Hurmavad roosid Aafrikast

„ÄRGAKE!” KENYA-KORRESPONDENDILT

„Kõige uhkemad lilled, mida olen näinud!” „Parim kingitus kallile sõbrale.” „Võimalus öelda, et hoolin sinust.”

VÕIB-OLLA tunned sa samamoodi kui need Kenya Nairobi linna elanikud, keda tsiteerisime ülal. Kõigist õistaimedest, nii metsikutest kui inimese aretatud kultuurtaimedest, pole vast ükski teine kuulda saanud sellist rahvusvahelist kiidulaulu nagu roos. See lill on köitnud inimese kujutlusvõimet läbi sajandite. Sellest on kirjutanud luuletajad ja seda on sageli kujutanud kunstnikud oma taiestes. Shakespeare ülistas roosi kuulsate sõnadega oma teoses „Romeo ja Julia”: „Mis nimi loeb? See, millel nimeks roos, teist nime kandes lõhnaks sama hõrgult.” Tänu roosidele on sõlmitud uusi ja taastatud purunevaid sõprussuhteid ning rõõmustatud paljude haigete südant.

Lisaks kõigele sellele on roosil suur majanduslik väärtus. Paljudes riikides, kus on soodsad kliimatingimused lillekasvatuseks, on roos üks peamisi valuutaallikaid. Näiteks Kenyas olid ühel hiljutisel aastal rohkem kui miljonitest eksporditavatest lilledest 70 protsenti roosid, mis teeb selle riigi üheks maailma juhtivaimaks roosikasvatajaks.

Kauges minevikus, enne kui inimesed avastasid nende õite hurmavad omadused, kasvasid roosipõõsad ehk kibuvitsad metsiku liigina looduses. Tänapäeval on hoolikalt kontrollitud ristamismeetoditega aretatud rohkem kui 100-st metsiku roosi liigist tuhandeid nüüdisajal tuntud roosisorte. Selle tulemusena tuntakse roosi nüüd kogu maailmas ja seda võib leida igal maal. Kõige populaarsem ja laialdasemalt kasvatatud sordirühm on teehübriidroos.

 Teekond aiast vaasi

Enamik inimesi ostab roose kas lillemüüjalt või kaubahallist. Selliseid lilli kasvatatakse müügiks suurtes lillekasvatustes ning need nõuavad tunduvalt rohkem hoolt kui koduaias kasvavad sordid. Külaskäigust ühte sellisesse lillekasvatusse Nairobi lähedal saime teada, missugust erilist tähelepanu nõuab lillede müügiks ettevalmistamine.

Siin, nagu ka mujal Kenyas, annavad keerulised polüetüleenist kasvuhooned selgesti märku, et tegemist on kaubandusliku roosikasvandusega. (Vaata fotot lk 26.) Need ehitised teenivad mitut eesmärki. Värskelt poogitud roosid on õrnad ja nõuavad kaitset halbade ilmastikutingimuste eest. Tugev vihmasadu, tuul või otsene päikesevalgus võivad tekitada palju kahju. Püsiva temperatuuri säilitamiseks on vaja, et jahe õhk pääseks kergesti kasvuhoonesse ja kuum õhk läheks välja.

Kasvuhoonetes on eri kasvujärkudes noorte lillede read. Sellises kasvanduses aretatakse mitmesuguseid roosisorte, näiteks selliseid populaarseid teehübriidroose, mille kõrgus lõigatuna võib olla pisut üle 70 sentimeetri, aga ka 35-sentimeetrist teehübriidroosi sorti ’Sweetheart Rose’. Ühel hektaril võib siin kasvada kuni 70 000 taime.

