Võitmatu Armaada – katastroofiga lõppenud merereis

„ÄRGAKE!” HISPAANIA-KORRESPONDENDILT

ENAM kui neli sajandit tagasi võitles kitsas La Manche’i väinas kaks sõjalaevastikku. Lahing käis protestantide ja katoliiklaste vahel ning oli osa 16. sajandi vastasseisust Inglismaa protestandist kuninganna Elizabeth I ja Hispaania roomakatoliiklasest kuninga Felipe II vägede vahel. Raamatus „The Defeat of the Spanish Armada” selgitatakse: „Tollastele inimestele oli Inglismaa ja Hispaania sõjalaevastiku kokkupõrge La Manche’il ... valguse ja pimeduse jõudude lõplik võitlus elu ja surma peale.”

Tolle aja inglased iseloomustasid Võitmatut Armaadat ehk Hispaania sõjalaevastikku kui „suurimat mereväge, mida avamerel eales on nähtud”. Ent Armaada ette võetud sõjaretk osutus traagiliseks möödalaskmiseks – seda eriti neile tuhandetele, kes kaotasid elu. Mis oli sõjaretke eesmärk ja miks see läbi kukkus?

Miks üritati invasiooni?

Inglise piraadid olid juba aastaid Hispaania laevu rüüstanud, lisaks toetas Inglise kuninganna Elizabeth aktiivselt Madalmaade mässu Hispaania ülemvõimu vastu. Pealegi pidas katoliiklasest Felipe II oma kohuseks aidata Inglismaa katoliiklastel puhastada maa üha kasvavast protestantlikust ketserlusest. Sel eesmärgil oli Armaadaga kaasas 180 preestrit ja usunõustajat. Juba Armaada meeskondade moodustamise ajal pidi iga mees preestrile oma patte pihtima ja armulaual käima.

Hispaania ja selle kuninga usulise meelsuse kehastuseks oli väljapaistev  hispaanlasest jesuiit Pedro de Ribadeneyra, kes lausus: „Meie ees käib Jumal, meie Issand, kelle huve ja ülimalt püha usku me kaitseme – koos sellise kapteniga pole meil miskit karta.” Mis puutub inglastesse, siis nemad lootsid, et nende otsustav võit sillutab teed protestantlike ideede kiirele levimisele üle kogu Euroopa.

Hispaania kuninga invasiooniplaan paistis olevat lihtne ja selge. Ta käskis Armaadal La Manche’i väinast üles sõita ning ühineda Parma hertsogi ja tema 30 000 veteransõduriga, kes paiknesid Flandrias. * Seejärel pidid ühendväed väina ületama, Essexi rannikul maabuma ja Londoni peale marssima. Felipe eeldas, et Inglismaa katoliiklased hülgavad oma protestandist kuninganna ning ühinevad tema armeega.

Ent Felipe sõjaplaanis oli tõsiseid möödalaskmisi. Lootes jumalikule ettehooldusele, jäi tal tähele panemata kaks suurt takistust – Inglismaa sõjalaevastiku võimsus ning raskused ühinemisel Parma hertsogi vägedega, kuna puudus kokkusaamiseks sobiv süvaveesadam.

Hiigelsuur, ent kohmakas sõjalaevastik

Felipe määras Armaada admiraliks hertsog Medina-Sidonia. Ehkki hertsogil oli sõjalaevastiku juhtimiseks vähe kogemusi, oli ta tubli organisaator, kes saavutas kiiresti koostöö kogenud kaptenitega. Üheskoos panid nad kokku lahinguväed ja hoolitsesid hiiglasliku laevastiku proviandi eest nii hästi, kui suutsid. Lepiti üksikasjalikult kokku signaalides, sõidureastuses ja rahvusvahelisi jõude ühendavas lahingukorras.

1588. aasta 29. mail lahkuski lõpuks Lissaboni sadamast 130 laevast, ligikaudu 20 000 sõdurist ja 8000 meremehest koosnev Armaada. Kuid ebasoodsad tuuled ja torm sundisid neid peatuma Loode-Hispaanias asuvas La Coruñas, et laevu remontida ja lisaprovianti võtta. Olles mures proviandi nappuse ja oma meeste haigestumise pärast, kirjutas hertsog Medina-Sidonia kuningale otsekohese kirja oma kahtlustest kogu ettevõtmise mõttekuses. Kuid Felipe nõudis admiralilt plaanist kinnipidamist. Niisiis jätkas raskepärane sõjalaevastik oma reisi ning jõudis lõpuks kaks kuud pärast Lissabonist lahkumist La Manche’i.

