Kas Jumal on süüdi?

„JUMAL on armastus,” ütleb Piibel (1. Johannese 4:8). Samuti on ta õiglane ja halastav. „Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged! Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane!” (5. Moosese 32:4.)

Loojana on Jehoova Jumal võimeline nägema ette kõike halba ning tal on ka väge sündmustesse sekkuda. Võttes arvesse Jumala kõikvõimsust ja omadusi, mida Piibel talle omistab, küsivad paljud õigustatult, et miks Jumal lubab loodusõnnetustel juhtuda? * Miljonid siirad inimesed on saanud Jumala kirjalikust Sõnast sellele küsimusele väga mõistliku vastuse (2. Timoteosele 3:16). Mõelgem järgnevale.

Nad pöörasid Jumalale selja

Piiblis on öeldud, et Jumal andis esimesele inimpaarile kõik vajaliku, et elada õnnelikult ja turvaliselt. Kui nemad ja ka nende järeltulijad kuuletuvad Jumala käsule „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa”, lubas Jumal hoolitseda kasvava inimpere eest (1. Moosese 1:28).

Kurb küll, kuid Aadam ja Eeva pöörasid tahtlikult Loojale selja. Nad ei kuuletunud talle ning tahtsid olla sõltumatud (1. Moosese 1:28; 3:1–6). Suurem osa nende järglasi on käinud sama rada (1. Moosese 6:5, 6, 11, 12). Lühidalt öeldes on inimesed otsustanud valitseda enda ja ka maa üle, ilma et nad Jumalalt juhatust otsiksid. Kuna Jumal on armastav ja tunnustab inimeste vaba tahet, ei sunni ta enda võimu neile peale, ehkki inimeste valitud tee võib viia õnnetusse. *

Jehoova siiski ei hüljanud inimperet. Praeguse ajani „laseb [ta] oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale” (Matteuse 5:45). Lisaks  sellele on Jumal andnud inimestele võime õppida tundma maakera ja selle tsükleid, mis on võimaldanud mingil määral ennustada äärmuslikke ilmastikuolusid ja teisi ohte, nagu näiteks vulkaanipurskeid.

Samuti on inimesed uurinud välja selle, millised paigad on seismiliselt aktiivsemad ning kus võivad ilmastikuolud olla äärmuslikud. Inimeste teavitamine nendes asjades on aidanud päästa elusid. Samuti on olnud abi paremate ehitusmeetodite ja hoiatussüsteemide kasutusele võtmisest. Siiski kasvab loodusõnnetuste arv aasta-aastalt. Põhjuseid on palju ning need on väga keerulised.

Elu suure ohuga piirkonnas

Loodusõnnetuse raskus ei sõltu mitte alati loodusjõudude tugevusest, vaid hoopis sellest, kui tihedalt on kannatada saanud piirkond asustatud. Vastavalt Maailmapanga aruandele elab rohkem kui 160 riigis üle 25 protsendi rahvastikust paikkonnas, kus on suur risk hukkuda loodusõnnetuse tagajärjel. „Kui üha rohkem ja rohkem inimesi asub elama ohupiirkonda, saab ühest tavalisest loodusnähtusest loodusõnnetus,” lausub Ameerika Ühendriikides asuva Columbia ülikooli teadlane Klaus Jacob.

Olukorra muudab halvemaks ka kiire ja planeerimata linnastumine, metsade raadamine ning suurte alade katmine betooniga, mistõttu sademed ei saa pinnasesse imenduda. Eriti just kaks viimast põhjustavad hävitavaid mudavoole ja üleujutusi.

Inimtegevus võib tingida ka selle, et maavärinast saab suur õnnetus, sest enamik inimesi ei hukku ega saa vigastada mitte maavärina ajal vabaneva energia tõttu, vaid seepärast, et nad jäävad kokkuvarisevate hoonete alla. Seismoloogid ütlevad põhjendatult: „Inimesi ei tapa mitte maavärinad, vaid hooned.”

Hukkunute arvu võib suurendada ka valitsuste asjatundmatus. Ühes Lõuna-Ameerika riigis on viimase 400 aasta jooksul maavärinad laastanud pealinna kolm korda. Viimane neist toimus aastal 1967 ning sellest ajast on elanikkond kasvanud kahekordseks – 5 miljonini. „Ent ehitamist puudutavad seadused, mis elanikkonda kaitseksid, puuduvad üldse või siis neid ei järgita,” öeldakse ajakirjas „New Scientist”.

