Maiuspalad metsast

„ÄRGAKE!” SOOME-KORRESPONDENDILT

PÕHJAMAADES on paljudel peredel kombeks metsas marjul käia. Näiteks Soomes on võimalik uidata metsas ka siis, kui see kuulub eravaldusse, muidugi juhul, kui seal ei tehta mingit kahju ega minda elamule liiga lähedale. Igameheõigus on iidsetel Skandinaavia traditsioonidel põhinev kirjutamata seadus, mille järgi igaühel on lubatud korjata metsalilli, seeni ja marju.

Soomes leidub metsamarju umbes 50 liiki ja enamik neist kõlbab süüa. Kõige tavalisemad marjad on siin mustikad, rabamurakad ja pohlad. (Vaata kaste.)

Eri värvi ja maitsega marjad on heaks toidulisaks ning ka väga tervislikud. „Põhjamaa marjad, mis valmivad pikkadel suvepäevadel, on tugeva värviga, väga aromaatsed ning rikkad mineraalide ja vitamiinide poolest,” ütleb raamat „Luonnonmarjaopas”. Lisaks sellele sisaldavad marjad kiudaineid, mis aitavad stabiliseerida veresuhkru taset ja vähendada kolesteroolitaset, ning flavonoide ehk fenooliühendeid, mis on samuti tervisele kasuks.

Kas marjulkäigud on ka vaeva väärt? „Sellega hoiab ikka raha kokku küll, sest poes on marjad üsna kallid. Ja kui sa ise marju korjad, võid olla kindel, et need on tõesti värsked,” ütleb kirglik marjulkäija Jukka. „Marjule minnes võtame alati toidupoolist kaasa ja teeme väikese söögipausi,” lisab omalt poolt pereema Niina.

„Muidugi, kui lapsed on metsas kaasas, tuleb neil kogu aeg silma peal hoida, et nad tundmatuid marju suhu ei topiks ega omapäi luusima läheks,” tahab Niina veel igaks juhuks meelde tuletada. Ettevaatlikkus pole liiast, kuna mõned marjad on mürgised.

Nagu enamik Põhjamaa inimesi, naudivad ka Jukka ja Niina eeskätt just metsas viibimist. „Mets tõesti kutsub mind,” ütleb Niina. „Seal on nii rahulik ja õhk on värske. Metsas käimine kosutab mind  alati. Ja lastelgi on seal lõbus.” Jukka ja Niina tunnevad, et vaikses metsarüpes on hea mõtiskleda ja omavahel juttu puhuda.

Kõige paremini maitsevad marjad muidugi siis, kui need on äsja korjatud, ning siis on ka nende toiteväärtus kõige suurem. Siiski ei püsi marjad just kaua värsked. Et marju oleks võtta ka talvekuudel, tuleb neid kuidagi säilitada. Vanasti oli kombeks hoida marju keldris, nüüd säilitatakse neid aga enamasti sügavkülmas. Marjadest tehakse ka moosi ja mahla.

„Kui mõnus on küll külmal talvepäeval tuua lauale enda korjatud marju, mis meenutavad möödunud suve ja panevad ootama eelseisvat,” kirjutatakse raamatus „Svenska Bärboken”. Marju saab kasutada mitmel viisil. Hommikusöögiks sobivad need hästi jogurti, müsli või pudruga. Samuti võib neist teha magustoite ja küpsetisi. Ja marjatarretis annab söögilauale värvi juurde.

Kes marjule minna ei saa, võib marju ka poest või turult osta. Hoopis meeldivam on aga minna ise kaunil päikesepaistelisel päeval laande, hingata sisse värsket õhku ning nautida marju korjates rahu ja vaikust. Pole just paha võimalus oma lauale tasuta maiuspalasid saada. Metsamarjad tuletavad meelde lauliku sõnu „Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled nad kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid!” (Laul 104:24).

 [Kast/pildid lk 24, 25]

MUSTIKAS (Vaccinium myrtillus)

Mustikatest on kombeks valmistada moosi, kompotti, kisselli ja mahla. Samuti tehakse neist kooki. Värsked marjad on eriti maitsvad koos piimaga. Mustikahõrgutisi ei saa aga salaja süüa, sest see mari teeb suu ja huuled siniseks. Seepärast on mustikat ka kuulujutumarjaks kutsutud.

[Kast/pildid lk 25]

RABAMURAKAS (Rubus chamaemorus)

Nagu juba nimigi ütleb, on rabamurakad rabade marjad. Soomes leidub murakaid rohkem põhja pool. Rabamurakad, mis sisaldavad suures koguses A- ja C-vitamiini, on mahlakad ja toitainerikkad. Neis on kolm-neli korda rohkem C-vitamiini kui apelsinides. Murakaid hinnatakse väga ja seetõttu on neid ka rabade kullaks kutsutud. Kuna murakad on magusad, kasutatakse neid palju magustoitudes ning neist saab ka suurepärast likööri.

[Allikaviide]

Reijo Juurinen/Kuvaliiteri

[Kast/pildid lk 25]

POHL (Vaccinium vitis-idaea)

Jõhvika sugulane pohl on Soomes ja Rootsis eriti armastatud. Pohlamoos sobib hästi paljude roogade juurde. Sellest punasest marjast tehakse ka kastet, kisselli, mahla ja kooki. Pohlad säilivad hästi, kuna nad sisaldavad säilitusainena toimivaid looduslikke happeid. Selle tõttu on pohladel ka hapu maitse, mis nõuab harjumist.

[Kast lk 25]

Mitte ainult lust ja lõbu

Kuigi metsamarjade korjamine on meeldiv töö, pole see alati kerge. * Seda on leidnud ka Pasi ja tema naine Tuire, kes elavad Lapimaal ning korjavad marju nii enda tarbeks kui ka müügiks. Üheks nuhtluseks on igasugu vereimejad, näiteks sääsed ja parmud. „Neist võib tõesti villand saada, sest nad ronivad sulle silma ja suhu ja kes teab veel kuhu,” ütleb Tuire, kellele tulevad isegi sellele mõeldes judinad peale. Õnneks on aga nende tüütute putukate vastu mingil määral abi õigest riietusest ja putukatõrjevahenditest.

Marjulkäigu võib teha raskeks ka see, et mõnes paigas on edasiliikumine küllalt vaevarikas, eriti soisel alal, kus jalg võib kuskile mülkasse vajuda. Pasi ja Tuire ütlevad, et tegelikult on marjade korjamine juba iseenesest üsna väsitav, sest pika kükitamise ja küürutamise peale jäävad jalad ja selg päris kangeks.

Samuti pole marju alati kerge leida. „Hea marjakoha avastamine nõuab kannatlikkust,” tõdeb Pasi. „Sageli võib marjade otsimine rohkem kurnata kui korjamine ise,” lisab Tuire. Vaeva nõuab ka marjade puhastamine.

Kõige selle tõttu arvavad mõned, et parem oleks jätta marjad karvastele metsaasukatele söömiseks. Paljusid entusiastlikke marjulkäijaid, nagu ka Pasit ja Tuiret, need raskused aga ei heiduta. Nende jaoks kaaluvad marjulkäigu rõõmud kaugelt üles kõikvõimalikud ebameeldivused.

[Allmärkus]