„Jehoova, luba mul sind teenida”

Jutustab Danielle Hall

Lapsena meeldis mulle olla memme juures, kes elas kõrvalmajas. Igal pärastlõunal tegi ta väikese uinaku. Kui ma juhtusin sel ajal tema pool olema, istusime mõlemad voodis ning ta luges mulle piiblilugusid. Ta ütles sageli: „Ära kunagi unusta, et Jehoova armastab sind. Kui sina teda armastad, hoolitseb ta su eest alati.” Tema sõnad jäid sügavale mu meelde ja südamesse.

MEMM suri aastal 1977, kui olin neljane. Nii tema kui ka kõik teised isapoolsed sugulased Austraalias meie kodulinnas Moes olid Jehoova tunnistajad. Minu vanemad polnud Jehoova tunnistajad, kuid isa suhtus neisse hästi. Kolisime hiljem Uus-Lõuna-Walesi ranniku lähedale väikesesse linna Tintenbari. Seal käisime isa ja vanema venna Jamiega aeg-ajalt Jehoova tunnistajate koosolekutel.

Kui olin kaheksane, vanemad lahutasid. Isa kolis tagasi Moesse, meie Jamiega jäime aga ema juurde. Ema polnud Piiblist huvitatud ega tahtnud, et me koosolekutel käiksime. Olin selle pärast muidugi ütlemata kurb. Memme  sõnad olid jäänud mulle südamesse. Ma tõesti armastasin Jehoovat ning tahtsin teda teenida. Palvetasin ta poole ja ütlesin, et ka mina olen tema tunnistaja. Jamie tundis sedasama.

Raskused koolis

Ükskord palus õpetaja igal õpilasel öelda, millisesse religiooni ta kuulub, et kanda see klassiregistrisse. Kui tuli Jamie kord, ütles ta selgel häälel: „Jehoova tunnistaja.” Õpetaja palus tal korrata, mida Jamie ka tegi. „Ma ei arva, et see nii on, aga arutame seda hiljem,” sõnas õpetaja. Kui tuli minu kord, laususin samuti valjult, et olen Jehoova tunnistaja. Õpetaja oli ärritunud ning kutsus kohale direktori.

„Mul on teie kooli registreerimise paberid ning siia pole vanemad küll kirjutanud, et olete Jehoova tunnistajad,” sõnas direktor. „Aga me oleme ikkagi,” vastasime lugupidavalt. Ei õpetaja ega direktor puudutanud seda teemat enam kunagi.

Jagasin oma piiratud teadmisi Piiblist ka koolikaaslastega. Võtsin kooli kaasa „Minu piiblilugude raamatu” * ning lugesin aeg-ajalt sealt ette lugusid ühele tüdrukule, kes uskus Jumalat. Kuna püüdsin oma elus järgida kristlikke mõõdupuid, polnud ma kunagi eriti populaarne ning vahetevahel tundsin end väga üksikuna.

Rääkisin Jehoovaga palves väga palju ja sügavalt, nii et temast sai mu parim sõber. Iga päev pärast kooli istusin oma voodil ning jutustasin talle viimse detailini oma koolipäevast. Nutsin sageli. Pisarad mööda põski alla veeremas, palusin: „Jehoova, luba mul sind teenida koos sinu rahvaga.” Pärast palvetamist tundsin end alati palju paremini.

Julgustav kiri

Kui olin 10-ne kolis Jamie isa juurde Moesse. Tundsin end nüüd vaimses mõttes veelgi üksildasemana. Siis aga leidsin naabritel külas olles mõned Jehoova tunnistajate ajakirjad. Olin elevil ja püüdsin meelde jätta harubüroo aadressi ning seejärel tõttasin koju, et seda üles märkida. Kirjutasin harubüroosse tundeküllase kirja, kus selgitasin oma olukorda ning palusin abi. Sain kaheleheküljelise südamliku vastuse, mis oli kirjutatud isiklikult minule, ning mulle tulid pisarad silma. See kinnitas, et Jehoova pidas mind tõepoolest kalliks.

Kirjas innustati mind jäljendama Piibli aegadel elanud väikese Iisraeli tüdruku usku, kellest sai Süüria väepealiku Naamani teenija. Kuigi ta oli vangistuses ning kodust kaugel, püsis ta Jehoova Jumala ligi. Kuna ta rääkis julgelt oma usust, kinnitas ta sellega, et on tõeline Jehoova tunnistaja (2. Kuningate 5:1–4).