See tsitaat sobiks väga hästi ka USA-s Louisiana osariigis asuva New Orleansi linna kohta, mis ehitati väga madalale alale, kus võivad tekkida üleujutused. Hoolimata kaitsetammidest ja pumbasüsteemidest leidiski 2005. aastal aset kardetud üleujutus, kui orkaan Katrina seda piirkonda ründas. Ajalehes „USA Today” kirjutati, et „inimesed ignoreerisid hoiatusi, mida oli pikka aega antud, või reageerisid neile leigelt”.

Samuti suhtutakse ka globaalsoojenemisse, mis võib paljude teadlaste arvates muuta ilmastikuga seotud loodusõnnetused intensiivsemaks ning tõsta merevee taset. On selge, et arvestada tuleb nii poliitiliste, sotsiaalsete kui ka majanduslike teguritega, mis pole kuidagi seotud Jumalaga. See tuletab meelde Piiblis leiduvat tõde, et inimese käes pole „juhtida  oma sammu” (Jeremija 10:23). Veel üheks mõjutavaks asjaoluks on see, kuidas hoiatustele reageeritakse – olgu siis hoiatajateks loodus ise või inimesed.

Õpi ohumärke tähele panema

Kõigepealt tuleks öelda, et loodusõnnetused võivad toimuda ka ilma eelneva hoiatuseta. Piibli kirjakoht Koguja 9:11 (UM) ütleb, et ’aeg ja juhus tabab meid kõiki’. Tihti on aga lähenevast õnnetusest näha mingisuguseid märke või antakse selle kohta hoiatusi. Kui inimesed ohumärke tähele panevad, on neil ka suurem võimalus ellu jääda.

Kui 2004. aastal tabas Indoneesia saart Simeuluet tsunami, hukkus tuhandete hulgast vaid seitse inimest. Kuna suur osa inimesi teadsid, et mere tavatule taandumisele võib järgneda tsunami, põgenesid nad ohupiirkonnast. Samuti on inimesed põgenenud ka tormi ja vulkaanipursete eest, kuna nad on hoiatusi tähele pannud. Mõnikord hoiatab meid loodus enne, kui antakse ametlik hoiatus, seega tasub pöörata tähelepanu mõlemale, eriti kui elame ohupiirkonnas.

Kurb on aga see, et „inimestel on kalduvus eirata ohtu isegi siis, kui see on täiesti ilmne”, lausus üks vulkanoloog. Eriti peab see paika piirkondades, kus on sageli antud valehoiatusi või kus katastroofe pole enam ammu toimunud. Ning mõnikord inimesed lihtsalt ei taha oma varast loobuda, isegi kui õnnetus seisab ukse ees.

Paljudes piirkondades on inimesed liiga vaesed, et ohutumasse paika kolida. Sellises vaesuses pole aga süüdi Looja, vaid inimesed. Näiteks kulutavad valitsused suuri summasid relvastumisele, kuid teevad väga vähe vaeste aitamiseks.

Kõigele sellele vaatamata on enamikul meist võimalik leida mõningast abi, ükskõik milline kellegi olukord ka pole. Kuidas nii? Jumal on andnud meile oma Sõna Piibli kaudu palju häid põhimõtteid, mis võivad päästa meie elu, kui neid ellu rakendame.

Põhimõtted, mis päästavad elu

▪ Ärgem kiusakem Jumalat. „Ärge kiusake Jehoovat, oma Jumalat” (5. Moosese 6:16). Tõelised kristlased ei arva, et Jumal kaitseb neid alati füüsilise kahju eest. Seega, kui ähvardab oht, järgivad nad Jumala nõuannet: „Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda!” (Õpetussõnad 22:3).

▪ Hinnakem elu rohkem kui vara. „Külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” (Luuka 12:15.) Muidugi on ainelistel asjadel meie elus oma koht, kuid surnutele pole neist mingit kasu. Niisiis ei riski need, kes armastavad elu ja hindavad võimalust teenida Jumalat, tarbetult eluga, et kaitsta oma vara (Laul 115:17).

