajal hakkas vihma kallama ning vesi uhtus ära suure osa jälgedest, mis oleksid uurijaid aidanud.

Claudius, üks teine Jehoova tunnistaja, oli oma büroost lahkunud varem kui tavaliselt. Ta astus rongile, mis väljus Churchgate’i jaamast, lääneliini lõpp-peatusest kell 17.18, ja läks esimese klassi vagunisse. Otsides istekohta tunnipikkuseks sõiduks Bhayandari peatuseni, nägi ta Josephit, Jehoova tunnistajat naaberkogudusest. Uudiseid vahetades möödus aeg kiiresti. Seejärel tööpäevast väsinud Joseph suigatas. Kuna rong oli tungil täis, tõusis Claudius peatus varem püsti, et ukseni jõudmiseks teed teha. Sel ajal kui Claudius seisis, ärkas Joseph üles ning kallutas end üle tooliselja, et Claudiusele head aega öelda. Istme käepidemest kinni hoides kallutas Claudius end Josephi poole, et talle vastata. Tõenäoliselt see päästiski Claudiuse elu. Äkitselt käis tugev kõmakas. Vagun rappus kõvasti, täitus suitsuga ja läks täiesti pimedaks. Claudius paiskus põrandale pingiridade vahele ja talle tundus, et peale kumina oma kõrvades ei kuule ta midagi. Kohas, kus ta äsja oli seisnud, haigutas suur tühimik. Tema kõrval seisnud reisijad olid kas rongist välja paiskunud või lamasid surnult põrandal. See oli viies plahvatus seitsmest, mis tol saatuslikul teisipäeval raudteevõrku raputasid.

Claudius viidi haiglasse. Tema riided olid üleni verised, kuid see oli peamiselt nende reisijate veri, kel oli vähem õnne. Tema pääses ainult väikeste vigastustega – rebenenud trummikile, põletushaavad käel ja kõrbenud juuksed. Haiglas kohtas ta Josephit ja tema naist Angelat, kes oli olnud järgmises, naistele mõeldud vagunis ega saanud vigastada. Josephi parem silm oli sinine ja tal oli kuulmiskahjustus. Need kolm Jehoova tunnistajat tänasid Jehoovat ellujäämise eest. Claudius ütles, et kui ta jälle meelemärkusele tuli, oli tema esimene mõte: kui tühine on selles maailmas taga ajada raha ja materiaalseid asju, kui elu võib kustuda ühe silmapilguga! Ta oli õnnelik, et oli loonud lähedased suhted Jumal Jehoovaga, mis oli tähtsaim asi tema elus!

Mumbai linnas on lühikese aja jooksul olnud mitu üleujutust, mässu ja pommiplahvatust. Kõigest hoolimata on rohkem kui 1700 Jehoova tunnistajat ikka tublid ja innukad. Nad käivad oma kodukandi inimestele järjekestvalt rääkimas imelisest uuest maailmast, kus kõik vägivald on jäänud minevikku (Ilmutuse 21:1–4).

[Väljavõte lk 23]

Kohas, kus ta äsja oli seisnud, haigutas suur tühimik

[Pilt lk 23]

Anita

[Pilt lk 23]

Claudius

[Pilt lk 23]

Joseph ja Angela

[Pildi allikaviide lk 22]

Sebastian D’Souza/AFP/Getty Images