Harubüroo kirjas oli ka öeldud: „Kuna oled veel noor, saad teenida Jehoovat nii, et kuuletud oma vanematele ja õpid koolis hoolega. Samuti saad Jehoova ligi püsida, kui palvetad tema poole ning uurid tema Sõna.” Lõpetuseks oli kirjas: „Danielle, ära kunagi unusta, et ükskõik kus me ka ei elaks, on Jehoova alati meie kõrval. Me teame, et sa usud seda.” (Roomlastele 8:35–39.) See kiri, mis on nüüdseks vana ja kulunud, on mul Piibli vahel. Olen seda aastate jooksul sageli lugenud ning alati on mu silmad täitunud pisaratega.

Peagi pärast seda kirja sain ka teise, kus öeldi, et isa tellis mulle posti teel ajakirjad „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Olin ülirõõmus! Nüüd sain vaimset toitu korrapäraselt. Iga kord, kui uued ajakirjad tulid, lugesin need  kaanest kaaneni läbi. Mul on esimesed ajakirjanumbrid veelgi alles. Umbes samal ajal hakkas mind külastama ka kohaliku koguduse vanem. Kuigi need külastused olid lühikesed, sain neist väga palju tuge.

Muudatused aitavad vaimselt kasvada

Mu olukord küll paranes, kuid ma soovisin teenida Jehoovat koos teistega. Kui sain 13-aastaseks, küsisin emalt, kas võiksin minna elama isa juurde. Armastasin ema väga, nagu tema mindki, kuid soovisin teenida Jehoovat. Kui ta nõustus, naasin Moesse ning tunnistajad hakkasid minuga Piiblit uurima. Isa nõusolekul käisime koos Jamiega ka kõikidel koosolekutel. Kohalikud tunnistajad olid meile suureks abiks. Kasvasime Jamiega vaimselt hästi ning meid mõlemaid ristiti mõnekuulise vahega. Mu lapsepõlve palvetele oligi vastatud! Teenisin Jehoovat koos tema rahvaga.

Sain väga lähedaseks oma tädi ja tema mehega, Lorraine ja Philip Tayloriga, kes kuulusid samuti Moe kogudusse. Nad suhtusid minusse kui oma tütresse. Neil oli plaanis kolida Paapua Uus-Guineasse Bougainville’i saarele, et teenida seal, kus Kuningriigi kuulutajate järele on suurem vajadus. Nad kutsusid mindki endaga kaasa, millega ma kohe nõustusin. Olin vaid 15, kuid vanemad lubasid mul minna.

Bougainville’is jätkasin oma õpinguid kirja teel. Suurema osa ajast olin kuulutamas. Kui suurt rõõmu tõi küll kuulutustöö koos misjonäride ja pioneeridega! Kohalikud elanikud olid kõige alandlikumad inimesed, keda kunagi olin kohanud, ning paljud olid Piiblist väga huvitatud.

Samal aastal puhkesid poliitilised rahutused ning mul oli liiga ohtlik sinna jääda. Väga raske oli ära minna sellelt väikeselt saarelt ning nende armsate inimeste juurest. Kui väikelennuk õhku tõusis, nägin, kuidas onu Philip lennurajal lehvitas. Nutsin lohutamatult ning palusin Jehoovat, et võiksin ühel päeval teenida misjonärina välismaal.

Jällegi saavad mu palved vastuse

Kui lõpetasin Austraalias keskkooli, hakkasin saama väljaõpet ühes õigusabi firmas. Vahepeal oli isa uuesti abiellunud ning hoolitses nüüd suure kasupere eest. Jamie elas ema juures. Mõnda aega elasin vaheldumisi kummagi vanema juures. Elu tundus üsna keeruline. Pidin oma elu lihtsustama ning keskenduma vaimsetele eesmärkidele. Niisiis alustasin aastal 1994 Moes täisajalist pioneerteenistust.

Olin jällegi õnnelik. Minu sõpradeks olid Jehoova teenimisest huvitatud koguduse noored ning nad toetasid mind väga. Aastal 1996 abiellusin ühega neist, Williga, kes oli tasane, lahke ja alandlik noormees. Ta oli mulle tõeliseks kingiks Jehoovalt.