2004. aastal toimunud Jaapani maavärina ajal lahkus Tadashi oma kodust kohe, kui maavärin toimus, ning enne, kui anti ametlikke juhiseid. Elu oli talle armsam kui kodu ja vara. Samas piirkonnas elav Akira kirjutas, et „kahju suurus ei sõltu materiaalsest kaotusest, vaid enda suhtumisest. Suhtusin sellesse õnnetusse kui võimalusse lihtsustada oma elu”.

▪ Kuuletugem ametlikele hoiatustele. „Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele” (Roomlastele 13:1). Tark on järgida ametlikke teateid evakueerumise kohta või muid ohutusnõudeid. Tadashi kuuletus ja hoidis ohupiirkonnast eemale. Nii pääses ta vigastustest või koguni surmast, mida järeltõuked oleksid võinud kaasa tuua.

Kui ähvardavast õnnetusest ametlikult ei hoiatata, tuleb inimestel endil otsustada, millal ja kuidas ohule reageerida, arvestades seejuures kõigi olemasolevate faktidega. Mõningates piirkondades jagab kohalik omavalitsus juhtnööre, kuidas õnnetuse korral tegutseda. Kui seda tehakse ka sinu kodukohas, siis kas oled nende juhtnööridega tuttav? Kas oled arutanud need läbi oma perega? (Vaata kõrvalleheküljel olevat kasti.) Paljudes maailma paikades on Jehoova tunnistajate kogudused  harubüroo juhtimisel mõelnud hädaolukorra puhuks välja tegevuskava ning sellest on olnud väga palju abi.

▪ Osutagem kristlikku armastust. „Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud,” lausus Jeesus (Johannese 13:34). Inimesed, kes armastavad teisi isetult nagu Kristus, teevad kõik endast oleneva, et aidata üksteisel valmistuda loodusõnnetuseks või elada see üle. Jehoova tunnistajate kogudusevanemad püüavad õnnetuse korral võtta ühendust kõigi koguduseliikmetega, et olla kindlad, kas nendega on kõik korras, või et aidata neil jõuda ohutusse kohta. Samuti hoolitsevad nad selle eest, et koguduseliikmetel oleks olemas hädavajalik, nagu näiteks joogivesi, toit, riided ja vajalikud ravimid. Õnnetusest puutumata jäänud paikkonnas elavad tunnistajad on valmis võtma vastu ohupiirkonnast evakueerunud usukaaslasi. Selline armastus on tõesti „täiuslik side” (Koloslastele 3:14).

Kas loodusõnnetused on muutumas rängemaks, nagu mõned ennustavad? Võib-olla tõesti, aga seda ainult mõneks ajaks. Miks võib nii öelda? Kuna see traagiline aeg, mil inimesed elavad Jumalast sõltumatult, lõppeb peagi. Seejärel hakkab valitsema kogu maad ja inimesi ainult Jehoova ning ta teeb seda armastusega. See toob kaasa ainult head, nagu me järgmisest artiklist näeme.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 7]

KAS SA OLED VALMIS EVAKUEERUMA?

Evakueerumiseks soovitatakse valmistuda sel viisil, et pakkida valmis vastupidav ja käepärane kott hädatarvilike asjadega. Sinna võiks panna: *

▪ Koopiad tähtsatest dokumentidest, mis on veekindlas ümbrises

▪ Auto ja korteri tagavaravõtmed

▪ Pangakaardid ja sularaha

▪ Pudelivesi ja mitteriknev toit

▪ Taskulamp, raadio, mobiiltelefon (juhul kui see on olemas), tagavarapatareid

▪ Vähemalt nädalane ravimitevaru, annuste nimekiri, retseptid, arstide nimed ja telefoninumbrid. (Asenda ravimid enne, kui need aeguvad)

▪ Esmaabitarbed

▪ Vastupidavad ja mugavad jalatsid ning vihmakindlad riided

▪ Pereliikmete kontaktandmed, kokkusaamiskoht ja ka piirkonna kaart

▪ Lapsehooldusvahendid

[Allmärkus]

[Pildi allikaviide lk 4]

USGS, David A. Johnston, Cascades Volcano Observatory