Kuidas need taimed toitaineid saavad? Tavalist mulda siin ei kasutata. Peenrad tehakse vulkaanilisest kivimist pimsist, mis laotatakse polüetüleenkihtidele. See on eelistatud meetod, kuna pimss on vaba paljudest pinnasehaigustest. Taimi kastetakse tilkniisutus-meetodil. See tähendab, et vett ja muid toitaineid lastakse otse peenrale pisikestest plasttoruavadest just vajalikus koguses. Kuna vulkaaniline materjal on poorne, voolab vesi kivimi all olevale plastikule. Sealt kogutakse see kokku ja taaskasutatakse.

Hoolimata erilisest hoolitsusest ohustavad roose paljud haigused, peamiselt seenhaigused. Nende hulgas on roosi-hahkhallitus ja roosi-jahukaste, mis kahjustavad  taime lehti ja oksi. Kui neid haigusi ei suudeta ohjeldada, võivad need rikkuda lillede kvaliteeti. Seenemürkide kasutamine aitab neid haigusi kontrolli all hoida.

Aja möödudes võib juba näha erksamaid värve, mis annab selgelt märku, et roosid on valmis lõikamiseks. Lilled lõigatakse hoolikalt ja seda tehakse siis, kui õiepungad on veel kinni, nii et kroonlehed pole avanenud. Sel ajal lõikamine pikendab lõikelille eluiga ja ka värvi säilivust. Ent olenevalt sordist võib lõikusaeg pisut varieeruda. Tähtis on lõigata lilli kas hommikul või hilisel pärastlõunal, kui niiskusaste on kõrge ja lilled ei närbu nii kiiresti. Korjatud lilled viiakse mahajahutamiseks külma ruumi. See tagab samuti selle, et roosid säilivad kauem värskena.

Lilled läbivad veel olulise etapi: nad sorditakse värvi ja suurus järgi. Pakkimine toimub kliendi soovi kohaselt. Lõpuks on lilled valmis turustamiseks ja transporditakse siit lillekasvatusest Nairobi lennujaama, kust edasi läheb nende tee juba tuhandete kilomeetrite kaugusele Euroopasse. Kuna lilled riknevad kergesti, peavad nad jõudma sihtkohta, olgu see oma riigis või rahvusvahelisel turul, vähemalt 24 tundi pärast korjamist.

Kui järgmine kord saad kingiks kimbu roose või ostad neid ise mõnest kaubahallist või lillemüüjalt, siis peatu ja mõtle hetkeks sellele, kui kaugelt nad võivad pärit olla, võib-olla koguni Aafrikast. Küllap kasvatab see veelgi sinu tänutunnet Looja Jehoova Jumala vastu (Laul 115:15).

[Kast/pildid lk 26]

Kas sinised roosid on olemas?

Kuigi roosiaretus on läbi teinud pika tee, ei paista sel veel lõppu. Roosikasvatuses võetakse kasutusele üha uusi aretusmeetodeid ja viljelustehnikaid. Väheste lillede seas võib leida nii erisuguseid värvivarjundeid, kui pakuvad roosid. Mis värv köidab sind kõige enam? Kas valge, kollane, roosa, karmiinpunane või punakaspruun? Enamik neist värvidest on eri ristamismeetodite tulemused.

Näiteks, kas teadsid, et kuigi räägitakse „punasest” roosist, siis päris punaseid õisi roosõieliste sugukonnas tegelikult polnudki? Selles sugukonnas puudub geen, mis põhjustab punast pigmenti. Helepunane värvus saadi geneetilise mutatsiooni tulemusel 1930. aastal, ning meie päevil võime näha juba erkpunaseid roose. Kuid siiski puudusid kõigi roosisortide seas kaua aega üht värvi roosid – sinised. Sinist värvi põhjustavat geeni, delfinidiini, roosõieliste sugukonnas looduslikult ei esine. Kuid pärast Austraalia ja Jaapani kompaniide aastatepikkust ühist uurimistööd loodi 2004. aastal nn sinine roos. Veelgi sinisema varjundi saamiseks tuleb aga veel kõvasti tööd teha.

[Pilt]

Polüetüleenist kasvuhoone

[Pilt lk 25]

Valmis lõikamiseks