 Lahingud La Manche’il

Kui Hispaania sõjalaevastik jõudis Plymouthi rannikule Edela-Inglismaal, olid inglased juba ootevalmis. Mõlemal poolel oli samal arvul, kuid erineva ehitusega laevu. Hispaania alused olid kõrged ning nende tekid olid koormatud väikese laskeulatusega kahuritega. Oma suurte suurtükitornidega vööris ja ahtris meenutasid need laevad ujuvaid kindlusi. Hispaania meresõjataktika eeldas, et nende mehed tungivad vaenlase laeva pardale ja vallutavad selle. Inglismaa laevad olid madalamad ja kiiremad ning varustatud suure laskeulatusega suurtükkidega. Kaptenid olid võtnud nõuks hoiduda lähikontaktist vaenlasega ning hävitada hispaanlaste laevad distantsilt.

Vastuseks Inglise laevastiku suuremale mobiilsusele ja tulejõule otsustas Hispaania admiral moodustada poolkuukujulise kaitserivistuse. Otstes pidid olema kaitsel võimsaimad laevad, millel olid kõige suurema laskeulatusega suurtükid. Olenemata vaenlase lähenemissuunast võis Armaada ringi pöörata ja piisoni kombel sarved lähenevale lõvile vastu panna.

Kaks laevastikku pidasid korrapäratut võitlust piki kogu La Manche’i ja toimus ka paar väikest lahingut. Hispaanlaste kaitserivistus osutus tõhusaks ning inglaste suure laskeulatusega suurtükkide tuli ei suutnud uputada ühtki Hispaania laeva. Inglise kaptenid jõudsid järeldusele, et nad peavad vastase lahingurivistuse kuidagimoodi lõhkuma ja laskekaugust vähendama. Selleks avanes neile soodus võimalus 7. augustil.

Hertsog Medina-Sidonia oli allunud korraldustele ja juhtinud Armaada kohtumispaika Parma hertsogi ja tema vägedega. Oodates Parma hertsogilt sõnumit, andis hertsog Medina-Sidonia laevastikule korralduse heita ankrusse Prantsusmaa rannikul Calais’s. Nüüd, mil Hispaania laevad olid ankurdatud ja kergesti rünnatavad, saatsid inglased kohale kaheksa kütteainelastiga laeva ja süütasid need põlema. Suurem osa hispaanlaste kapteneid üritas meeleheitlikult ohu eest põgenedes jõuda avamerele. Tugev tuul ja lainetus lükkas neid edasi põhja poole.

Järgmise päeva koidikul toimuski otsustav lahing. Inglise laevastik tulistas lähedalt Hispaania laevu, hävitades neist vähemalt kolm ning purustades veel paljusid. Kuna hispaanlastel nappis laskemoona, tuli neil abitult rünnakut taluda.

Ägeda tormi tõttu lükkasid inglased rünnaku järgmisele päevale edasi. Hommikul seadis napi laskemoonaga Armaada end vaenlase vastu poolkuukujuliselt lahingukorda ja valmistus võitluseks. Aga enne, kui inglased jõudsid tule avada, hakkasid tuul ja lained halastamatult lükkama hispaanlaste laevu küljega  ranniku suunas, vastu katastroofile Hollandi ranniku Zeelandi liivamadalatel.

Kui asi näis juba täiesti lootusetu, muutis tuul suunda ja ajas Armaada põhja poole ohutule avamerele. Ent Inglise laevastik oli blokeerinud tagasitee Calais’sse ning tuuled ajasid räsitud Hispaania laevu aina edasi põhja poole. Hertsog Medina-Sidonia jõudis otsusele, et tal ei jää üle muud kui missioonist loobuda ning üritada päästa nii palju laevu ja mehi kui võimalik. Ta võttis nõuks pöörduda ümber Šotimaa ja Iirimaa purjetades Hispaaniasse tagasi.

