Sulgede imepärane ehitus

TIIBADEGA hoogu lükates lendab merikajakas taeva poole. Saanud tuule tiibadesse, tõuseb ta õhuvooludega aina kõrgemale. Muutes vaid pisut oma tiibade ja saba nurka, võib ta peaaegu liikumatuil tiivul taeva all liuelda. Kuidas suudab ta nii graatsiliselt ja oskuslikult lennata? Võib öelda, et suuresti tänu oma sulgedele.

Linnud on praegu ainsad olendid maamunal, kelle keha katavad suled. Enamikul lindudel on sulgi mitut tüüpi. Kõige silmatorkavamad on osaliselt üksteise peal asetsevad kontuursulgede hulka kuuluvad kattesuled, mis teevad linnu kehapinna siledaks ja voolujooneliseks. Kontuursulgede hulka kuuluvad ka lendamiseks hädavajalikud suursuled: hoosuled (tiivasuled) ja tüürsuled (sabasuled). Näiteks võib koolibril kontuursulgi olla alla 1000, luigel aga enam kui 25 000.

Suled on meisterlikult kavandatud. Piki sule keskjoont paikneb elastne ja erakordselt tugev sulerood. Suleroo külge kinnituvad suleudemed, mis moodustavad sileda sulelaba. Suleudemed haakuvad üksteise külge sadade tillukeste ebemetega. Kui ebemed üksteise küljest lahti tulevad, sätivad linnud need lihtsalt kokku tagasi. Võid ka ise proovida, kuidas ebemed üksteise külge haakuvad, kui tõmbad räsitud sule õrnalt sõrmede vahelt läbi.

Kui vaadata näiteks lindude hoosulgi, on näha, et nende välislaba on kitsam kui siselaba. Tänu niisugusele tüüpilisele aerodünaamilisele pinnale võib hoosulg talitleda omaette väikese tiivana. Uurides suuremaid sulgi lähemalt, võib suleroo alapoolel tähele panna vagu. See lihtne element annab suleroole lisatugevust ja -painduvust.

Sulgede mitu otstarvet

Paljude lindude kontuursulgede vahel paiknevad pikad ja peenikesed niitsuled ja puuderudusuled. Arvatakse, et niitsulgede nääpsu ümber asuvad närvilõpmed annavad linnule teada kontuursulgede liikumisest ning võivad aidata koguni lennukiirust hinnata. Puuderudusuled on ainsad suled, mis kasvavad lakkamatult ega vahetu kunagi. Nende udemed pudenevad peeneks pulbriks, mis aitavat kaasa sulestiku märgumatusele.

Lisaks muudele funktsioonidele kaitsevad suled linde  kuuma, külma ja ultraviolettkiirguse eest. Sukelpartidele ei näi liiga tegevat isegi läbilõikavalt külmad meretuuled. Kuidas on see võimalik? Kuna partide pealissulestiku all, mis ei lase peaaegu üldse tuult läbi, on tihe, pehme ja kohev udusulgede kiht, mis võib olla kuni 1,7 sentimeetrit paks ning katta suuremat osa nende kehast. Udusuled on nii head isolaatorid, et nendega pole võrreldav mitte ükski seniajani leiutatud sünteetiline materjal.

Kuna lindude suled kuluvad, tuleb vanad suled asendada uutega. Sulgede vahetumist nimetatakse sulgimiseks. Enamikul lindudel vahetuvad hoo- ja tüürsuled kindlas järjekorras ja sümmeetriliselt, nii et sulgede kaotus ei takista neid lendamast.

„Liiga täiuslikud”

Selleks, et lennukid õhus püsiksid, nõuab nende valmistamine väga hoolikat konstrueerimist ja masinaehitusoskusi. Kuidas on aga lugu lindude ja sulgedega? Kuna sulgede evolutsiooni kohta pole olemas ühtki fossiili, tekitab see teema evolutsionistide seas tuliseid vaidlusi. Nagu annab teada ajakiri „Science News”, käivad paleontoloogide seas sel teemal ägedad, sapised ja raevukad vaidlused. Ühe sulgede arengu teemalise sümpoosioni korraldanud evolutsioonibioloog tunnistas: „Ma ei oleks ealeski uskunud, et üks teadusküsimus võib panna inimesi nii ebaviisakalt ja sapiselt käituma.” Kui sulgede evolutsioonis poleks tõepoolest mingitki kahtlust, miks muutuvad siis arutelud selle protsessi üle nii mürgiseks?

