Unistuste maa Vanuatu

„ÄRGAKE!” UUS-KALEDOONIA KORRESPONDENDILT

Kas oled stressis? Tahad kodunt eemale? Sel juhul kujutle end päikeselisele troopikasaarele, kus saad ujuda türkiissinises ookeanis, uudistada ringi lopsakas vihmametsas ja kohtuda eksootiliste põliselanikega. Kas niisugust paradiisi aga eksisteerib üldse veel kusagil? Jah, keset ääretut ookeani Vanuatu saarestikus.

VANUATU saarestik, mis asub Vaikse ookeani edelaosas ligikaudu poolel teel Austraaliast Fidžisse, on Y-tähe kujuline ja koosneb umbes 80-st väikesest saarest. Geoloogide sõnul põrkasid siin omavahel kokku massiivsed laamad ning selle tagajärjel tekkisid mäed, millest enamik asub vee all. Kõrgemate mägede tipud kerkisid aga üle veepinna ja neist saidki sakilised Vanuatu saared. Geoloogiliste protsesside tagajärjel toimuvad saartel nõrgad maavärinad, samuti panevad need tööle üheksa tegevvulkaani. Nii et uljaspeadel, kes tahavad näha lähedalt sulalaavat, avaneb siin selleks hea võimalus.

Saarel kasvavad lopsakad vihmametsad, mis on võimsate laiavõraliste bengali viigipuude kuningriigiks. Vihmametsade tihedat alustaimestikku ehib üle 150 orhidee- ja 250 sõnajalaliigi. Imekauneid randu ja hambulisi kaljusid uhuvad kristallselged veed, mis kihavad värvikirevatest kaladest ja korallidest. Epi saare tõmbenumbriks on aga sõbralikud ja mänguhimulised dugongid, kellega koos ujuda soovivaid ökoturiste saabub siia pea igast maailmanurgast. *

Kannibalid ja kargokultus

Euroopa maadeuurijad saabusid Vanuatule esimest korda aastal 1606. * Saartel elasid siis metsikud hõimud ning levinud oli kannibalism. Tollal katsid saari sandlipuud, mille aromaatne puit oli Aasias väga hinnas. Euroopa kaupmehed haistsid aga raha lõhna ning asusid sandlipuid suure hooga maha võtma. Pärast sandlipuid langesid nende ohvriks põliselanikud.

Orjakauplejad värbasid saarte põliselanikke tööle Samoa, Fidži ning Austraalia suhkruroo- ja puuvillaistandustesse. Teoreetiliselt kirjutasid töölised vabatahtlikult alla kolme aasta pikkusele töölepingule, kuid tegelikkuses sunniti enamikku neist tööle väevõimuga. Selle orjakaubanduse kõrgperioodil, 19. sajandi lõpu poole, töötasid mõne Vanuatu saare meestest võõrsil rohkem kui pooled. Suurem osa neist ei saanudki kunagi koju tagasi. Ainuüksi Austraalias suri peaaegu 10 000 Vaikse ookeani saarte elanikku, kellest enamiku elu nõudis mingi haigus.

Euroopa haigused laastasid ka Vanuatu saari. Põliselanikel polnud eriti vastupanuvõimet leetrite, koolera, rõugete ega teiste sissetoodud haiguste suhtes. „Külmetushaigused võisid minema pühkida terved kogukonnad,” kirjutab üks raamat.

 Ristiusukirikute misjonärid saabusid Vanuatule 1839. aastal. Uustulnukad kutsuti lõunasöögile, kus nad aga ise põliselanikele lõunasöögiks said. Paljusid nende ametikaaslasi tabas sama sünge saatus. Siiski kinnitasid protestandi ja katoliku kirik saartel lõpuks kanda. Nüüdseks kuulub kiriku liikmeskonda üle 80 protsendi Vanuatu elanikkonnast. Kuid kirjaniku Paul Raffaele sõnul peavad paljud põliselanikud endiselt lugu nõidadest, kes toimetavad maagilisi rituaale, kasutades kive, mis öeldakse olevat vaimude poolt mõjutatud. Sellised toimingud pidavat aitama panna kedagi endasse armuma, nuumata siga või tappa vaenlast.

Vanuatus on levinud üks maailma kõige püsivam kargokultus. Teise maailmasõja ajal läks pool miljonit USA sõdurit Vaikse ookeani lahinguväljadele läbi Vanuatu saarestiku. Saareelanikud imetlesid nende tohutut vara ehk laadungit (inglise keeles cargo), mille sõdurid endaga kaasa tõid. Kui sõda lõppes, kogusid sõdurid oma kompsud kokku ja lahkusid. Miljoneid dollareid maksnud üleliigne varustus heideti aga merre. Kargokultust harrastavad usurühmitused rajasid laevadokke ja lennukite maandumisplatse ning korraldasid mängurelvadega drille, et selle tegevusega sõdureid tagasi meelitada. Veel praegugi palvetavad sajad Tanna saare elanikud Ameerika viirastusliku messia John Frumi poole, kes pidavat ühel päeval tagasi tulema ning tooma kaasa suurel hulgal kaubalaadungeid.