Tormid ja laevahukud

Armaada räsitud laevu ootas ees vaevaline kojusõit. Toiduga oli kitsas käes ning vaatide lekkimise tõttu oli suur puudus veest. Inglaste rünnakud olid tekitanud paljudele laevadele tõsiseid kahjustusi, nii et vaid vähesed neist olid meresõidukõlblikud. Ning siis tabasid Armaadat Iirimaa looderannikul ägedad tormid, mis kestsid kaks nädalat. Osa laevu kadus jäljetult, osa aga hukkus Iirimaa rannikul.

Lõpuks 23. septembril jõudsid esimesed Armaada laevad läbi häda Santanderi sadamalinna Põhja-Hispaanias. Tagasi koju jõudis umbes 60 laeva ja vaid pool Lissabonist lahkunud meestest. Tuhanded olid merepõhja jäänud. Paljud aga olid surnud haavadesse või tagasireisi ajal tõbedesse. Ka Hispaania rannikuni jõudnud ellujäänud ei olnud veel pääsenud piinarikastest katsumustest.

Raamatus „The Defeat of the Spanish Armada” märgitakse: „Laevameeskondadel oli toit täiesti otsa lõppenud ning inimesed surid lihtsalt nälga”, olgugi et laevad olid ankrus Hispaania sadamas. Raamatus öeldakse, et Hispaanias Laredo sadamas jooksis üks laev madalikule, „sest polnud enam piisaval hulgal mehi, kes oleksid suutnud purjed alla lasta ja laeva ankrusse heita”.

Oluline lüüasaamine

Armaada lüüasaamine suurendas Põhja-Euroopa protestantides kindlustunnet, kuigi ususõjad kestsid vaibumatult edasi. Seda, et protestandid pidasid oma triumfi tõendiks Jumala soosingu kohta, kinnitab selle sündmuse mälestuseks välja antud hollandi medal. Sellel on graveeritud sõnad „Flavit יהוה et dissipati sunt, 1588” (Jehoova lõi ja nad puistati laiali, 1588).

Aja jooksul sai Suurbritanniast maailmariik, nagu seda märgib raamat „Modern Europe to 1870”: „Aastaks 1763 oli Suurbritanniast saanud maailma tähtsaim kaubandus- ja koloniaalvõim.” Tõepoolest, „Briti impeerium valitses aastal 1763 maailma otsekui taaselustunud ja laienenud Rooma”, täheldatakse raamatus „Navy and Empire”. Hiljem ühines Suurbritannia oma endise koloonia Ameerika Ühendriikidega, nii et moodustus Inglise-Ameerika maailmavõim.

Neile, kes uurivad Piiblit, pakub poliitiliste maailmavõimude tõus ja langus ülimat huvi. Põhjuseks on see, et Pühakirjas räägitakse palju üksteisele järgnevatest maailmavalitsustest, täpsemalt Egiptusest, Assüüriast, Babülooniast, Meedia-Pärsiast, Kreekast, Roomast ja lõpuks Inglise-Ameerika maailmavõimust. Tegelikult ennustas Piibel juba ammu mitme sellise võimu tõusu ja langust (Taaniel 8:3–8, 20–22; Ilmutuse 17:1–6, 9–11).

Ajale tagasi vaadates on täiesti selge, et see, mis juhtus 1588. aasta suvel, mil nurjusid Võitmatu Armaada võiduplaanid, on väga tähendusrikas. Ligikaudu kakssada aastat pärast Armaada üle võidu saavutamist sai Suurbritannia maailma juhtivaks riigiks ning tõusis Piibli prohvetikuulutuse täitumise raames olulisele positsioonile.

[Allmärkus]

[Joonis/kaart lk 26, 27]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Võitmatu Armaada merereis

–– Sõjatee

–– Tagasitee

X Lahingud

HISPAANIA

Lissabon

La Coruña

Santander

FLANDRIA

Calais

HISPAANIA MADALMAAD

ÜHINENUD MADALMAAD

INGLISMAA

Plymouth

London

IIRIMAA

[Pilt lk 24]

Kuningas Felipe II

[Allikaviide]

Biblioteca Nacional, Madrid

[Pilt lk 24]

Kuninganna Elizabeth I

[Pilt lk 24, 25]

Hertsog Medina-Sidonia oli Võitmatu Armaada juht

[Allikaviide]

Cortesía de Fundación Casa de Medina Sidonia

[Pildi allikaviide lk 25]

Museo Naval, Madrid