„Asi on selles, et suled on liiga täiuslikud,” märgitakse Yale’i ülikooli trükises „Manual of Ornithology–Avian Structure and Function”. Sulgede ehitus ei näita, et need on kunagi täiustumist vajanud. Tegelikult on „kõige varasem kivistunud sulg eristamatu tänapäeva lennuvõimeliste lindude omadest”. * Evolutsiooniteooria aga õpetab, et suled tekkisid tänu järkjärgulistele kumulatiivsetele muutustele naha varajastes väljakasvudes. „Suled poleks saanud areneda, kui  muutused iga järgneva põlvkonna juures poleks neid teinud paremaks,” ütleb sama trükis.

Lihtsalt öeldes ei saaks sulg isegi evolutsiooniteooria järgi olemasollu tulla ilma, et iga etapp sulestruktuuri pikas ja juhuslike pärilike muutuste ahelas poleks märkimisväärselt parandanud linnu ellujäämisvõimalusi. Ent koguni paljud evolutsionistid leiavad, et miski nii keerukas ja talituslikult täiuslik, nagu seda on sulg, ei saaks sel moel tekkida.

Liiati, kui suled arenesid järk-järgult pika perioodi jooksul, peaks nendest vahevormidest olema ka fossiile. Ühtegi sellist vahevormi pole aga leitud, küll aga täielikult väljaarenenud sulgedega linnujäänuseid. „Evolutsiooniteooria kahjuks tuleb tõdeda, et suled on väga keerukad,” kirjutab „Manual of Ornithology–Avian Structure and Function”.

Lendamiseks läheb tarvis muudki peale sulgede

Sulgede täiuslikkus on vaid üks komistuskivi evolutsionistidele, sest lindudel on peaaegu iga kehaosa loodud lendamiseks. Neil on kerged ja õõnsad luud, tõhus hingamissüsteem ning spetsiaalsed tiibu langetavad, tõstvad ja muid tiibade liigutusi tagavad lihased. Lindudel on isegi iga üksiku sule asendi reguleerimiseks mitu lihast. Närvid ühendavad igat lihast tillukese, ent hämmastava ajuga, mis on programmeeritud kontrollima kõiki neid talitlusi samaaegselt, automaatselt ja täpselt. Nii et lendamiseks ei piisa sugugi ainuüksi sulgedest.

Samuti tuleb meeles pidada, et lind areneb imepisikesest rakust, mis sisaldab täielikku instruktsioonide kogu tema kasvu ja instinktide kohta, et ta võiks ühel päeval taeva poole lennata. Kas kõik see on võimalik tänu pika aja jooksul toimunud juhuste reale? Või on kõige lihtsam selgitus sellele küsimusele ka kõige mõistlikum ja teaduslikum, nimelt see, et linnud ja nende suled on tõendiks ülimalt intelligentse Looja olemasolust? Rääkigu need tõendid ise enda eest (Roomlastele 1:20).

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 24]

VÕLTSTÕEND

Mõned fossiilidest „tõendid”, millega üritati varem tõestada lindude arenemist teistest olenditest, on nüüd tunnistatud võltsiks. Näiteks oli 1999. aastal ajakirjas „National Geographic” artikkel sulgede ja dinosauruse sabaga olendi fossiilist. Ajakiri teatas, et see olend on „puuduv lüli dinosauruste ja lindude vahel”. Fossiil osutus aga pettuseks. Väidetav puuduv lüli oli kokku klopsitud kahest eri loomast. Tegelikult pole seda puuduvat lüli seniajani leitud.

[Allikaviide]

O. Louis Mazzatenta/National Geographic Image Collection

[Kast lk 25]

MAAILM LINNU SILMADE LÄBI

Kas pole erksavärvilised ja küütlevad linnusuled kaunid? Linnud ise näevad oma sulgi aga veelgi värvikamana. Kui inimese silmas on värvusi tajuvaid kolvikesi ainult kolme liiki, siis lindudel on neid neli. Tänu sellele tajuvad nad inimsilmale nähtamatut ultraviolettkiirgust. Mõne linnuliigi isa- ja emalinnud paistavad küll meile inimestele ühesugusena, kuid tegelikult peegeldavad isalinnu suled ultraviolettkiirgust teistmoodi kui emalinnu omad. Linnud näevad seda vahet ja see võib aidata neil ära tunda võimalikku paarilist.

[Joonis lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Suleude

Suleebe

Sulerood

[Pilt lk 24]

Kontuursuled

[Pilt lk 24]

Niitsulg

[Pilt lk 25]

Puuderudusulg

[Pilt lk 25]

Udusulg

[Pilt lk 24, 25]

Suula