Kultuuriline mitmekesisus

Vanuatu saarestikus räägitakse mitut keelt ning ka kommete poolest valitseb siin suur mitmekesisus. Üks reisijuht kirjutab: „Vanuatus on ühe elaniku kohta rohkem keeli kui üheski teises maailma riigis.” Saarestikus kõneldakse vähemalt 105 keelt ja paljusid dialekte. Riigikeelteks on nii inglise, prantsuse kui ka kohalik lingua franca ehk bislama keel.

Üks asi on aga ühtemoodi igal saarel: kõik inimeste tegemised ja toimingud on seotud rituaalidega. Näiteks on kuulsad benji-hüpped saanud alguse Pentecosti saare muistsest viljakusriitusest. Igal aastal on Vanuatu meestel bataadikoristuse ajal kombeks hüpata alla 20 kuni 30 meetri kõrguste puittornide otsast. Surnuks kukkumise eest päästab neid pahkluu ümber seotud pikk ronitaime väät. Need niinimetatud sukeldujad puudutavad peaga õrnalt maad, lootes nii järgmiseks aastaks maad „viljastada”.

Malekula saarel on mõned põliselanikud hakanud võõrastega tegemist tegema alles hiljaaegu. Siin elavad hõimud, keda kutsutakse suurteks ja väikesteks nambadeks. Nambad olid kord metsikud kannibalid, ent viimane dokumenteeritud inimsöömisjuhtum pärineb 1974. aastast. Kannibalism on niisiis nüüdseks lõppenud, samuti poisslaste peadesidumise komme, mille eesmärk oli koljut „ilusamaks” ehk piklikuks muuta. Praegusel ajal on nambad väga sõbralikud ning tutvustavad võõrastele oma kultuuripärandit hea meelega.

Inimesed paradiisis

Enamik inimesi sõidab Vanuatule selleks, et siin hinge tõmmata. Jehoova tunnistajad aga saabusid siia umbes 70 aastat tagasi, et aidata kohalikel elanikel Jumalat tundma õppida. Jehoova tunnistajate töö on siin „maailma otsas” head vilja kandnud (Apostlite teod 1:8). (Vaata kasti „Kavasõltlasest sai kristlane”.) 2006. aastal kuulutasid selle riigi viis kogudust Piibli sõnumit tulevasest maisest paradiisist ühtekokku 80 000 tundi (Jesaja 65:17–25). See on paradiis, mis päästab meid moodsa elu pingetest ja muredest jäädavalt (Ilmutuse 21:4).

[Allmärkused]

 [Kast/pilt lk 17]

ÕNNELIKUD SAARED

Aastal 2006 oli Vanuatu õnneliku planeedi indeksis esikohal. Selles indeksis, mille on välja andnud Briti organisatsioon New Economics Foundation, olid 178 riiki reastatud nende elanike õnne, eluea pikkuse ning selle järgi, millist mõju avaldab rahva tegevus keskkonnale. „[Vanuatu] oli nimekirjas esikohal, sest selle riigi elanikud on õnnelikud, nende keskmine eluiga on peaaegu 70 aastat ning nad ei tekita keskkonnale peaaegu mitte mingisugust kahju,” kirjutas ajaleht „Vanuatu Daily Post”.

[Pilt]

Rahvariided

[Allikaviide]

© Kirklandphotos.com

[Kast/pilt lk 17]

KAVASÕLTLASEST SAI KRISTLANE

Willie, kes elab Pentecosti saarel, jõi kavat juba noorest east saadik. See tugevatoimeline rahustav jook on tehtud kavapipra juurtest. Igal öösel taarus Willie kavabaarist purjuspäi koju. Tema võlad aina kasvasid. Tihti tarvitas ta oma naise Ida kallal vägivalda. Ühel päeval aga tegi Jehoova tunnistajast töökaaslane talle ettepaneku hakata Piiblit uurima. Willie oli nõus. Ida oli sellele alguses vastu, ent kui tema mees hakkas teistmoodi käituma, muutis ta meelt ja nõustus ka ise Piiblit uurima. Nii tegid nad koos vaimseid edusamme. Mõne aja pärast sai Willie oma pahedest lahti. Willie ja Ida ristiti Jehoova tunnistajateks aastal 1999.

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

UUS-MEREMAA

AUSTRAALIA

VAIKNE OOKEAN

FIDŽI

[Pilt lk 16]

Viljakusriituse juurde kuuluv ohtlik komme

[Allikaviide]

© Kirklandphotos.com

[Pildi allikaviide lk 15]

© Kirklandphotos.com

[Pildi allikaviide lk 15]

© Kirklandphotos.com

[Piltide allikaviide lk 16]

© Kirklandphotos.com