Murtud südamed, hävinud usk

„KÕIKJAL vedelesid surnukehad ning raske oli ära tunda kohta, kus oli olnud meie maja,” lausus üks mees Sri Lankalt pärast seda, kui tsunami oli 2004. aasta detsembris hävitanud tema koduküla. Seda õnnetust kajastavas artiklis kirjutas religiooniveeru toimetaja, et mõnikord „palvetab ta läbi kokkusurutud hammaste”.

Paljud suhtuvad loodusõnnetustesse kui Jumala karistusse. Üks kolumnist nimetas laastavat orkaani „Jumala rusikaks”. Mõned Ameerika Ühendriikide usujuhid kirjeldasid orkaan Katrina sarnaseid õnnetusi kui „Jumala viha patupesade” vastu. Sri Lankal süüdistas üks sõjakas budist tsunamis kristlasi, mis süvendas veelgi religioosset lõhet. Hindu templi vaimulik avaldas arvamust, et jumal Šiva on vihane, kuna inimesed ei ela kõlbeliselt. Üks Ameerika Ühendriikide budistide juht lausus loodusõnnetuste kohta: „Me ei tea, miks sellised asjad juhtuvad. Me ei tea isegi seda, miks me olemas oleme.”

Kui sa näed pilte rusudest, surnukehadest ning meeleheitel inimestest, kas käib sul vahel peast läbi mõte, et miks Jumal lubab nii palju kannatusi? Või mõtled hoopis, et Jumalal peab küll selle kõige lubamiseks olema hea põhjus, aga ta ei ole seda veel paljastanud? Järgmistes artiklites räägime sellest lähemalt. Samuti on seal toodud mõned praktilised soovitused, mis aitavad vähendada loodusõnnetuse korral vigastuse või surma riski.

[Pilt lk 3]

Paljud usujuhid ei tea, miks Jumal loodusõnnetusi ära ei hoia