Elasime oma elu ning olime õnnelikud. Kord, kui Will pärast ringkonnaülevaatajaga kuulutustööd koju tuli, palus ta mul istuda ning küsis, kas oleksin valmis minema kogudusse, kus oleks vaja abi. Südames olin kohe nõus. Kuid küsisin lustakalt, et kuhu siis, kas Vanuatusse või hoopis Fidžisse? Kui Will ütles, et Morwelli, pahvatasin, et see on ju naaberkogudus. Hakkasime mõlemad naerma ning olime kohe heal meelel nõus sinna minema ning teenima seal pioneeridena.

Järgmised kolm aastat Morwellis olid rõõmurohked ja viljakad. Siis tuli aga uus üllatus. Jehoova tunnistajate Austraalia harubüroo tegi meile ettepaneku teenida eripioneeridena. Kuhu meid määratakse? Ida-Timorisse, väikesesse riiki, mis asub Indoneesia saarestiku idatipus. Mu silmad täitusid pisaratega. Tänasin Jehoovat, et ta oli vastanud kõikidele mu palvetele. Peale selle, et olin saanud Jehoovat teenima hakata, avanes meil nüüd ka võimalus abikaasaga teise riiki kuulutama minna.

 Teenistus teispool merd

Saabusime pealinna Dilisse 2003. aasta juulis. Dili kogudus, mis oli ainuke terves riigis, koosnes 13 eripioneerist, kes olid tulnud Austraaliast, ning käputäiest kohalikest tunnistajatest. Timori õed ja vennad olid väga vaesed. Enamik oli kaotanud oma vara ja pereliikmed 24 aastat väldanud kodusõjas, mis lõppes aastal 1999. Paljud olid jäänud Jumalale ustavaks vaatamata perekonna vastuseisule. Hoolimata kannatustest ja vaesusest, olid nad vaimselt rikkad ja õnnelikud (Ilmutuse 2:8, 9).

Enamik timorlasi olid jumalakartlikud inimesed, kes pidasid Piiblist lugu. Peagi oli meil rohkem uurimisi, kui suutsime juhatada. Aja möödudes said esimestest piibliõpilastest meie õed ja vennad. Nende vaimne kasv tõi meile palju rõõmu.

2006. aastal tabas Dilit jällegi kaos. Pinged erinevate etniliste gruppide vahel kasvasid täieulatuslikuks konfliktiks. Paljud majad rüüstati ja põletati maha ning kohalikud vennad-õed otsisid varju eripioneeride kodudes. Meie majast ja hoovist sai ajutine põgenikelaager ning mingil ajal elas meil ligi 100 inimest. Autovarjualusest sai köök, söögisaal ning ajutine kuningriigisaal.

Ehkki läheduses kõlasid püssilasud ning lõhkesid granaadid, oli meie pioneerikodu rahupaik. Tundsime kõik, et Jehoova kaitseb meid. Igal hommikul arutasime üheskoos selle päeva piibliteksti. Koosolekud toimusid nagu tavaliselt. Samuti saime huvilistega Piiblit uurida.

Nädalate möödudes sai selgeks, et vendadel, kes on sündinud riigi idaosas, on ohtlik jääda Dilisse. Seega otsustasid vastutavad vennad moodustada uue grupi Baucaus, mis on suuruselt teine linn ja asub Dilist kolme tunni kaugusel idas. Nii saimegi Williga endale uue ülesande.

Saabusime Baucausse 2006. aasta juulis, umbes kolm aastat pärast Ida-Timorisse tulekut. Uude gruppi kuulus neli eripioneeri ja kuus timori tunnistajat. Kohalikud vennad ja õed olid jätnud kogu oma vara Dilisse, kuid mitte oma laia naeratust. Me tõesti imetlesime nende ustavust ning ennastohverdavat vaimu.

Teenime Williga veelgi Baucaus. Meile meeldib siin väga ning suhtume sellesse kui veel ühte õnnistusse Jehoovalt. Kui vaatan oma elule tagasi, võin öelda, et memmel oli õigus. Kõigi nende aastate jooksul on Jehoova mu eest hoolitsenud. Tänan Jumalat ikka ja jälle eesõiguse eest, et saan teda teenida koos tema rahvaga. Ootan väga aega, mil memm üles äratatakse. Siis võin teda tänada selle eest, et ta andis mulle suuna, kuidas elada õnnelikku ja rahuldustpakkuvat elu.

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Memmega

[Pilt lk 28, 29]

Koos Williga